12 aastat surfiparadiisis
Filmiprodutsent Riin Urbanik sattus juhuse tahtel Dominikaani Vabariiki ning Buen Hombre rannas tuli äratundmine, et just see ongi tema koht. Paarinädalasest reisist sai aga 12 aastat ning nüüdseks räägib Riin Dominikaani hispaania keelt, peab surfikooli ning tegeleb kinnisvaraarendusega.
Tekst: Janika Tamm
Foto: erakogu
Esimest korda sattus Riin Dominikaani Vabariiki täiesti juhuslikult. Nimelt elas ta parasjagu USA-s, kuid viisa pikendamiseks oli vaja riigist väljas käia. Pilet Venezuelasse oli juba ostetud, kuid seal suri just president ja poliitiline olukord oli keeruline. Ka Ecuadori plaan ei õnnestunud, kuna sõber ei saanud tulla ning viimasel hetkel ostiski Riin lennupileti Dominikaani.
Kuigi esimest korda Dominikaani jõudes olid Riinul juba edasised reisiplaanid tehtud ja ta pidi minema Brasiiliasse, siis Buen Hombre (tõlkes ’hea mees’) rannas saabus äratundmine, et just see on tema koht: „Kohe, kui ma rannas autost välja astusin ning seda pikka eraldatud randa nägin, teadsin, et sellest kohast saab midagi teha.“ Filmiprodutsendina töötav Riin, kes oli harjunud meediamaailma kiire tempo ja hõivatud eluga, ütleb, et Buen Hombre meenutas talle justkui maailma lõppu, kuhu jõudes unustas ta kõik muu ning hakkas asjadele teistmoodi mõtlema. Lisaks sellele olid Buen Hombres lohesurfi harrastamiseks ideaalsed tingimused.
Surfikool eraldatud rannas
Lohesurfi proovis Riin esimest korda umbes 13 aastat tagasi Prantsusmaal ning surfanud on ta ka Eestis ja USA-s. Buen Hombres kohtus ta professionaalse lohesurfaja Mikyga, kellega hakati arendama Buen Hombre lohesurfikooli ning seal esimesi inimesi vastu võtma. Miky on õpetanud lohesurfi nii Cabaretes kui ka Buen Hombres üle 15 aasta, olles üks Dominikaani parimaid lohesurfikoolitajaid. Riin ütleb, et Mickyl oli surfikooli asutamises äärmiselt oluline roll: „Tal on palju kannatlikkust ning ta on hea suhtleja, keda kohalike seas väga austatakse. Ilma temata surfikooli suure tõenäosusega ei oleks.“
Kui Cabarete linn on turistide ja surfarite seas hästi tuntud ja arenenud keskus, siis Buen Hombre oli algselt niivõrd tundmatu koht, et just Riin oli see, kes lisas selle koha Google Mapsi. Puudus jooksev vesi, püsiv elekter ja telefonilevi ning aastaid oli see kui lohesurfarite eraldatud paradiis. Riin ajas vaikselt oma surfikooli asja ning see on tema jaoks siiani eelkõige elustiil, mitte äri. Kuna majutusvõimalused olid piiratud, siis kohta väga laialt ei reklaamitud, aga sellest hoolimata hakkas Buen Hombre populaarsust koguma ning tänu Riinule on see nüüd maailmakuulus lohesurfikoht.
Nõudlus majutusele kasvas ning praeguseks tegeleb Riin juba ka kinnisvaraarendusega, kuna sai aru, et kui ise ei tee, siis tuleb ja teeb keegi teine. Riin kirjeldab: „Buen Hombre on minu jaoks nagu oma maailma ehitamine ning plaanid on suured – majutused, surfikooli Nautic Club ja ökoküla. Kõige selle kooskõlastamine on jõudnud presidentide ja ministrite tasemele ning sellest teekonnast on plaanis teha ka film.“
Riin lisab, et kuigi lohesurf tundub eemalt vaadates päris keeruline, siis tegelikult on see hoopis kordades lihtsam kui tavaline surf või purjelauasõit ning iseseisvalt sõitma õppimiseks piisab Buen Hombres tänu ideaalsetele tingimustele tavaliselt 20 juhendatud tunnist: „Nädala ajaga meil inimesed sõidavad, kuu ajaga teevad juba trikke. Samuti sobib lohesurf igale vanusele. Kõige nooremad õpilased on viieaastased ning kõige vanemad 80. Vanematele inimestele sobib see ala väga hästi, kuna venitab selga, samuti teevad head vesi, päike ja tuul.“ Riin lisab, et just lohesurfi õppimiseks on oluline, et oleks head tingimused, kuna siis läheb uute oskuste omandamine kiiremini ja meeldivamalt: „Külmas vees ja mudas ei ole kuigi tore õppida, eriti kui veel hästi laual ei püsi. Kuskilt läheb ikka vesi sisse ja hakkab külm ning kaob rõõm seda ala teha. Pigem soovitan ette võtta üks soojamaareis ning asi korralikult selgeks õppida. Pärast seda on mujal juba lihtsam.“ Varustust ei soovita Riin alguses üldse osta: „Väga palju inimesi surfabki ainult reisidel ja selleks pole mõtet isiklikku varustust osta. Näiteks on erinevates tingimustes vaja erineva suurusega lohet ning kui seda pole, peab ikkagi rentima.“
Ideaalsed tingimused lohesurfiks
Kui Eestis peavad lohesurfarid tuule suunda pidevalt jälgima, siis Dominikaanis tuule suund ei muutu ning asi on konkreetne – tuult kas on või ei ole. Hea tuulega ollakse nii harjunud, et alla 20 sõlmega surfama ei kipugi. Buen Hombres on vesi üsna madal ja sile, tuul ühest suunast, rand suur ja lai ning puuduvad kivid ja muud ohtlikud objektid, mis loob ideaalsed tingimused nii lohesurfi õppeks kui ka vigursõidu (freestyle) jaoks. Ainus, mille jaoks Cabaretes on paremad tingimused, on foilimine, kuna seal on vesi sügavam. Buen Hombre on hea koht ka edasijõudnutele, kuna tunde annavad võistlevad professionaalid ning see on hea võimalus õppida oma ala parimatelt. Lisaks on ainsana terves Dominikaanis just Buen Hombres võimalik õppida tiiva-surfi (wingsurf) ning seal on ka ainus surfikool, millel on selleks vajalik spetsiaalne paat. Buen Hombres saab surfata aasta läbi, kuid tuul hakkab tugevamaks muutuma alates detsembrist ning kõige paremad tingimused on juunist augustini, kui ilmaennustust jälgima ei pea, kuna tuulevabad päevad praktiliselt puuduvad.
Tuule tugevus on Buen Hombres suvekuudel üle 30 sõlme ja Cabaretes 20 sõlme juures. Nõrgema tuulega madalhooaeg on septembrist novembrini ning tähendab seda, et 50% tõenäosusega saab ikka väga hea tuulega sõita. Buen Hombre on Riinu sõnul tänu heale tuulele kuulus ka ülejäänud Kariibi saartel, kuna mujal nii head tuult pole: „Teistel Kariibi saartel sõidetakse vaid suuremate lohedega, number 12-13, meil saab aga sõita lohega number 7-8. Meie juurde tullakse nii teistelt Kariibi saartelt kui ka USA-st, näiteks Floridast, kus suvel tuult pole.“
Lohesurfi juures meeldib Riinule kõige rohkem vabadus: „Mulle meeldib, et saab minna ja avastada. Me teeme näiteks väga vingeid saartereise, kus läheme paadiga merele ja liigume lohedega järjest eri saartele. See on nii müstiliselt äge, täpselt nagu meditatsioon. Oled looduslike elementide keskel, vaid päike, meri ja tuul ning siis ongi seal vaid sina ja elemendid. Kõik, mis rannale jääb, jääb sinna ning merele seda kaasa ei võta. See on ideaalne võimalus pea puhtaks saada.“
Ainult kõige põnevamad inimesed
Riin ütleb, et kuna tingimused Buen Hombres on äärmiselt lihtsad, siis satuvad sinna enamasti väga lahedad inimesed: „Kui Cabarete on rohkem selline tüüpiline turismisihtkoht, siis need inimesed, kes meie juurde jõuavad, on nagu läbi mingi filtri käinud. Nad on erilised inimesed, kes on midagi põnevat kas juba saavutanud või saavutamas. Meie juures käib ka väga palju eri rahvusi. Olen elus palju reisinud, aga kõige ägedamate inimestega olen kohtunud just siin surfikooli pidades. Ka külastajad on tihti üllatunud selle üle, kui huvitavad inimesed Buen Hombresse satuvad ning kui tore õhkkond neil omavahel tekib. On ka palju inimesi, kes käivad igal aastal.“
Tavaline päev surfikoolis näeb välja nii, et hommikuti teevad inimesed rannas kas joogat või jooksevad, seejärel on ühine kohv ja hommikusöök. Siis oodatakse tuult, mis tavaliselt saabub umbes kella 10-11 ajal või kõige hiljem ühe paiku. Tehakse esimene surfisessioon, millele järgneb kas puhkus võrkkiiges või kaugtöö. Pärast seda jälle surfamine. Õhtul süüdatakse rannal lõke ning süüakse ühiselt õhtusööki.
Lisaks Buen Hombre surfikoolile on Riinul ka teine surfikool Cabaretes, tänu millele on nad ainus surfikool Dominikaanis, mis asub kahes kohas. Kahe surfikooli vahel on võimalik ka paindlikult liikuda ning tihti alustatakse tundidega näiteks Buen Hombres, kus on lihtsam lohesurfi õppida, ning seejärel liigutakse edasi Cabaretesse. Kahe koha vahel on külalisi terve aasta läbi.
Huvilistele soovitab Riin nendega otse ühendust võtta ning rääkida oma plaanidest ja soovidest: „Me oleme personaalse lähenemisega ja organiseerime plaani vastavalt soovidele ning see ei pea üldse kallis olema. Meie jaoks on oluline pakkuda inimestele just sellist kogemust, nagu nad sooviksid saada. Näiteks paljudele külastajatele läheme otse lennujaama vastu ning paljud tulevad meie juurde kaheks nädalaks ja mujal ei käigi. Kuskil novembri algusest võib tulema hakata, siis läheb Eestis ilm kehvaks, aga meil on siin hästi mõnus ja tore. Ka kliima on väga hea ning kunagi ei ole liiga palav, kuna ka soojemate ilmadega pole tänu merele palavust tunda. Kui juba nii pikk reis ette võtta, siis soovitan kohapeal võimalikult palju aega varuda. Lisaks on meie surfikoolis ka üks esimesi Starlinki internette Dominikaanis ja väga maitsev toit.“
Dominikaan ja dominikaanlased
Riin ütleb, et Dominikaanis on võimalik kasvatada peaaegu kõike: „Poes müüakse maailma parimat ananassi, banaani ja papaiat ning mul on aias 15 erinevat troopilist puuvilja. Mägedes kasvab meil ka kartul ja maasikas.“ Dominikaani reisides soovitab ta unustada Euroopa ja USA loogika, kuna muidu võib reis kiiresti väga frustreerivaks muutuda. Samuti võivad Dominikaanis mõned asjad oodatust lihtsamaks ning teised jälle eeldatust keerulisemaks osutuda, igal juhul aitab alati huumoriga lähenemine.
Äri tehes õppis Riin Dominikaani tundma täiesti uue nurga alt: „Neil on siin isegi ütlus, et välismaalased ongi selle jaoks, et neid ära kasutada ning see on väga normaalne, et ma pean rohkem maksma. Olen väga palju asju ise ajanud ning pean pidevalt välismaalasena valvel olema, et mind ära ei kasutataks. Ma pean end väga palju tõestama, keelt ja kultuuri valdama ning dominikaanidega koostööd tegema, et saada kohalikega sarnast hinda. Mitte ükski välismaalane ei ehita selliste hindadega nagu mina, aga isegi kõige selle juures maksan ma ikka rohkem kui kohalikud. Ega need mehed mind siin ei armasta – olen tugev, heledapäine ja iseseisev naine, kes ei karda minna kõrgete ametnike juurde ja nendega otsekoheselt rääkida. Dominikaane selline otsekohesus ehmatab ja ega see neile ei meeldi, kui neilt otse ja konkreetselt vastuseid küsitakse. Ise räägivad nad hästi palju ringiga ja keerutavad. Isegi linnapea juba kardab mind ja käib tänaval ringiga mööda, kuna teab, et mul pole probleemi talt otse vastuseid küsida.“
Riin lisab, et niivõrd julgelt ja otsekoheselt võimaldab tal ametnikega suhelda fakt, et ta on läbinud aastatepikkused bürokraatlikud kadalipud, et kõik oma projektid teha seaduse järgi korrektselt ja vastavate lubadega ning nüüd ta saabki kasvõi linnapea juurde minna ja küsida, et milles asi, kõik paberid on ju korras. Lisaks ei räägi suurem osa välismaalasi ka niivõrd heal tasemel Dominikaani hispaania keelt kui Riin, mis on asjaajamisel suureks abiks: „Kui ma kuhugi lähen, siis esialgu vaadatakse mind kui välismaalast, aga kui ma oma suu lahti teen, siis on kohalikud natuke šokeeritud, kuuldes, et ma räägin täpselt samamoodi nagu nemad, kasutades ka slängi. Paljud siinsed välismaalased tunnistavad, et kui nad oskaks samal tasemel kohalikku keelt, siis oleks ka nende elu oluliselt lihtsam.“
Dominikaanlaste puhul imetleb Riin kõige rohkem oskust elada hetkes: „Neil on veel olemas see võime nautida ja elada hetkes, mida paljudel inimestel enam ei ole. Eurooplased ja ameeriklased on üliambitsioonikad ja tahavad aina midagi juurde saada, hetkes elada ei osata ning elu on planeeritud kuni pensionile jäämiseni. Dominikaanlased naudivad seda, mis neil on. Nii kaua, kuni see otsa saab, ning tuleviku pärast nad ei muretse. Kui saab otsa, siis saab otsa. Mulle meeldib enda kõrval näha rohkem selliseid hetkes elavaid inimesi.“ Riin lisab, et ta ise naudib küll hetkes elamist, kuid temas on siiski ka piisavalt euroopalikke jooni, mis panevad pidevalt mõtlema asjadele, mis on veel vaja ära teha.
Punta Cana pole Dominikaan
Riin ütleb, Dominikaan on väga omapärane riik, kus avastamist on palju. Samuti on ta end Dominikaanis alati turvaliselt tundnud. Tihti teatakse Dominikaanist aga vaid Punta Canat. Tema hinnangul on Eestile oluliselt lähemal asuvaid sarnaseid rannakuurorte ning ainult Punta Cana pärast pole kindlasti mõtet Dominikaani tulla, kuna selles kohas pole midagi Dominikaanile omast.
Ilusatest kohtadest soovitab Riin külastada Samana poolsaart, mis pakub imeilusat ja vaheldusrikast loodust. Neile, kes tahavad midagi metsikumat avastada, soovitab ta aga Dominikaani lõunarannikut, kus asub maailma ilusaim 30 kilomeetri pikkune puutumatu rannalõik. Cabarete on üks väheseid kohti maailmas, kus saab hommikul teha lainesurfi ja lõuna ajal lohesurfi ning kui varem tõmbas see linn pigem surfareid, siis nüüd tegeletakse seal üha enam ka holistiliste tegevustega, pakutakse retriite ja joogat. Cabaretes elab ka üsna palju kaugtööd tegevaid inimesi.
Lisaks randadele on Dominikaanis ka ilusad kosed ja joad ning fantastilised mäed, mida kutsutakse Dominikaani Šveitsiks ning kus asub ka Kariibi saarte kõrgeim tipp (3101 meetrit). Mägedes kasvavad maasikad, kartul ja porgand.
***
Dominikaani Vabariik
Dominikaan on pindalalt sama suur kui Eesti, kuid seal elab 12 miljonit inimest. Kogu riik on väga mägine, mistõttu läbi riigi otse sõita ei saa ning seetõttu võib Dominikaan oluliselt suurem tunduda. Pealinnas elab 5 miljonit inimest ning sealt leiab kõike, nii iidse vanalinna kui ka ülimalt modernsust. Dominikaan on maailma suurim orgaaniliste banaanide eksportija ning ekspordib ka paljusid teisi puuvilju.
***
Vaata lisaks: Buen Hombre surfikool www.kitebuenhombre.net
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
- Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
- Mida odessiit sööb?
- Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
- Gringo trail
- Tšiili – matkaja unistus
- Lastega maailma pikimas riigis
- Võimas veematk piiritsoonis
- Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
- Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
- Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
- Kuu aega naisena islamiriigis
- 12 aastat surfiparadiisis
- Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
- Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
- Tooteuudised
- Kroonika