Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis

Enam kui 60 aastat tagasi, 1963. aasta suvel matkasid kuus eestlast Uurali mägedes. Nende matka ametlik aruanne tuli välja Raamatukoi vanade raamatute hulgast ja seda sirvib koos ühe toonase osalise Olav Aarnaga Tiit Pruuli.

Tekst: Tiit Pruuli

Matkagrupp

Matkaseltskonda juhtis loomaarst Raimond Tamming (1928), gruppi kuulusid veel Enn Reis (1936), Paul Äss (1935), Heiki Heinsalu (1934), Leo Rahumägi (1929) ja Olav Aarna (1942). Kaks viimati nimetatut matkavad tänini siinsel maakamaral. 1963. aastal olid kõik noored, aga juba kogenud matkamehed. Kolm grupi liiget olid varem osalenud V kategooria, üks IV kategooria ja kaks III kategooria matkal.

Olav Aarna tegi Tallinna Polütehnilises Instituudis õppimise ajal kolm suurt matka. Esimene oli 1962. aasta suvel Baikali äärde. Matk algas järve lõunatipus Sljudjankas ja kolme nädala jooksul liiguti Mongoolia piiri poole üle Hamar-Dabani mägede. Teine matk oli 1963. aastal Lähis-Polaar-Uuralitesse ja kolmas 1965. aasta suvel Polaar-Uuralites. Praegu 81-aastane informaatikateadlane Aarna ise ütleb naerdes, et „sellega minu tõsised matkamised lõppesid, aga hulkuri vaim kuhugi kadunud ei ole“.

Kuidas see seltskond Uuralite matkaks kokku sai?

Kolm meist olid käinud koos Baikali ääres ja teinud seal ära V kategooria matka. Initsiaatoriks oli grupijuht Raimond Tamming, kes oli eluaegne spordimees. Tal oli ambitsioon saada matkaspordis Nõukogude Liidu meistersportlaseks. Selleks olid mitu nõuet. Kui ma õigesti mäletan, tuli selleks kolme V kategooria matkagruppi juhtida ja veel mitmel osaleda. Nii et Raimondil oli selge siht silme ees. Teine tõsine spordimees meie grupis oli Leo Rahumägi. Minul suurt ambitsiooni punkte koguda ei olnud.

Mida toona tähendas V kategooria matk?

See oli kõige raskem matk. Jalgsi matkates pidi see olema umbes kolme nädala pikkune, pidi läbima vähemalt 300 kilomeetrit asustamata aladel, mis tähendas seda, et selle kolme nädala jaoks pidi kogu proviant kaasas olema ja talvistes oludes tuli grupil ühte või kahte ahju, kui oli kaasas ka kaks telki, seljas kanda. See tähendas, et matka alguses kaalus seljakott 40 kilo, mis on üsna karm katsumus. Kõigil kolmel V kategooria matkal, kus ma käisin, olid eelnevalt proovimatkad. Panime kivid kotti ja läksime nädalavahetuseks metsa. Nende proovimatkade üks eesmärke oli ka see, et omavahel tuttavamaks saada.

Kui me hakkasime jahtlaev „Lennukiga“ ümber maailma seilama, siis tehti meiega Meegomäe lahingkoolis umbes samasuguseid katseid – laoti jube rasked kotid selga ja vaadati, kuidas me väsides käituma hakkame. Kas te sobisite omavahel kokku või tekkis ka pingeid?

Natuke ikka tekib rasketes oludes pingeid, aga ühelgi nendest kolmest matkast ei kujunenud need sellisteks, et asi oleks lõhki läinud. Kõik asjaosalised teadsid, et sul pole enne matka lõpp-punkti jõudmist kuhugi ära minna. Aga eks akumuleeruv väsimus võib olla pinnas pingete tekkimiseks küll. Minul mingeid ebameeldivad kogemusi ja mälestusi küll ei ole.

Baikali matk oli vast kõige kergem. Sinna sattusin juhuslikult oma sugulase kaudu. Grupijuhiks oli Väike-Maarja kooliõpetaja Eduard Leppik. Ma olin 19-aastane. Reisipäevikus ei olnudki ma kirjas mitte Olavina, vaid kui Poiss, suure tähega. Nagu pärast kuulsin, oli üldine eelarvamus olnud see, et peaasi, kui Poiss hakkama saab. Poiss sai hakkama!

Füüsiliselt kõige raskem oligi too Lähis-Polaar-Uuralite matk. Eelkõige selle tõttu, et kuigi oli augustikuu algus, oli häbitult jahe ja sajune. Sadas vaheldumisi lund ja vihma. Esimesed kolm päeva tuli sumada Petšora jõe äärest läbi soo Uuralite jalamile. Minul on sellest eluaegne mälestus seetõttu, et külmas vees sumamisest tekkis mul vasaku jala kanda kõõlusepõletik, mis annab siiani tunda ses mõttes, et mul on välistatud liiga järsk koormus vasakule jalale, mis tähendab näiteks, et jooksmisest tuleb hoiduda.

***

Loeme matkajuht Raimond Tammingu koostatud aruannet:

7. august, 1. matkapäev.
10 km – 7 h 30 min

Aranets. Väike küla ja jõesadam. Kauplus. Võimalus ööbida klubis. Aranetsist väljub rada piki Petšora jõge üles. Ca 500 m ulatuses paralleelne jõega, siis eemaldub suunaga NOO. Teed kasutatud metsaveoks. Algul rada kuiv, siis muutub üha soisemaks. Kunagi kasutatud kaubatee, nn Siberi trakt. Soistel kohtadel latid-palgid, mis on aga nii purunenud, et kergem on minna kõrvalt. Kõige sügavamal kohal enam-vähem kindel põhi ca 1 m sügavusel.

Pärast lõunat sadu lakkab, kuid kogu päeva külmas vees ja lumel käimisest hakkavad jalad algul külmetama, hiljem muutuvad täiesti tundetuiks, neid nagu polekski. Alles õhtul, täis kõhuga magamiskotis pikutades hakkab külmunud ihu jälle üles sulama, jalad surisevad ja varbad õhkavad kuumust.

8. august, 2. matkapäev. 20 km – 7 h

Enne Vertnõi jõest ülekäiku on kaks ristisuunalist metsasihti.

Narodnaja mägi

Olav, matkapäevikus on öeldud, et käisite ära ka Uuralite kõrgeimas tipus – 1895-meetrise Narodnaja otsas.

Tunnistan ausalt, et Narodnaja mäe otsas ma oma haige jala tõttu ei käinud. Aruandes on see koht kuidagi hägusaks tehtud, ei ole otse valetatud, aga pole aru saada, et osa meist jäi maha. Eks seetõttu, et oli vaja kategooria saamiseks näidata, et kõik oli hästi. Tegelikult kolm tervemat käisid Narodnaja otsas, kolm tõbisemat jäid baaslaagrisse. Kuna meil hakkas igav, käisime seal kõrval asuval 1592 meetri kõrgusel tipul.

***

Raimond Tammingu päevik:

19. august, 13. matkapäev

Ärkan mõni minut pärast kella nelja. Jätan teised toitu valmistama ja asju kokku panema. Lähen ümbrust vaatama, et tõusu marsruuti kavandada. Väljas on hämaralt valge. Päike on ammugi tõusnud, kuid ida pool asuv Narodnaja mäemassiiv varjab teda veel tükk aega. Meil on selle piirkonna kohta kaks skeemi. Üks Leningradist, teine joonistatud ühe geoloogi poolt, kes eelmisel aastal oli ise tipul käinud. Mõlemad on ebatäpsed ja mis veel hullem, üksteisest erinevad. Ümbrus aga pakub hoopis kolmandat pilti. Lõpuks hülgan plaanid ja valin tõusuks ida poolt langeva mägioja.

Kaasa sai võetud hädavalik varustus üksteise julgestamiseks mägedes ja kahe päeva moon.

Kui pärast sõda, 1954. aastal, tõusid siia Sverdlovski matkajad, leidsid nad eest ainult kolm kirja (1937,1939, 1941). Vahepealsetel aastatel on siin käinud mitmed Moskva, Permi, Lvovi ja teiste linnade matkagrupid. Siiski pole Narodnaja vallutamine päris igapäevane asi. On ju lähim asula siit 120 km kaugusel ning liigseid uudishimulikke hoiavad laiad sood ja põline taiga aupaklikus kauguses. Laseme õhku kaasavõetud raketid, oleme teadaolevail andmeil ju esimeseks eestlaste grupiks, kes tõusnud Narodnajale.

Jätame siia kividest püramiidi Tallinna Turismiklubi matkajate nimedega, kes jõudsid siia 19. augustil 1963.

Loodus

Matka aruanne: 

„Kliima sõltub Põhja-Jäämere lähedusest ja suurest kaugusest Atlandi ookeanist, mis tingib arktiliste külmade õhumasside ja tsüklonite tugeva mõju. Uraalide läänenõlvadel on sademeid kuni 1000 mm aastas. Taimkattest on ülekaalus okaspuutaiga. Metsatundras kasvavad kuused ja kased väikeste lappidena tahedamatel nõlvadel ja piki jõgesid. Põhjapool on ülekaalus lehis. Uraali keskmine ja madalam osa paistab silma tasaste tippude ja lamedate nõlvadega.“

Mis teile, Olav, Uuralite loodusest kõige rohkem meelde jäi?

Lõuna pool, 1963. aasta matkal, oli kõige elamuslikum kolm päeva põlvini külmas vees sumpamine. 

Aga veel eredamalt on meelde jäänud Polaar-Uuralite loodus 1965. aasta matkalt. Seal lõpeb mets otsa ja pole kõrgeid puid mägede uhkust varjutamas. Mäed on ka teravamad, vähem kulunud kui lõuna pool. Too matk algas meil Vorkutast, kust sõitsime kaevandusraudteed mööda veel 70 kilomeetrit põhja poole ja sealt läbi tundra mägede jalamile. Kõige rohkem on sealt meelde jäänud sääsepõrgu. Pead peksma neid sadade kaupa surnuks, lisaks on sellel sääsepilvel vastik imal lehk.

Kohtumised kohalikega

Aruanne: „Komi ANSV on piirkond, mille elanikkond seoses tööstuse kiire arenguga kiiresti kasvab. 1920 elas Komis 178,2 tuh. inimest, 1959 815,8 tuh. ja 1962. aastal 879 tuhat. 1. jaanuaril 1964. aastal oli Komi ANSV-s 929 500 elanikku. Rahvastiku tihedus on ebaühtlane.

1939 oli komisid 70% kogu rahvastikust. 1959 moodustasid komid 30% rahvastikust. Põllumajanduslikes rajoonides moodustavad komid ¾ rahvastikust. Komilased kuuluvad soome-ugri keelkonda. Komi rahval on oma kultuur, mis aga ajalooliste sidemetega vene kultuuriga on olnud selle mõju all.“ 

***

Raimond Tammingu päevik:

21. august, 15. matkapäev

Udutab endiselt vihma. Paneme poolniisked riided selga, keerame märjad telgid kokku ja hakkame astuma. Liikudes saame sooja ning peatselt on ihusoojus ka riided ära kuivatanud.

Ees künkal märkame kolmnurkset kujundit, mis kohati paistab selgemana, kohati kaob vihmakardina taha. On see põõsaste puhmas või paar üksikud puud latvapidi ühte vajunud? Keegi pakub välja koguni lennuvälja maandumisraja tähise. Raske on tundralagendikul hinnata kaugust.

Lähemale jõudes koorub mõistatusest välja üksik jurta. Ümber ehitise on põdranahkadega koormatud nartad, mille tagant jälgib meid pooltosinat kolme-nelja aastast põngerjat. Oleme sattunud kohalike põdrakarjuste-komide elamule. Peale laste oli kodus neli naist. Üks vanem, kolm nooremat. Naistel on seljas kloššvarrukatega pluusid ja põikitriibulised laiad voltidesse langevad seelikud. Jalas põdranahksed põlvini ulatuvad saapad. Peas aga kõigi kunstireeglite kohaselt seotud rätikud, nii nagu neid võib näha Tallinna tänavail, kinos või kohvikuis. Näoilmed sõbralikud ja lahked, kergelt pilusilmsed ja kandilised, esile tükkivate põsesarnadega.

Saame teada, et tegemist on Sarapaulski sohvoosi põdrakasvatajatega. Mehed on põhjapõdrakarjaga väljas. Nad teevad loomadega paari nädalaga 20–30 kilomeetrise raadiusega ringi ümbruskonnas ja kui sealsed tundrakarjamaad läbi käidud, tullakse koju tagasi ja viiakse laager uude kohta. 

Väljas on niiske ja külm. Palutakse sisse astuda.

Jurta on pikkadest lattidest sõrestikuga, presendiga kaetud koonuseline elamu. Seest inimese kõrguselt vooderdatud põhjapõdranahkadega, maas laudplaatidest põrand. Vasakul ja paremal pool ukse ava on põdranahksed magamisasemed. Keset jurtat suur praeahju taoline plekist pliit. Ukse vastas, teisel pool pliiti nii öelda tagatuba – vaipade, ikoonide, peeglitüki ja igasuguse kribu-krabuga. Meie jutuajamine toimub vene keeles, omavahel aga räägivad naised komi keelt, millel on päris kodune eesti keele kõla. Nii nagu eesti keeleski esineb neil ä häälik. Sellega meie keelte sarnasus näib piirduvatki. Siiski leiame ka ühiseid sõnu ja numbrid ühest kümneni on kõla poolest lähedased, eriti, kui neid kiiresti loetleda: õtik – üks, kõk – kaks, kuim – kolm, njol – neli, vit – viis.

Olav, kokkuvõttes läks teie matk siis kenasti korda? Läbisite 336 kilomeetrit 19 päevaga, millest kolm olid puhkepäevad. Seega keskmiseks päevateekonnaks 21 kilomeetrit.

Jah. Lisaks muule õppisime veel ühe asja. Viimasel õhtul istusime Moskva-Vorkuta trassi raudteejaamast kümmekonna kilomeetri kaugusel ja sõime lõkke ääres oma tavalist konservliha. Meiega liitus üks vene mees ja hakkas rääkima. Tuli välja, et ta oli eluaegne sunnitööline, kes oli 1937. aastal Kolõmale saadetud. Tagasi oma koju ta ei jõudnudki. Ta küsis meie käest, kas tšifiiri oleme proovinud. Me ei teadnudki, mis see on. Ta ütles, et andke mulle konservikarp ja pakk teed. Siis ta keetiski meile tühjaks söödud sealihakonservi karbi sisse 50-grammisest teepakist vangidele alkoholi asendajaks mõeldud joogi.

***

95-aastane Leo Rahumägi meenutab: „Mul on ikka teistel matkadel üks või kaks naist kaasas olnud. Enamasti oli lisaks sportlikule rändamisele ikka ka mingeid ringivaatamisi ja ümbrusega tutvumisi. Seekord ei – see oli puhta meeste soos trampimine. Ega see Narodnaja pole ju ka teab mis vaatamisväärsus, oli ju lihtsalt kõrgem koht, polnud õige mägi. See oli üks raske matk, andis füüsilise ettevalmistuse ja hea ettekujutuse rasketest matkadest.“

Tamming tahtis saada matkamise alal meistersportlaseks, aga läks hoopis nii, et esimeseks eestlaseks, kes kaugmatkamises meistersportlaseks sai, olite 1967. aastal teie.

Eks meil üks rivaalitsemine oli. Tema oli minust jupp maad ees, aga 1967. aastal sain ma meistersportlase märgi kätte, üks mu 1966. aasta matk Tšitaa oblastisse Kodari mägedesse hinnati selle vääriliseks. No ma tegin aruande vene keeles, Raimond jäi venekeelse aruande tegemisega vist hiljaks. Järgmisel aastal sai ka Tamming meistersportlaseks. Lõpuks oli Eestis 47 meistersportlast matkamises.

Milline enda matk kõige rohkem meelde on jäänud?

Võib-olla Taimõri matk 1967. aastal. Käisime Norilskist idas asuva Lama järve ääres, kuhu 1941. aastal oli viidud Balti riikide kõrgemaid sõjaväelasi ja kus lasti maha palju Eesti armee ohvitsere. Matkasime ainult öösiti, siis oli valge ja polnud nii palav kui päeval.

Mu viimane matk oli 1974. aastal Tšukotkas, siis oli Venemaa läbi käidud ja aitas küll.

***

Raimond Tamming (1928-2017), matkasportlane ja sporditegelane, Lõpetas 1953 loomaarstina EPA. Kuulus 1945–1946 kergejõustikus Eesti noortekoondisse, sai NL-i mv-tel 1945 poiste B-klassis kõrgushüppes 2. ja teivashüppes 3. koha. Hakkas a-st 1962 harrastama sihipäraselt matkasporti. Saavutas 1967 Eesti parima sportliku matka konkursil oma alarühmas esikoha. Osalenud paljudel Balti ja üleliidulistel matkajate kokkutulekutel ja võistlustel, olnud kohtunik, korraldaja, žürii liige ja esimees. Sooritanud kokku umbes 35 kategooriamatka, juhtinud neist 25. Harrastanud ka suusa-, mägi-, auto-, vee- ja jalgrattamatkamist. Meistersportlane matkamises (1968), Eesti meistermatkaja. Oli 1967 Eestis esimese mägimatkakooli asutajaid, tegutses õppe-treeninglaagrites lektorina ja õppuste juhendajana. Vaneminstruktor, tulnud 11 korda vab konkursi „Parim matkainstruktor“ võitjate hulka. Olnud 1977–1979 Matkaföderatsiooni presiidiumi liige ja 1979–1987 aseesimees. Vabariikliku kategooria matkaspordikohtunik. Matkaliit valis ta 20. sajandi Eesti 100 silmapaistvaima matkaja ja matkategelase hulka. Põhjatähe matkajuhimärk (1998), Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk (2003), Matkaliidu auliige (2008). 1976–1986 tegi kaastööd ETV saatesarjale „Lugedes looduse raamatut“, millest kasvas välja autorisari „Lugedes matkaraamatut“. Avaldanud ligi 50 matkateemalist kirjutist.

Eesti Entsüklopeedia

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
• Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
• Mida odessiit sööb?
• Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
• Gringo trail
• Tšiili – matkaja unistus
• Lastega maailma pikimas riigis
• Võimas veematk piiritsoonis
• Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
• Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
• Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
• Kuu aega naisena islamiriigis
• 12 aastat surfiparadiisis
• Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
• Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
• Tooteuudised
• Kroonika