Veidi veidrusi: Eesti kitsekarjustest, kitsedest, tuhkrutest ja veidi ka reisimisest :)
Vennanaisega otsustasime minna vaatama linnulennul umbes kolme kilomeetri kaugusele ühe mahajäetud (15a tagasi kolisid mustlased sealt välja) talu juurde, et ehk on seal säilinud lilli vms. Vanade talude juures ju tihti pojengid ja nartsissid. Tulbid hävivad kui nende eest ei kanta hoolt. See talukoht asub Võrumaal ühe soo (Ess-soo) kõrval, mäe otsas… sinna andis ikka ronida.
Kui me olime möödumas ühest talust, märkasime, et mäe otsas on meeletu kitsekari ja keegi mees istub seal… Kuna mind on maast madalast õpetatud, et maal tuleb kõigile viisakalt tere öelda, siis hõikasin istujale, et: “Tere-jõudu!” Kitsed ehmusid ja jooksid veidi eemale, mispeale see karjus tõusis ja viipas neile käega mingi oma liigutuse.. Selle peale võtsid kitsed kõik ritta.. No ausõna.. rivistusid sirgelt nagu sõjaväes ja jäid meid reas jõllitama.. Meile see karjus ei vastanud ei musta ega valget.. väga kummaline.. Kui olime eemaldunud, siis karjus tegi veel miskit ja kitsed hakkasid rahulikult sööma…Läksime vennanaisega oma teed ja imestasime juhtunu üle.. Ma ei teadnudki, et Eestis ka keegi võiks kitsi karjatada ja niimoodi nendega “suhelda”.
Kuna me ise elasime maal, siis ükskord lehest kuulutust lugedes, et ära anda 2 kitsetalle.. Ma otsustasin, et hakkame kitsi kasvatama.. Kasvõi koksame hiljem maha- hea šašlõkk.. Saimegi kitsetalled omale ja kasvatasime mitu kuud, aga nad muutusid meile nii armsaks, et ära süüa poleks me neid ilmas suutnud. Nad jooksid meil mööda õue järel ja nõudsid head paremat. Nad olid igati vahvad tegelased.
Alguses kui me nad tõime, siis olid nad ikka nii pisikesed.. ei teagi miks need vanad memmed nad nii varakult ära andsid, aga nad jõid veel piima.. Hoidsime neid alguses suure pappkasti sees toas, kuni ilusate ilmadeni.. siis olid nad edasi juba väljas .. Lisan ka fotod meie kitsekestest.
Samas oleme kasvatanud ka tuhkruid. Minu poeg leidis tuhkrupojad vana sauna kõrval oleva palgivirna alt ja kutsus vaatama, et: “Emme, tule vaata mis loomad need piiksuvad”. Nii saime omale 2 väga pisikest tuhkrupoega, kes veel piima sõid. Ajapikku hakkasid nad ka liha sööma. Neid oli nii vahva vaadata kuidas nad nad õmblusnõelad hüplesid üles alla, ikka edasi, kui nendega jalutamas käisime. Nad olid pisitillukesed veel kui seisis ees meil üks külastusvisiit oma kiriku rahvaga Mooste kirikusse. Meil ei jäänud muud üle kui pisikesed sõbrakesed kaasa võtta. Kogu aja, mis istusime lauas jne. olid meie pisikesed tupsukesed autos ja hiljem sõitsime Taevaskotta, ning võtsime nad mütsi sees kaasa. Taevaskoda vaatama tulnud inimesed, kes meist möödusid, uudistasid loomakesi, arvates esialgu, et tegemist on rottidega.
Taevaskojas on nii ilus, rahulik, täis linnulaulu. Ja nüüd on meil alati meeles ka need imearmsad tuhkrupojad kui Taevaskojast juttu on. Panen paar pilti ka Taevaskojast ja Tuhkru-Tupsudest ja Mooste Baptistikoguduse hoonest, kus käisime aastapäeval.
Tuhkrutupsud surid hiljem millegipärast ära, meil oli siiralt kahju. Väga, väga armsad loomad, kuigi nad muutusid ajapikku veidi kurjaks, sest me ei suutnud neid toas hoida, kuna nad kahekesi olles vahepeal lasid haisu (tuhkrud lasevad vihastudes või hädaohu korral haisu nagu skungidki, aga see on veidi talutavam. Kui skunkide kirbe muskusehais pidi levime kilomeetrite kaugusele, siis tuhkrud on nende kõrval väga äpud… )
Oleme harjunud märkama võõrsil veidrusi, aga neidsamu veidrusi võib kohata ka Eestis. Ka meie enda tegevus võib mõnele veider tunduda ja tahtsin jagada ka Gomaailma blogitajatega pisikesi veidrusi, milles ma ise olen osaline olnud ja mille sisse sattunud siinsamas kodumaal. Oma veidrustest võite minu blogi alla ka teada anda.
43 kommentaari
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 17:31 -
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 17:46hahahhaaa.. 😀 Ei tea.. See, et nagu tere vastu ei öelnud, see oli juba nõnda imelik 😀
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 17:54mis nendest sinu kitsekestest sai ?
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 18:02Aga maha müüsin 🙂 Kui nad praeguseks surnud pole (söödud vms), siis elavad nad Lasval 🙂
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 18:07minu tibu nägi tuhkrutest pilti ja komenteeris, et väga armsad loomad 😀
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 18:13Ongi.. Kui Sa vaid oleks neid näinud kui nad veel titekad olid.. ja nagu õmblusmasinanõelad meil taga ägisedes ja vahel ka “karjudes” jooksid.. Olime nagu emmed neil kõik 😀 Kahju, et nad surid..
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 18:19kahju jah 🙁
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 18:22mis tantsu see kitseke sulle tantsib ?(all pildil)
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 18:24Kitseke üritab kätte saada õunapuu oksa, see maitses talle 😀
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 18:24MA ei teagi miks mul pole teisest kitsekesest fotot.. nad olid ka mega armsad loomad ikka 🙂
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 18:33kas see onseesama õunapuu, mille otsas mina “kunagi” turnisin 😀
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 18:34hahahaa… just, just 😀 See millel Sina oksi lõikamas käisid 😀
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 18:34Muide.. Sa nägid välja nagu poiskene tookord 😀
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 18:58😀
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 19:05peaks ise ka kunagi Taevaskojas ära käima…pole sinnakanti üldse sattunud 😀
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 19:18Nele, siis tasub käia natuke nagu ringreisi moodi 🙂 eks Taevaskojas on ilus muidugi 😀
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 19:54seda küll 🙂
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 20:02🙂
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 20:07peaks mainima, et väga ilusad pildid on 🙂
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 20:35tänan Nele..
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 20:59see koht on ikka lahe “rivistusid sirgelt nagu sõjaväes”:D Püüan koguaeg seda pilti silme ette manada 😀
-
Marilin
31. jaanuar 2011 kell 21:21Aww..need tuhkrud niii armsad;) Niii niii armsad:P Kujutan ette nagu need Opossumid Jääaja multast:D
-
nele reilson
31. jaanuar 2011 kell 21:23kitsed kaa:)
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 21:41Eks kõik loomad on ikka hullult armsad 🙂
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 21:41Nele.. no rivistusid jah.. sirge rivi ja jõllasid meid..
-
Marilin
31. jaanuar 2011 kell 21:54😀 pole just eriline kitsede ja kabjaliste fänn:D aga noh välimusejärgi on nad päris armsad kui nad pisikesed on:D:D
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 22:01Sa ei kujuta ette kui armsad võivad kitsekesed olla.. 🙂
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 23:24Muide.. Mariliiiin.. kitsed on sõralised, mitte kabjalised 😉 😀
-
Marilin
31. jaanuar 2011 kell 23:34irw:D Sõralised või Kabjalised:D vahet pole ühed suured teised väiksed:D:D:D:D
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 23:35Kuidas pole… Suksud ja sebrad jms.. kabjalised.. teised sõrgadega 😀
-
katukas
31. jaanuar 2011 kell 23:52hea lugu ja lahedad pildid kits nagu kindral
-
Marilin
1. veebruar 2011 kell 10:26Sellel viimasel tuhkrul niii ilusad sinised silmad:P
-
Siiri Kuus
1. veebruar 2011 kell 10:53Marilin, need silmad ainult paistavad sellised välgu mõjul- põlevad 😀
-
Siiri Kuus
1. veebruar 2011 kell 10:54Ma ei märganud algul, Katukas.. Jah on.. nad on super armsad 🙂
-
Maarja .
19. veebruar 2011 kell 00:11Nii äge! Ma armastan kitsi! MA olen olnud nädal aega sõbrannaga tema vanaema lammaste kasvataja. JA kanade, kuigi kanadega nii hästi ei läinud, nägime hoovis rebast ja hiljem oli 2 kana vähem ka ja üks kana jäi kaela sulgedest ilma kuid õnneks hing jäi sisse ja sagis järgmisel päeval koos teistega toidukausi ümber. Aga kunagi ma endale lambad või kitsed võtan!
-
Siiri Kuus
19. veebruar 2011 kell 11:22No mina siin pidasin ka plaani, et läheks Uus-Meremaale ja hakkaks lambaid ja kitsi kasvatama.. Kahjuks sain nüüd siin blogis Annelilt teada, et üle 31 vanad ei saa üle poole aasta elamisluba :((( Nuuuuuu-uuuu-uuuks :(((
-
Siiri Kuus
19. veebruar 2011 kell 11:23Aaa.. Muide Maarja… Mis puutub kanadesse, siis olen päästnud korra ühe tiukri-kuke kanakulli küünte vahelt.. Meeletult karjudes, tema poole joostes ja plaksutades 😀
Kukk oli küll vigastatud ja pidin ta sealsamas tapma, et saaks ise midagi patta panna, aga kull jäi siiski oma saagist ilma 😀 -
akaasik
20. veebruar 2011 kell 13:53Tuhkrute lugi on huvitav!Isik kes metsloomale või linnule esimesena toitu annab, saab tinglikult vanemaks, psüh. nimet. vermimine:loom hakkab inimest omaks võtma. Mul mälus pilt ühest raamatust, kus pardid ujusid ümber vees lesiva psühholoogi pea. Kas teada, miks tuhkrud surid (keegi murdis, sõid rotimürki jne).
-
Siiri Kuus
20. veebruar 2011 kell 14:21ei.. nad elasid suured tünnis ja rotimürki nad ei saanud.. ise toitsime.. algul suri üks ja siis teine hiljem.. Ei tea miks surid.. 🙁 Kahju on siiani, aga… Uurimine ei oleks neid tagasi toonud.
-
Maarja .
20. veebruar 2011 kell 15:51Uu, Uus-Meremaa, ma ei mäleta miks aga millegipärast ma mõtlesin, et seal oleks tore elada. Vist polnud seal mürgiseid roomajaid ega putukaid? 😀 Aga seal ma võiks ka oma kasvatamistuhinat rahuldada 😀
-
Siiri Kuus
20. veebruar 2011 kell 16:01jah.. ja kliima on ka Uus-Meremaal hea 🙂
-
Reemet Ruuben
9. mai 2011 kell 00:54Väga omapäraseid loomi oled pidanud, nagu dr. Dolittle 🙂
-
Siiri Kuus
28. juuni 2011 kell 18:39hahhahahah 😀
Lisa kommentaar
tead, see kitsekarjus oli vist mingi vana sõjaväelane :D…. Andis käsu ja teised kohe käsku täitma 😀