Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm

Tahate, et pea hakkaks ringi käima? Minge rääkige Jaan Roosega tema tööst. 15 aastat on möödunud tema esimesest köielkõndimiskatsetusest. Nüüd jalutab mees kolmesaja meetri kõrgusel majade vahel ja purustab lõdva randmega maailmarekordeid. Tema lugu on täis pühendumust ja adrenaliini.

Tekst: Rene Satsi
Foto: Volodya Voronin / Red Bull Content Pool

Red Bulli lehel kirjutatakse sinu kohta uhkelt: „Kartmatu slackline’i-meister Eestist“. Kas oled siis seda – kartmatu?

(Jaan muigab enesetadlikult.) Oleneb, mille suhtes kartmatu. Maailmas on ju erinevaid asju, mida karta. Selles iseloomustuses konkreetselt on mõeldud ilmselt kõrgusekartust, sest inimesed kardavad üldjuhul kõrgust.

Ja sina ei karda?

Kardan ikka. Ei saa kuidagi öelda, et ma tegeleks selle alaga just selle pärast, et ma kõrgust üldse ei karda. Kui me kõik autoga sõitma õppisime, siis kartsime alguses. Kui ma esimesi kordi köiele läksin, siis kartsin ju ka, aga vastutasu oli nii suur, et see vääris hirmust üle saamist. Ja see oli äge tunne! Nii et eks ma ikka kardan kõrgust. Oleneb ka sellest, mis moel seal kõrguses olla: kas kõndida, trikitada, ühe käega köiest kinni hoides rippuda või… Kõrgusekartus on ju primitiivne hirm: nähes enese all ohtlikku kaugust maapinnast, siis tulebki seda karta.

Aga kas sul poole tee peal köiel ei tule järsku kõhklust peale? Nii et lähed pool maad rahulikult ära ja siis mõtled: oh sa…!

Kõhklusi tuleb ikka ette. Kõhklus võib väga tugev olla juba sellel hetkel, kui hakkad köie peale minema. Esimene kord, kui olin kõrgustes, oli liin suhteliselt lühike – 40 meetrit –, aga ma olin maapinna lähedal ka kolm korda pikemaid distantse kõndinud. Aga nüüd oli minu all järsku 300 meetrit. See võttis jala värisema! Jalavärin annab omakorda liinile võnkeid ja siis tekib hirm mitte kõrguse, vaid hoopis tasakaalu kaotamise ees. Sealt tekib omakorda hirm põruda ja nüüd on järsku kõrgusekartus, ütleme, hirm number viis. Enne seda tulevad kõik muud hirmud. Minu üks suurimaid hirme on esinemise hirm publiku ees. Mis on hea hirm.

Suudad seal kõrguses veel publiku peale ka mõelda?!

Muidugi. Kogu see asi on ju vaatemängule üles ehitatud. Tehnika üles sätitud, valgustus… Ühe korra kõnnid ära – jess, linnuke kirjas! Aga siis on kaamera jaoks vaja teha veel kord ja veel kord – teised nurgad – ning siis tekib kerge hirm tõenäosuse pärast, et mida rohkem teed, seda suurem on ju tõenäosus, et midagi võib valesti minna. Valesti minemise all mõtlen ma seda, et mina ise võin koperdada. Tehnilisi probleeme ma ei karda, sest need konstruktsioonid, mis üles pandud, püsivad kindlasti ja teevad oma töö korralikult ära.

Mitmel maal kokku oled liini peal käinud?

Umbes poolesajas, kui arvestada, et üleüldse olen kokku külastanud 66 riiki. Igal pool ei ole liin kaasas olnud.

Reisid kogu aeg. Kas sulle lennata meeldib või on need lennujaamad ja kõik  muu pigem piin, nagu paljudele?

Pigem meeldib. Inimene harjub ning olen lendamise enda jaoks võimalikult mugavaks teinud. Vahel isegi liiga mugavaks, nagu jalutaks kodus ümber maja, näiteks olen leidnud ennast reisidel ainult plätud jalas. Äsja avastasin kaks tundi enne lendu, et ei märganud isegi reisidokumente kodust kaasa võtta.

Jään väga lihtsalt magama. Peaasi, et silmaklapid oleksid kaasas või kui neid ei juhtu olema, siis  suvaline rätik silmade ette. Kui on valida, kas istuda kitsas turistiklassi tavaistmel või suurema jalaruumiga istmel varuväljapääsu ukse ees, siis valiksin esimese – ehkki kitsam, saab end paremini toetada.

Kas on mõni maa, kuhu oled tööga seoses pidanud esinema minema, aga enam tagasi ei tahaks minna?

Töö pärast ei ole sellist riiki veel ette juhtunud. Ei saa igalt riigilt eeldada, et saab ühtemoodi „reisimugavust“ – võrdne turvalisus, sama toiduvalik, kellaaegadest kinnipidamine, laitmatu transport. Asja teebki huvitavaks, kui Jaapanis toimib kõik nagu kellavärk ja Nigeerias keegi ei kiirusta või Sri Lankal väljub buss alles siis, kui peal on piisav hulk inimesi.

Oled lepinguliselt seotud Red Bulliga. Mis tunded sul sellega seoses on? Äraostetu tunnet ei ole?

See äraostetuse küsimus on hea küsimus, aga sellist tunnet ei ole mul tõepoolest kunagi olnud. Ma olen jah Red Bulli sportlane. Ja see on lepinguline. Aga esiteks: ükski leping ei ole igavene ja nendega koostöö on lihtne, ütleme nii. Mida paljud väljastpoolt vaadates ei näe, on toetus, mida Red Bull pakub. Kogu see info ja võrgustik, mis on sportlasele edasiarenemise jaoks ülivajalik. Ligipääs spordiarstidele – toitumisnõustamised, tervisekontrollid ja nii edasi. Üle maailma on meil igal pool kogu aeg internet. Hüvesid on meeletult palju. See ei ole ettevõte, kes võtaks inimese endale sportlaseks, annaks talle joogi ja olekski kõik. See on pigem firma, kes saadab oma töötajaid kogu aeg headele ja vajalikele koolitustele.

Võtan kinni sõnast „sportlane“. Oled öelnud, et mõnikord on sul väga pikad treeningpäevad, lausa kaheksa tundi. Kuidas köielkõndija treenib?

No see kaheksa tundi on kõlav pealkiri. Mõnikord harva, kui tõesti on olnud väga vaja intensiivselt treenida, on tulnud kaheksa tundi järjest ära. Pärast seda vestlust näiteks lähen ja kõnnin kõrgel liinil. Tund aega kulub, et ühes suunas kõndida. Ja siis proovin paar korda edasi-tagasi kõndida. Nii möödub neli tundi. Paar pausi ja ettevalmistused ning nii kulub terve päev, aga mitte järjest kaheksa treeningtundi. Teinekord harjutad mingisuguseid trikke, siis hüppad kaks tundi, filmid neid hüppeid, analüüsid ja teed teepausi. Kaheksa tundi on aeg hommikust õhtuni kokku. Nagu tavaline tööpäev. Kontoris teed ju ka teepause ja käid vetsus, mitte ei tööta kogu aeg jutti.

Kui ma aastal 2010 seda kõike alustasin, siis püüdsin hästi palju trikke teha ja neid filmida – vot siis olid meeletult pikad päevad! Kui ma aga 14 aastat kogu aeg nii meeletult oleks treeninud, siis ei oleks kehast midagi järele jäänud. Puhkama peab palju – puhkus on treeningu kõige tähtsam osa!

Eelmisel aastal panid kinni maailmarekordi, kõndides Qataris Katara tornide kahe maja vahel, ja seda rekordit kutsuti „maailma pikim leedvalgustatud ühehoone-slackline“. Millised kategooriad sellises rekordite maailmas üldse eksisteerivad?

See, et kuskil videos märgiti ära liini valgustatus, on juba suht spetsiifiline, see ei ole tegelikult eraldi kategooria. Rekord ise oli ühe hoone otsas kõige pikem kõnd, sest Katara Towers on üks tohutu suur ja kaarjas maja, mille ühest tornist teise ma kõndisin. Kategooriatest võib rääkida nii, et kas on urban või siis tavaline kõnd – viimane tehakse siis looduses. Liigud ühest punktist teise kas majade vahel või mägedes. Rekordite kategooriate kõige lihtsamad mõõdupuud on muidu ikka pikkus ja kõrgus. Kunagi oli ka liinitüüp – mis materjalist köis on –, aga praegu sellele enam tähelepanu ei pöörata.

On sul endal mingisugune unistus, mille poole pürgid? Järgmine suur rekord?

Mul unistusi pole kunagi olnud! (Naerab.) Võib-olla sellepärast ongi mul lihtne seda kõike teha. Eks plaanid on ikka, et teen ühe etapi, siis teise, aga seda suurt grande-unistust küll ei ole. Unistus kõlab ju nagu unistus – see ei ole plaan!

Kujuta ette, et sa ei saa pärast minuga rääkimist enam kunagi selle alaga tegeleda. Teoreetiliselt. Tasakaalu ei ole enam. Hirmus kurb, eks? Aga mis sa siis edasi teeksid? Oskad niimoodi mõelda?

(Väga kiiresti.) Kalale läheksin! See küsimus on tegelikult referents sellele unistuste teemale. Ma ei ole kunagi tahtnud, et sellest kõigest saaks karjäär. Nii on aga läinud ja olen sellega pool elu tegelenud ning sellega seoses omandanud väga palju spetsiifilisi oskusi. Tegelen ka kaskadöörimaailmas ja seal tulevad need omandatud oskused – inimeste lennutamine, köitega töötamine, eriefektid – kõik kasuks. Kui ma ise enam miskipärast tasakaalu ei suudaks hoida, saaksin ma kaadri taga enda teadmisi edasi ikka anda. No ja üldse, kuidagi ma jõudsin sinna slackline’ini ja võib-olla jõuan sealt kunagi edasi, ma ei hoia sellest kümne küünega kinni. Võib-olla liigun sealt edasi ilma tasakaalu kaotamata.

Kuidas seda slackline’i eesti keeles üldse kõige õigem oleks kutsuda?

Kasutuses on olnud sõnad köielkõndija või tasakaaluliin. Aga Seto folgil oli kunagi vaja slackline’i töötoale nimi panna ja setod mõtlesid siis hea termini välja: kablakargus ehk nööri peal kargamine.

Mida sa teed, et lõõgastuda? Käid kalal? Napsu sa vist ei võta?

Alkohol pikas perspektiivis lõõgastuda ei aita. See võtab pigem energia ära, kui annab. Ega see ei anna ka tasakaalule juurde, kui seda on vaja ükskõik mis keskkonnas kasutada. (Mõtleb.) Tegelikult ma magan. Ma magan lõõgastumiseks, kui aega on.

Oma TEDxTallinna kõnes mainisid, et ajasid Madonna köie peal kõndima. Kas see oli motiveeriv metafoor?

Ei. Ma käisin aasta aega Madonnaga koos tuuril. Esinesin seal kui kablakargaja. (Proovime mitte naerda.) Meid oli mitu tükki ja sai tõesti ka Madonnat õpetatud, kuna Madonna soovis, et slackline oleks show osa ja ka tema saaks selles show osas midagi teha. Käisime koos 35 riiki läbi. See oli esimene kord, kui järsku hakkasin erinevaid maailma riike nägema.

Sul ilmselt hobi korras reisimiseks aega ei ole, aga selle kablakargamisega käid tihti välismaal. On sul oma lemmikriik?

(Kõhklematult.) Jaapan! Jaapan on koht, kus olen paar korda käinud ning tahaksin ikka ja jälle uuesti minna. Kultuuriline erinevus on see, mis seal lööb, sest enamasti näed igal pool ikka ühte ja sama. Isegi toit kordub mingil määral. Aga Jaapanis on inimeste arusaam käitumisest nii teine. Huvitav on ka see, et meile on kogu aeg räägitud,  kuidas Jaapan on tehnoloogiliselt meeletult arenenud, aga siis lähed sinna ja postkontoris saad arveldada ainult sularahas. Ja vanad terminalid on jätkuvalt kasutuses, ei üritata neid uuendada. Need olid lihtsalt juhuslikud näited. On palju riike, kus on korra lahe käia, aga elama sinna ei läheks.

Kas Jaapanis võiksid elada?

Jah, vist küll. Kuigi eks seal on ka asju, mis ei meeldiks. Mulle sobib väga hästi Eestis olla ja ma ei plaani hetkel kuskile mujale elama minna. Võib-olla, kui lõpetan kunagi slackline’i ja hakkan kalal käima, siis hakkan kalastama Vahemere ääres. (Naerab.)

Inimesed on sellised nagu nad on ja tahaksid kindlasti kuulda sinu meeletu eduloo kõrval ka midagi sellest, mis sul nässu on läinud. On siis läinud või? Tee lugejale rõõmu ja räägi ära.

Kui siin Eestis firmakaid teen, Lennusadamas või mujal, siis alguses teen kõik ilusasti ära ja lõpuks toon sisse hüppekukkumise ja nii-öelda põrumise. Ja päris lõpus hirmutan neid natuke samuti, sest inimesed tahavad muidugi emotsiooni tunda.

Kui vigastustest rääkida, siis on mul neid ikka säravaid olnud. Näo olen veriseks trikitanud, hamba välja löönud, jalad veriseks kõndinud ning meenub ka äparduse stiilis moment – olen läinud esinemisele ja kohale jõudes avastanud, et slackine’i liini ei võtnudki kaasa. Just nagu pillimees unustaks pilli koju.

Õnnetustest rääkides – kuidas suhtud nendesse inimestesse, kes teevad köielkõndi ilma igasuguse julgestuseta ja ronivad pilvelõhkujate otsa, kus neid ootab ees trahvikviitung? Kas nemad saavad äkki rohkem adrenaliini kui sina?

Ei usu eriti, et nad saavad rohkem adrenaliini kui mina. Suhtun nendesse niimoodi, et kui nad teevad seda ainult enda tunde jaoks ja oma tegevuse käigus teisi ohtu ei sea, on see vast okei. Vahe on siin, kas ronid pilvelõhkuja otsas free solo’t või ronid kalju otsas free solo’t. Pilvelõhkuja otsast võid kellelegi pähe sadada. Kui aga põhieesmärk on ainult ennast sotsiaalmeedias näidata ja laike saada ning inimesel ei ole eneseületamise naudingut või on see teisejärguline, siis ma ei saa nendest eriti aru.

Ja lõpetuseks: millel võiks lähitulevikus sinuga seoses silma peal hoida?

Midagi kindlat ei saa hetkel veel avalikult paljastada ehk hõisata enne õhtut. Ettevalmistused käivad ning selleks aastaks on paar projekti käsil.

***

Red Bulli sportlased

Karmen Bruus, kergejõustik

Kristjan Ilves, suusahüpped

Jaan Roose, slacklining

Kelly Sildaru, freeski

Ott Tänak, WRC

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
• Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
• Mida odessiit sööb?
• Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
• Gringo trail
• Tšiili – matkaja unistus
• Lastega maailma pikimas riigis
• Võimas veematk piiritsoonis
• Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
• Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
• Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
• Kuu aega naisena islamiriigis
• 12 aastat surfiparadiisis
• Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
• Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
• Tooteuudised
• Kroonika