Võimas veematk piiritsoonis

Andrei Ševela koos tütrega liikusid esimest korda Eestis SUP-laual mandrilt Piirissaarele ning tegid veel saarele tiiru peale. See tulemus jääb Eesti veeturismi ajalukku.

Tekst ja foto: Andrei Ševela

Oleme SUP-lauaga sõitnud Konsul, Rannapungerjal, Emajõel, Ahja jõel, Rummul, Oandul jne. Vajasime uusi väljakutseid.

Õhtuti kodus jõgede-järvede kaarte vaadates otsisin huvitavaid ja ebatavalisi marsruute ning mu tähelepanu püüdis väike Piirissaar, mis asub kilomeetri kaugusel Venemaa piirist. Kuni selle hetkeni ei teadnud ma isegi selle olemasolust. Olles hoolikalt uurinud nii marsruuti kui ka saart, sain aru, et see ongi täpselt see, mida otsisin. Peaaegu kaks nädalat valmistusin põhjalikult. Tegin marsruudi, valmistasin varustuse ette, töötasin välja plaane kõikvõimalikeks ootamatusteks. Pidime ujuma avavees ning see nõuab head ettevalmistust ja suurepärast füüsilist vormi, sest avavees suureneb kukkumise oht mitmekordselt.

Sõita või mitte?

Pidin jalaluumurru tõttu suppama spetsiaalse fiksaatoriga. Enne starti hakkasin mõtlema ambitsioonika idee tühistamisele, kuid olin enne vigastust tütrele lubaduse andnud ja lubadust peab ju pidama. Lähtekohani, Laaksaare sadamasse, oli 200 kilomeetrit. Enne starti pidime tegema 2 kilomeetri pikkuse proovisuppamise. Kokku oli kogu distantsi pikkus 30 kilomeetrit ja peaaegu kaks päeva eesmärgi realiseerimiseks.

Esimene päev

Piirissaarel elab umbes 30 inimest. Piirissaare kaitseala asub Tartumaal ning Piirissaar kuulub rahvusvaheliselt oluliste linnualade hulka.

Esimeseks avastuseks oli kõva ranna puudumine, kus saaksime vest välja minna ja puhata. Leidsime ainult ühe sellise koha umbes 10 kilomeetri kaugusel kanali alguse lähedal ja teine selline koht oli saare teisel poolel, kus ka ööbisime. Kui me poleks esimesel päeval enne päikeseloojangut teisele poole jõudnud, poleks meil olnud kohta, kus telki püstitada.

Kogu tee ulatuses olid ainult pilliroosaared. Piki Piirissaart ennast on ka pilliroogu ja puid vees. Ei olnud kusagil peatuda, et jalgu puhata. Üritasime lihtsalt peatuda ja mitte liikuda, mille tulemusena sai laud tuulest ära kantud. Otsustasime puhata roostikus. Andsime saarele hüüdnime – pilliroo ja luikede kuningriik. Siin saarel on erakordselt palju linde ja eriti luiki.

Teine päev – kõige raskem etapp

Ärkasime varahommikul umbes kell neli, lebasime telgis ja kuulasime linnulaulu. Tundus, et olime justkui kõigi linnuliikide epitsentris. See helide segunemine lõi omamoodi sümfoonia. Mitte kunagi ja mitte kusagil, isegi mitte Lahemaa rahvuspargis, ei ole ma korraga kuulnud nii palju erinevaid linnuhääli nii lähedal. Pärast söömist ja kottide pakkimist alustasime viimast osa matkast. Päev tõotas tulla rahulik. Aga ma eksisin...

Esimesed kolm-neli kilomeetrit olidki rahulikud, kuid niipea, kui me kaldast välja sõitsime, saime tunda looduse täielikku jõudu. Tugev vastutuul, lisaks küljelt puhuv tuul ja lained. Need lained ja tuul võtsid kogu mu jõu. Päike oli kuum ja mitu korda ei suutnud ma enam vastu pidada ning viskasin lihtsalt aeru käest, toetasin kätele ning tõstsin end üles, et anda jalgadele ja kehale puhkust. Mind ei huvitanud rohkem isegi see, kui mind mõni teine laine laualt maha viskas.

Pärast mõnda aega liikumist tuli nähtavale veel üks pilliroosaar, kuhu puhkama ujusime, et paar minutit puhata, kehaasendit vahetada, suupisteid süüa ja marsruuti kontrollida. Piirisaarel ei olegi kindlat rannajoont, kus võiks puhata! Ainult üks pilliroog kõikjal, puud vees ja lihtsalt kaldale minna ja natuke puhata oli peaaegu võimatu.

Kuidas piirireegleid rikkusime

Umbes 50 meetrit meist vasakul sõitis Piirissaare poole paat, algul ma ei pööranud sellele tähelepanu. Kuid pärast sõna otseses mõttes 100 meetri pikkust sõitu pööras paat ümber ja sõitis meist sõna otseses mõttes 50 meetri kaugusel. Ütlesin tütrele, et nad ilmselt vaatavad meid ja mõtlevad, et kaks imelikku inimest, kes sõidavad mingi imeliku asjaga sellistes lainetes. Järsku pööras paat otse meie poole ja siis nägin ma kirja Piirivalve Politsei. Piirivalve jõudis aeglaselt piisavalt lähedale ja näitas mulle, et ujuksin paadi poole.

Mõtlesin endamisi, et mida oleme valesti teinud, Venemaa piiri ei olnud me kindlasti rikkunud. Kahtlustasin, et ehk on lastega avamerele minekuks mingid spetsiaalsed ohutusnõuded ja meid lihtsalt kontrollitakse, aga mul olid kõik ohutusmeetmed enne reisi paigas. Piirivalvur küsis ID-kaarti, mul polnud muidugi kaarti kaasas. Piirivalvur hakkas arvutis midagi tippima. Kummardusin oma tütre poole ja sosistasin: „Mäletad, et enne meie veematka algust tegin nalja, et piirivalvurid võtavad meid kinni ja nüüd me istume siin piirivalve paadis.“

Siis selgus, et meil ei ole luba sisenda piiritsooni. Veematkaks valmistudes jäi mul see detail täiesti kahe silma vahele. Selgitasin, et me oleme matkajad, sõidame ümber saare ja ma ei ületanud piiri. Selgus, et asi oli ainult loas. Piirivalveametnik selgitas, et piiritsooni sisenemiseks on vaja eelnevalt luba saada. Ja kui lahkud piiritsoonist – sulge luba. Nii jälgivad nad territooriumi ja veel liikuvaid inimesi.

„Mis on selle asja nimi, millega te sõidate,“ uuris piirivalvur ja jätkas arvutis millegi täitmist. Siis läks ta paadi kokpitti ja helistas kellelegi. Nad arutasid paar minutit midagi. Ma leppisin vaimselt sellega, et tõenäoliselt saame trahvi ja võib-olla isegi karmima karistuse. Aga mind ei huvitanud see asjaolu. Me oleme politseipaadil ja see, et meie seiklus lõpeb just nii, pani mind naeratama. Ja millised mälestused jäävad mu tütrele kogu ülejäänud eluks. Kallistasin oma väsinud tütart ja ootasin naeratades „kohtuotsuse“ väljakuulutamist. „Kas kõik on korras,“ küsis piirivalvur minu väsinud tütart vaadates. „Jah,“ vastas tütar. „Me oleme lihtsalt väga väsinud.“

Pärast seda, kui kõik andmed olid arvutisse sisestatud, tegi piirivalvur oma otsuse – hoiatus. Seejärel saime pakkumise, et meid viiakse sadamani, ning olime rõõmuga nõus, meie eesmärk oli täidetud. Piirivalvurid näitasid tõelist professionaalsust ja jätsid väga positiivse mulje. Selgus ka tõsiasi, et tegelikult olid piirivalvurid meid märganud juba eelmisel päeval ning jälginud, kuid ei saanud madala vee tõttu meid siis kontrollima tulla.

Tulemused

Nii lõppes meie kahepäevane seiklus. Vaatamata kõigile raskustele oleme oma veematkaga rahul. Kõige tähtsam on see, et tegime, mida plaanisime – sõitsime edukalt ümber saare täispuhutava lauaga ja olime esimesed, kes seda tegid.

Sadamas kaldal istudes ütlesin oma tütrele: „Vaata, kui huvitavalt meie seiklus lõppes. Kelle lapsed on veel politsei piiripaadiga sõitnud? Nii palju huvitavaid asju sees, palju arvuteid, igasuguseid nuppe, raadioid ja seadmeid.“

Alles hiljem sain aru, et meie veematk oleks võinud lõppeda juba esimesel päeval ilma alustamata. Piirivalvurid teadsid meist juba eelnevalt, kuid nende sõnul ei saanud nad meile madala vee tõttu läheneda. Kui nad oleksid saanud, oleksid nad meid tõenäoliselt juba esimesel päeval üles korjanud ja sadamasse tagasi viinud. Me ei oleks saanud veematkale minna. Nii et kõik sujus suurepäraselt.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
• Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
• Mida odessiit sööb?
• Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
• Gringo trail
• Tšiili – matkaja unistus
• Lastega maailma pikimas riigis
• Võimas veematk piiritsoonis
• Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
• Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
• Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
• Kuu aega naisena islamiriigis
• 12 aastat surfiparadiisis
• Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
• Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
• Tooteuudised
• Kroonika