Etioopia – roheliste mägede maa
Etioopia kristlaste paastumenüü pani Erki Kurikoffi nurisema. Aga mäed, muusika, kaljukirikud ja hinnad panid ta reisipäevikus kirjutama, et kui odavalt kohale saaks, siis võiks Etioopias lausa iga kuu käia.
Olen jälle tagasi Gondaris. Homme edasi Axumisse. Jälle terve päev bussisõitu. Kaugemale kui 100 km sõitvad bussid väljuvad siin tavaliselt kohe hommikul, kui päike tõuseb, poole seitsme paiku. Pimedas ei tohi bussid sõita.
Bussijaamas tuleb kohal olla vähemalt 5.30. See on lihtsalt üks suur aiaga piiratud plats, kus on vastavalt linna suurusele paarkümmend kuni paarsada bussi. Päike pole 5.30 veel muidugi tõusnud ning pime plats on täis busse ja musti mehi- naisi, kes lähevad oma bussi juurde, kellegi teise bussi juurde või üritavad hoopis mõnelt reisijalt midagi pihta panna.
Kui buss leitud, võtavad inimesed järjekorda ja ootavad, kuni neid hakatakse istekohtade järgi bussi laskma. Erinevalt paljudest muudest kohtadest Aafrikas sõidab Etioopias bussis ainult nii palju inimesi, kui kohti on. Lõpuks istud oma kohale, bussitäis inimesi siblib sinu ümber pimedas ringi, otsides oma kohta, sugulasi, tuttavaid, laeb kaupa peale või üritab hoopis midagi maha müüa.
Nii möödub umbes tund, seejärel hakkab buss liikuma. Teel bussijaama värava poole üritavad veel mõned mehed peale tulla või mingit kaupa veel peale tõsta. Aga lõpuks pääseb buss ikkagi teele.
Muid liiklusvahendeid on üsna vähe – paar veoautot ja džiipi, lisaks mõned kaarikud eeslitega. Kaupa veetakse külade läheduses nii, nagu seda on alati tehtud – naiste või laste seljas.
Teel tehakse ka lõunapeatus ning paar korda parandatakse bussi. Sõit lõpeb heal juhul pärast 13-tunnist sõitu. Aga kui buss enne pimedat kohale ei jõua, tehakse kuskil külas peatus ja sõidetakse hommikul edasi.
****
Vahepeal käisin Simieni mägedes viis päeva matkamas. Koos minuga üks itaallane oma indialasest naisega, kohustuslik skaut, kes teed näitab, ja mittekohustuslik muulamees muulaga, kes telke ja toitu tassisid.
Mäed olid hästi kenad – väga palju väga ilusaid vaateid, mis kogu seda vaeva ka väärt olid. Kõige pikem matkapäev kestis 8 tundi ja lühim 4 tundi, kokku läbisime 100 km või veidi rohkemgi ning kõrguste vahe algusest kuni kõrgeima punktini (vist 3926 m) oli u 1000 m. Kõrgeim magamiskoht oli u 3600 m ja seal oli öösel ikka parajalt jahe, vast 5 kraadi. Aga selle-eest oli taevas tähti täis ja silmapiiril lõi pidevalt välku.
Mägedes nägime tohutul hulgal kohalikke ahve, keda kuskil mujal peale Etioopias ei leidu. Olid päris julged, lasid meid ilusti nii 2 m kaugusele. Nägime ka kohalikke mägikitsi ja pimedas käisid mingid šaakali moodi loomad laagri ümber kõndimas.
Peale loomade ja lindude elab mägedes ka inimesi. Karm elu, ükski eestlane ei peaks virisema, et tema elu on raske ja paha – isegi Eesti keskmisel pudelikorjajal on parem elu kui ühel keskmisel etiooplasel. Kuna maa on nii vaene, siis on siin kõik põllud ja külad kilekottidest ja plastmasspudelitest täitsa puhtad, erinevalt näiteks Lähis-Idast ja teistest rikkamatest kohtadest. Kõik külaelanikud tahavad sinu tühja plastmasspudelit endale, et seda millekski asjalikuks tarvitada. Meie teejuht näiteks küsis kõik tühjad konservipurgid ja pudelid endale, et neid mingite vajalike nõudena kodus kasutada.
Nii et kõik läheb uuesti kasutusse ja prügiprobleemi kui sellist ei ole. Näiteks autokummidestki saab teha palju vajalikke tarbeesemeid.
Nädala olen nüüd põhjas olnud – nii põhjas, kui siin Etioopias vähegi saab, sest siis kohe varsti tuleb Eritrea piir ette. Siin elavad hoopis
tigreed, mitte amhaarad nagu lõuna pool. Keel on ka teine. Et kaitsta maad kurjade eritrealaste eest, sõidavad tänavatel sõduritega täidetud autod ja korra oli näha ka tanki.
Täitsa põhjas on tänu alanud vihmadele üllatavalt roheline. Aga tigreede pealinnas Mekeles on küll ümberringi kõik kole kuiv, kuigi pilvi taevas küllalt. See tigreede ala on üks neist, kus tuleb ette ikaldusi ja näljahädasid. 1980. aastatel suri siin palju inimesi nälga – Mengistu ei lubanud mujalt toitu sisse tuua, sest kohalikud mässasid tema vastu. Aga selle eest ta ka kukutati. Nüüd on riigis võimul hoopis tigreed ning tänu sellele areneb siinne ala ka kõige kiiremini. Majad kerkivad, autod sõidavad, teed saavad asfaltkatte ning amhaarad muudkui kaebavad mulle, kuidas tigreed pööravad nüüd ainult oma aladele tähelepanu.
Kaks nädalat on siin paast kestnud – see tähendab, et 50 päeva kuni lihavõteteni liha ei sööda. Süüakse juurvilja saiaga ja vahelduseks makarone, järgmine päev jälle juurvilja saiaga jne. Mõttetu värk. Oleks, et nad sööks neid juurvilju siis vähemalt erinevat moodi, aga ei, ikka ainult ühtemoodi.
Õnneks on mõnes kohas ka teistsugustele inimestele mõeldud restorane ja nii sain täna üle kahe nädala liha. Nädala või paari pärast jõuan moslemite juurde – siis saab jälle nii palju, kui kulub, häid lihatoite süüa.
Moslemid on ikka normaalsemad kui kristlased. Nad ei söö küll kuu aega päevasel ajal, aga selle-eest söövad nad öösel normaalset toitu. Kristlased aga on siin peaaegu pool aastat oma paastuaegade ja -päevadega näljas.
****
Olen vahepeal veetnud viis päeva bussis, sõitsin Lalibelast Harari.
Lalibela on koht, mis tuntud kaljust välja raiutud kirikute poolest. Ja ka nende sisemus on kaljust välja raiutud, mitte ainult fassaadid nagu Petra templitel. Neid kirikuid on üksjagu, lisaks linnale leidub neid palju ka ümberkaudsetes mägedes. Eriti põnev oli üks linnas olev kompleks – see on välja raitud erinevatel aegadel ja erinevatel sügavustel ning selle osad on ühendatud tunnelite, treppide ja käikudega.
Linn oli rahulik ja tüütuid inimesi, kes sinult midagi tahaks, oli päris vähe (või oskan ma lihtsalt juba kõiki n-ö ebavajalikke inimesi ignoreerida). Rahvas oli reeglina väga tore.
Sõit Harari, kus ma praegu olen, viis läbi Afari, kus elavad afarid. See kant on madalamal kui 1000 m merepinnast ja seega väga palav, aga sellest hoolimata oli maastik enamasti täiesti roheline ja täis afarite loomakarju.
Üldse on enamik seni nähtud paiku Etioopias väga rohelised – nüüd saan aru küll, miks mu mõlemad Etioopia raamatud rohelise kaanega on. Teed, mis on praeguseks läbitud (vähemalt 3000 km), looklevad väga ilusal maastikul – rohelised mäed põldude ja metsadega ja väikeste küladega.
Praegu olen siis Hararis moslemite juures ja saan inimese kombel liha süüa, kas või päev läbi. Siinne vanalinn oli üks tähtsamaid kaubanduskeskusi ja islami tugipunkte Ida-Aafrikas. Igati moslemi linna moodi linn – kitsad tänavad valgete müüride vahel.
Linnamüüri taga käivad öösel hüäänid ja turistid võivad vaadata, kuidas üks kohalik neid õhtuti oma käest toidab. Hüäänid luusivad müüri taga tema
maja ümber ja ootavad, kuni süüa saab.
****
Viimast nädalat saab rikka inimese elu elada. Hinnad vastavad siin ju üldiselt maa elatustasemele-palkadele ja eestlane võib ennast siin tunda nii nagu lääne-eurooplane Eestis.
Mõned hinnad kohalikus rahas birrides (kroonideks arvutamisel tuleb korrutada 1,3-ga):
duši ja WC-ga hotellituba 50,
odav lõunasöök 3-7,
toit kallimas restoranis 10-20,
tee tavaliselt 0,5,
plastmasspudelis suur vesi 4-7,
Fanta jms 2-3,
0,33-liitrine õlu 3-5
40 km bussisõitu 4, 500 km 60-80.
Seega väga eestlasele elamiseks väga normaalne paik. Kui siia veel kuidagi odavalt kohale ka saaks, siis võiks lausa iga kuu korra käia, nii nagu teised meie juures läbustamas käivad.
Aga olen siin näinud ka turiste, kes üritavad ikkagi veel odavamalt hakkama sada. Näiteks ühe sakslase jaoks oli 25-birrine WC ja dušiga hotellituba liiga kallis, samuti ilma WC ja dušita 15-birrine tuba – ta läks otsima 10-birrist ehk siis alla eurost tuba. Neil on seal Saksamaal vist tõsised majandusraskused.
Lõpetuseks veel muusikast. Kõigist seninähtud maadest on Etioopia muusikalise tausta poolest kindlalt parim (Portugal saab tegelikult ka üsna lähedale, aga ma pole seal seni kahjuks kunagi üle nädala korraga kohal viibinud). Kohalik popmuusika pole mitte mingi eurotraans (või afro-) ega ropud joomalaulud, vaid suures osas džässilik muusika. Lisaks veel vanem traditsiooniline muusika. Ja sellist muusikat mängitakse kõikjal ja pidevalt, näiteks bussis. Eriti tore ongi bussisõidu juures see, et vähemalt põhja pool, kus teed on vaiksemad ja liikumine aeglasem, lastakse bussi katusel olevast valjuhääldist seda head muusikat ka tee ääres elavatele inimestele. Loomi karjatavad lapsed saavad bussi möödudes siis veidi tantsida.
Selles numbris
- Põhjatihasega Emajõe ülemjooksul
- Fotoreportaazh - Rain Tamm Aafrikas Rwandas mägigorilladel külas
- Etioopia - roheliste mägede maa
- Sügisesed pildistamispaigad
- Seljakottide test
- Hoo-la-laa, üksinda Vahemerel
- Ellujäämisnipid talviseks telkimiseks
- Mäesuusahooajaks vormi!
- Lonely Planet ja tema 40 konkurenti
- Eesti juurtega mees Siberit avastamas
- Jäätükil Kihnust Riiga
- Eesti alpinistid Säraval Seinal
- Go Reisiajakiri nr 1 - Sügis 2005
