Go Puhkus Go Blogi Go Elamus Go Pood Go Incoming

GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

TELLI GO REISIAJAKIRI!
GO Reisiajakiri 106

Kuu aega naisena islamiriigis

Timo Tamm
14. juuni 2024

Somaalimaa on riik, kus iga järgmise päevaga end aina enam sallide ja lohvakate riietega kinni katan, sest niimoodi on seal naisena lihtsam eksisteerida. Seda, kas ja kus naisena üldse olema peaksin ja tohiksin, küsin ma endalt Somaalimaal aga absoluutselt iga päev.

Tekst ja fotod: Janika Tamm

Reisin Somaalimaale praktika raames. Kõige hirmutavam eelinfo on minu jaoks see, et sealsetel haiglatel puudub võimekus tõsisemate haiguste raviks ning sel juhul sõltub kõik transpordist naaberriiki. Väike kahtlus hinges, et äkki pingutatakse selle jutuga üle, tegutsen siiski vastavalt juhistele ja teen ära kõik soovitatud vaktsiinid. Joon esimest korda elus sisse koolera elusvaktsiini ning tehtud saab ka marutaudi vaktsiin, sest väidetavalt ajaks, mil ma neil puhkudel abini jõuaks, oleks suure tõenäosusega juba liiga hilja. Kui lennuk Somaalimaa pealinnas Hargeisas maanduma hakkab, ei saa ma hästi aru, kus see linn seal veel olema peaks – kõikjal laiutab vaid kõrb ning lennuk maandub keset tühja välja. Jah, siin riigis ei pruugi tõesti toimivat haiglat olla.

 

Snaipritornid ja turvamehed

Lisaks äärmiselt nõrgale tervishoiusüsteemile on seis keeruline ka julgeolekuga. Olenemata sellest, et Somaalimaa on üks väike ja tubli (rahvusvahelise tunnustuseta) autonoomne riik, siis ametlikult on ta siiski osa Somaaliast, mis on üks maailma ohtlikumaid ja ebastabiilsemaid riike. Saabudes loetakse mulle ette pikk nimekiri ohutusreegleid, kuid siiski rõhutatakse pidevalt, et Hargeisa on väga turvaline linn. Hargeisa turvalisus on aga üks vastuoluline teema. Tundub, et vargustega siin probleemi pole, kuna tänavatel istuvad muretult tohutute rahapakkidega vanemad naised, kes pakuvad rahavahetusteenust, kuid samas ühistransporti mul turvalisuse põhjustel kasutada ei lubata. Lisaks on Hargeisa tänavatel suurim hulk automaatrelvadega mehi, keda ma näinud olen, ja vähegi olulisemate majade ümber kõrguvad „snaipritornid“. Põhjalik läbiotsimine ja auto skaneerimine enne hotelli, kohvikusse või erinevatesse asutustesse sisenemist on igapäevane rutiin. 

Mul läheb nädal aega, et saada praktikakohalt luba kõndida ilma turvameheta viis minutit oma hotellist kontorisse, kuna ma olen välismaalane ja ma olen naine. Nii Somaalias kui ka Somaalimaal on olnud välismaalaste inimröövijuhtumeid, lisaks on vägistamine Somaalimaal keeruline teema. Ei saa öelda, et ma end Hargeisa äärelinna tänavatel üksinda kõndides just üleliia mugavalt tunneks. Kesklinnas, kus on rohkem inimesi, seal küll, kuid tühjematel tänavatel mitte. Olen aastaid Ida-Aafrikas elanud ja reisinud, kuid Somaalimaa on selles piirkonnas esimene riik, kus ma end igapäevases elus vabalt ja mugavalt ei tunne. Mingi pinge on pidevalt õhus.

 

Inimröövid maanteedel

Pealinnast väljapoole liikumist peavad aga isegi kohalikud ohtlikuks ning välismaalasel on sellel puhul kohustuslik palgata end saatma erivägede relvastatud turvajad. Mulle räägitakse, et maanteel, mida me peagi läbida planeerime, on toimunud välismaalaste inimrööve. Lisaks tuleb riigisiseselt reisides pidevalt läbida kontrollpunkte, kus kontrollitakse põhjalikult nii autot kui ka selles olevaid inimesi. Maanteedel on liiklejaid vähe. Enamasti laiutab asfalttee ümber kõrb, kus jalutavad kaamelid ning vahel on näha väikseid majakesi ja mošeesid. Kohalikud ise on oma pisikese ja ametlikult mitteeksisteeriva riigi üle äärmiselt uhked ning on selle viimaste aastakümnete jooksul peaaegu olematu eelarvega üles ehitanud. Palju on abiks ka teistesse riikidesse pagulastena läinud inimeste tagasi Somaalimaale saadetav raha.

 

Sall pähe juba lennukis

Naistele on reeglid Somaalimaal konkreetsed ning juba enne lennukist väljumist pean juuksed katma salliga. Niimoodi lihtsalt on ja niimoodi tehakse. Kuu aja jooksul ei kohta ma mitte ühtegi katmata peaga naist. Kuigi kontoris käin enda arvates piisavalt lohvakate ja katvate riietega, siis tuleb ühel päeval minu juurde kohalik naistöötaja ning ütleb sõbralikult, et ta on mulle kodust mõned katvamad riided kaasa toonud ning et äkki meeldiks mulle neid vahepeal kanda. Võtan riided viisakusest vastu ning saan aru, et pean oma riietuse veidi paremini läbi mõtlema. Edaspidi kannan endiselt pikki pükse ja pikkade varrukatega pluusi, kuid tõmban neile peale ka lohvaka kleidi ning ühe salli asemel proovin kasutada kahte. Märkan, et niimoodi on märksa lihtsam asju ajada, kuna sulan natuke rohkem üldisesse pilti sisse. Siiski tundub see kõik äärmiselt ebaõiglane, eriti siis, kui väljas lõõskab päike ning mu meessoost kaastöötajad võivad mugavalt lühikeste pükste ja T-särgiga ringi jalutada. Mina pean aga samal ajal pidevalt oma salle kohendama ja tegema kindlaks, et juuksed kuskilt kogemata välja ei paistaks.

Silma paistan ma niikuinii, sest lisaks selgelt teistsugusele välimusele ja riietumisstiilile teen ma ka asju, mida keskmine Somaalimaa naine ei tee. Näiteks käin kohvikus. Üksi. Või jalutan linnas. Ka üksi. Või osalen olulistel töökohtumistel. Jällegi täiesti üksi. Teisi naisi näen tänavapildis küll, kuid vaid väga konkreetsetes kontekstides, enamasti gruppidena turu peal ostlemas ning vanemaid naisi on näha ka poodides ja turul müümas. Mina liigun aga igal pool üksinda ning mõne aja möödudes saan aru, et kohalikele on see harjumatu vaatepilt.

 

Haritud naised pühenduvad perele

Töökohtumistel oleme koos teiste Euroopa töökaaslastega alati ainsad naised kuskil 30 kohaliku mehe seas. Somaalimaal on küll naisi, kes käivad tööl, kuid nende rollid jäävad valdavalt tagaplaanile. Näiteks töötab meie kontoris finantsosakonnas kaks kohalikku naist. Mõlemad räägivad heal tasemel inglise keelt ning üks neist on parasjagu lõpetamas magistrikraadi. Ühel päeval teatab ta rõõmsalt, et kraad on käes ja kohe tulevad pulmad, mistõttu otsustab ta töötamise lõpetada ja koduperenaiseks hakata. See pole üldse haruldane, et majanduslikult heal järjel olevates peredes võimaldatakse ka tüdrukutele kohalike standardite järgi väga hea haridus ning et just naine ise otsustab abielludes loobuda töötamisest ja pühendub täielikult perele.

Naised hoiavad omaette ka kontoris olles. Igapäevaselt on meil ette nähtud äärmiselt maitsev kohalike kokkade tehtud lõuna, kuid kõigi töökaaslastega ühiselt süüa mul ei õnnestugi, kuna naised ja mehed söövad alati eraldi. Sarnane eraldamine toimub ka paljudes Somaalimaa kohvikutes ning naine üldjuhul üksi kohvikusse ei lähe. Minul hotellitoas kööki pole ja süüa nagu tahaks, seega käin hotelli kohvikus päris tihti. See on riigi kõige suurem ja rahvusvahelisem hotell ning isegi siin teeb meessoost ettekandja mulle kommentaari mu riietuse suhtes. Mitte pahatahtlikult, aga teeb. Mingil hetkel hakkan märkamatult üha enam endale toitu tuppa tellima, sest niimoodi jääb ära riidekihtide selga tõmbamine, sallide sättimine ja mõtisklused teemal, kas üksinda kohvikus käimine on kohaliku kultuuri vastu mässamine ning kas ma olen sinna üldse oodatud.

 

Naistele kohvikus eraldi ruum

Hargeisas on väga üksikud kohvikud, kus mehed ja naised ühes ruumis koos söövad. Enamasti jagatakse kohvik kaheks: on meeste osa ja perede osa. Kallimates kohvikutes on aga iga laua ümber suured kardinad ning kui perekonnad sööma lähevad, siis tõmmatakse neile tume ja paks kardin täielikult ümber ning ettekandjad ulatavad toidud sisse kardina tagant. Minu koduhotellis on ehitatud isegi eraldi pisikesed paviljonilaadsed majakesed, kus pered privaatselt süüa saavad. Ükskord läksime koos meessoost autojuhi ja kahe turvamehega ühte teeäärsesse kohta sööma ning söömise ajal ei saanud ma isegi aru, et olen vales kohas, täpsemalt siis meeste osas. Arvasin lihtsalt, et ju siis naised polegi kohvikusse tulnud. Alles hiljem käsi pesema minnes nägin, et naised olid teises ruumis, nii-öelda perede sektsioonis.

Enamikus eluvaldkondades mehed ja naised Somaalimaal ei suhtle ega segune. Näiteks tahtsin minna basseini ujuma, kuid ei saanudki aru, kuidas see täpselt käib ja kas naistele on oma eraldi aeg või naised ei käigi ujumas. Samuti kahtlen sügavalt, et ma oma tavalise trikooga seal oodatud oleks olnud. Kord möödusin jalgpalli mängivatest meestest ning kui Eestis olen tihti selliste mängudega lihtsalt liitunud, siis teadsin, et Somaalimaal on juba sellise võimaluse peale mõtlemine ilmselt imelik. Kõndisin aga rahulikult edasi ja jalgpall jäi seekord mängimata. Ma pole mitte kunagi oma soo peale nii palju mõtlema pidanud kui Somaalimaal. Naiseks olemisest sai selles riigis vaid loetud päevadega justkui minu kogu identiteet. 

 

Kõrge vägistamise oht

Kui alguses riietusin vastavalt kohalikele reeglitele ning proovisin mõelda stiilis, et „need on lihtsalt riided ja mis see ikka teeb, kui sall juustele tõmmata“, siis tegelikult oli asi sellest kaugel. Juba kuu ajaga tundsin ennast alla surutuna ja piiratuna. Kui sa ikka pead igal hetkel mõtlema, kas näed piisavalt kombekas välja ning kas ja kuhu sa üldse oodatud oled, siis mingil hetkel muutub see kõik üsna väsitavaks. Enamik kohalikke naisi end niimoodi aga ei tundnud. Nii palju, kui mul õnnestus nendega rääkida, siis katvaid riideid kandsid nad uhkusega ning kodule ja perele pühendumist võtsid elu loomuliku osana.

Võib-olla koduseinte vahel on olukord teine, kuid avalikus ruumis on Somaalimaal naiseks olemine keeruline. Lisaks muule on üksinda ja iseseisvalt liikumine naiste jaoks ka sõna otseses mõttes lihtsalt ohtlik. Somaalimaal on nimelt äärmiselt kõrge vägistamise oht. Seadus, mille kohaselt on vägistamine karistust vääriv kuritegu, võeti vastu alles 2018. aastal ning see oli riigi jaoks murdeline hetk. Enne seda olid naised vägistamisjuhtumite puhul täiesti kaitsetud ning pidid ise tegema oma parima, et võimalikku vägistamist vältida, mille hulka kuulus ka katvate riietega käimine ja gruppides liikumine.

 

Kurvalt õnnelikud naised kõrbes

Enamik Somaalimaad on kõrbeala ning suurem osa elanikkonnast on rändkarjakasvatajad. Kõige lähemalt õnnestus mul kohaliku eluga tutvuda, külastades kõrbes elavaid peresid, kus mind äärmiselt soojalt vastu võeti. Sealsed naised olid korraga kurvad ja õnnelikud. Tehtud fotodelt vaatasid samaaegselt vastu nii kõige siiramad naeratused kui ka kõige sügavamad ja kurvemad silmad. Naiste elamistingimused olid karmid – elati keset kõrbe ajutistes hüttides ning isegi joogivesi oli äärmiselt suur probleem, kuid sellest hoolimata peitus nendes mingi eriline sisemine rahu.

Lisaks elamistingimustele kõrbes õnnestus mul väga lähedalt näha ka Somaalimaa parimat haiglat. Nimelt jäi mu töökaaslane haigeks ning jah, see haigla oligi täpselt nii algeline, nagu meid hoiatati ning üsna kiiresti läks jutt patsiendi võimalikule transportimisele Keeniasse. Õnneks nii kriitiliseks asi siiski ei läinud ning väljakirjutatud ravimid olid sel korral piisavaks abiks. Suuremal osal Somaalimaa elanikel pole aga ligipääsu isegi sellele algelisele haiglale ning naiste jaoks on raseduse ja sünnitusega seotud suremus äärmiselt suur probleem.

Praktika lõppedes olin päris rõõmus, et saan tagasi koju minna. Kuust ajast piisas. Kohe, kui lennuk õhku tõusis, võtsin ära oma nägu ja kaela varjavad sallid. Korraks tundsin, et teen midagi valesti ja tekkis küsimus, kas ikka nii võib. Ma olen ju naine! Kuid siis järgnes suur vabanemise tunne. Järgmisel päeval Telliskivi Loomelinnakus istudes oli äärmiselt harjumatu ja samas hea olla tagasi ühiskonnas, kus ma ei pea pidevalt mõtlema sellele, kas ja kuhu on mul naisena sobilik minna. Samuti ei olnud ka rätti, mida aeg-ajalt kohendama peaks, et ikkagi kombekas olla. Sain olla üheaegselt naine ning täiesti tavaline inimene ja see oli uskumatult hea tunne.

***

Somaalimaa on autonoomne piirkond Põhja-Somaalias, mis asub Aafrika idarannikul Aafrika sarve piirkonnas. Räägitakse somaali ja araabia keelt, pealinnaks on Hargeisa. Enamik territooriumi on kõrbestunud ning peamiselt tegeletakse karjakasvatusega. Somaalimaa kuulutas end iseseisvaks 1991. aastal ning kuigi rahvusvaheline kogukond iseseisvust tunnustanud pole, on riigil oma valitsus, president ja parlament, mis tegutsevad suhteliselt iseseisvalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimati blogis

Laose workation | november 2024

20. november 2024
Kädi võtab meie kogemuse kokku: Maailma kõige valjem vaikus… On reise, mis seavad kõik su sihikud ja radarid paika. Perspektiiv…

Reisitrendid kosmoseturismist mängukohvrini

24. september 2024
KOSMOSETURISM Tahtsid juba lapsena kosmonaudiks saada? Sind erutavad märksõnad nagu kosmoseturism ja 0-gravitatsioon? See kõik ei pea unistuseks jääma –…
Kõik postitused