Egiptus - minu teine reis vaaraode maale

Kell 7 äratus, sest oli planeeritud päev merel veeta. Et jõuaks hommikust süüa ja kella pealt laevale, tuli hakata end liigutama tavapärasest tunnike varem. Öeldud oli, et peame laeval olema 8.30. Kui aga laevale jõudsime, oli seal vaid üks paarike peale meie. Mõtlesime, et ei ole õnnestunud poistel laeva täis müüa ja huvitav, kas merele minnakse ka siis, kui laev täis ei tulegi? Oli asjatu kartus – kell 9 oli laev täis ja läksime liikvele. Jahe oli hommikul laeval. Tore, et jätkus oidu fliis peale panna. Meid saatsid sellel reisil grupijuht Hassan ja kaameramees Ahmed. Hassanist olin ma siiralt sisse võetud ja mõtlen tema peale tagantjärelegi sooja tundega. Ta ei teinud midagi erilist, kuid temast lihtsalt õhkus tohutut positiivset energiat.  Päev iseenesest kujunes selliselt, et umbes tunnike laevasõitu, 45 min snorgeldamispeatus, kus mina veel vette ei kippunud, aga päikesevanne hakkasin juba võtma küll.  Siis veel pool tunnikest laevasõitu ja jälle 45 min snorgeldamispeatus. Ei snorgeldanud, aga vees käisin küll – mõnus!  Pidime juba hakkama edasi liikuma, kui laeva ees märgati 3-4 delfiinibeebit, keda siis meil rahulikult jälgida, pildistada ja filmida lasti. Ja täielikuks hämminguks oli aeg läinud nii kiiresti, et oligi lõuna käes. Söögiks oli valikus riis, spagetid, kofta ja praetud kala. Lisandiks siis väga hästi maitsestatud kurgi-tomatisalat ning kes soovis coca-colat, kes vett.  Sellel ajal kui sõime, sõitis laevade vahel “jäätise ja õlletakso”. Asi iseenesest nägi välja siis nii, et suure kaatri külje alla manööverdas väiksem mootorpaat, millel peal kaks külmikut. Üks meestest hoidis tüüri, teine hüppas suurele kaatrile kus oma müügitööd tegi. Kui õnnestus tellimus saada, siis hõikas paati 6-7 aastasele poisikesele, mida telliti ning see viskas külmikust vajaliku kauba suurel kaatril olevale mehele. Selliseid “taksosid” nägime päris mitmeid, aga mitte ainult sellised “taksod” ei sõelunud suurte kaatrite vahel ringi. Kui olime oma söögiga ühele poole saanud, tuli meile järele päris suur meretakso, mis viis kogu kaatrirahva korraga lähedal asuvale Paradiisisaarele. Olin enne lugenud, et Paradiisisaar on seesama saar, kuhu viiakse turiste ka kui Giftuni saarele. Vahe pidi olema lihtsalt selles, et laevadel olevad programmid on erinevad ning ühel saare küljel on turistid Paradiisisaarel, teisel küljel Giftuni saarel 🙂 Olgu siis sellega kuidas on, aga meil oli nüüd 1,5 tundi aega selle paradiisil ujuda, snorgeldada ja päikest võtta. Hassan ja Ahmed olid väga tublid kasvatajad, sest kangesti meenutas saarele minek ja samuti sealt ära tulek lasteaialastega jalutuskäigule minekut. Aga muidugi tuleb neist aru saada, sest nemad ju vastutavad oma grupi turistide eest kõige naha ja karvadega.  Igal juhul see aeg kadus nagu silmapilk ja juba hüüdis Hassan oma “Ramses Group´i” kokku – Jalla, Habibi! Meretaksoga tagasi laevale, tunnike sõitu ja kella nelja paiku pealelõunal olime oma hotelli kai otsas tagasi.

Selleks päevaks oli meil plaanitud shoppingutuur, milleks olime valinud meist natuke edasi oleva Abu Ashara Marketi, mis oli fikseeritud hindadega kauplus. Neli korrust andis ikka läbi käia. Kuna olime juba varem sealt ostnud snorgeldamisprillid, siis oli enam-vähem olemas ettekujutus, kust mida leida. Terve üks korrus oli nahatoodete päralt. Selle korruse otsustasime üksmeelsest vahele jätta. Pearõhk siis riiete ja tekstiilikorrusele ja pudi-padi korrusele. Oeh! Ei olnud lihtne kodustele kingitusi valida, kui valik rikkalik ja hinnad meie rahasse ümber arvestatuna üsna soodsad. Arvutamiseks kasutasime vana harjumuse kohaselt eesti krooni, sest see tehe oli ka minu, kui kehva matemaatiku jaoks arusaadav – tuli korrutada kohalik hind kahega ja saigi toote hinna mis vastas meie vääringule. Mõned näited siis võiksid olla – pool kilo vaakumpakendisse pakitud hibiskuse tee materjali 22 eek, umbes 5 aastase lapse tikitud täispuuvillane pidžaama 74eek, neli pastakat komplektis 16eek jne, jne.  Ahjaa! Kogun kõike, mis kuidagi seondub kassidega – mokakohvitass koos alustassiga 28eek 🙂 Ära väsitas! Päev lõppes lebotamisega, õhtusöögiga ja jalutuskäiguga oma hotelli territooriumil.

VI päev – neljapäev

Hommikurutiin tavaline, päikese- ja veevannid ja kella üheks tuppa tagasi, et hakata valmistuma suursafarile minekuks. Riiete valik selleks ürituseks oli omaette teema. Nii igaks juhuks sai näpuga järge aetud, mida reiskorraldaja ühele või teisele retkele soovitab kaasa võtta või mida tuleks tähele panna. Nii oli siis seekord oluline peakate, mugavad jalanõud, pikad püksid ja kindlasti midagi sooja kaasa. No pikad püksid ja midagi sooja… Väljas on  ju nii kuum, et päevitusriietegagi on palav… Võtsime siis kaasa pikkade varrukatega pluusid aga jalga panime pikkade pükste asemel põlvpüksid – nii külm nüüd ju ka ei hakka ja palju seda tolmu siis ikka tuleb.

Kuna reisbüroo oli meie hotellist otse üle tee, siis kokkulepitult läksime meie reisbüroosse, mitte ei hakanud asja keeruliseks ajama, et meid tullakse liiklusest tulenevalt suurte ringitamistega hotelli otsima. Enne meid istus juba džiibis üks naisterahvas, kes hiljem osutus meie selle retke venekeelseks reisisaatjaks. Aga selge see, et retke ei korraldata ainult kahele inimesele ja nii sõitsime oma tulevasi retkekaaslasi otsima. Leidsime kaks venelannat ja siis otsisime veel mitmest hotellist, aga igalt poolt lahkusime mingil põhjusel ilma otsitavateta. Kohalik reisjuht tegi kuskile mitu  kõnet ja nagu hiljem selgus, olid kolm rootsi tütarlast mingi teise autoga juba safariparklasse jõudnud. Aga kohale me jõudsime ja grupi saime kokku ka. Nüüd oli võimalus valida, kas kuulame venelannalt selgitusi vene keeles või kohalikult egipti noormehelt inglise keeles. Enamasti kuulasime vene keelt, aga aeg ajalt sattusime koos olema ja siis kuulasin ka inglisekeelseid seletusi. Enne kui meid lubati ATV-de selga, mida sealmail ka kvadrotsikliteks nimetatakse, oli vaja “arafatid” pähe siduda. No ei ole lihtne – päris hästi ei ole ma seda nippi siiani selgeks saanud, aga ma harjutan 🙂 ATV-ga ei olnud ma varem sõitnud ja kuna olen tehnika koha pealt natuke “jänes”, siis otsustasin end kindluse mõttes mehe laia selja taha istutada. Peale jupikest sõitu sai selgeks, et see oli viga. Oleksin ikka ise ka tahtnud roolida. Selle vea küll sain osaliselt parandada, kui umbes poole tee peal just selleks peatus tehti, et soovijad saaksid kohti vahetada. Huvitav, kas kuskil tehakse edasijõudnutele ka safareid? Natuke aega on tore rivis sõita, aga kui nipp selgeks saab, siis tahaks kiirust ka lisada, mitte KOGU AEG teiste tempos üksteise selja taga tiksuda. Aga 45 min. sõiduaega läks nagu silmapilk. Järgmiseks atratktsiooniks safari džiipidega. Uh, kohalik autojuht oli super 🙂 Oli kiirust ja hüppeid. Aga ammuli sui vahtisime retke kaamerameest, kes istus ühe 60-70 km tunnis kihutava auto katusel täiesti kinnitamata. Kui meil saatsid hüppeid ja järsemaid kurve kiljumised ja autojuhi aadressil läkitatud hüüded “you are crazy“, siis kaameramees pidi küll olema seda sõitu juba üksjagu harjutanud. Vastavalt sellele, kuidas teised autod kohti vahetasid, keeras tema end oma auto katusel ette-, taha- või külgsuunda.  Korra tehti ka peatus, et kõrbes iseloomulikku nähtust – miraaži – näidata. Seda efekti teavad kõik, kes on kuuma ilmaga autoga sõitnud, et kuumal asfaldil tekib tunne nagu oleks eespool vesi või midagi sarnast. Nii näidati ka meile kõrbes asuvat järve, mis tegelikult osutus miraažiks. Aga nagu ikka, sai ka see sõit otsa ja järgmiseks oli vaja kõrbes üks mägi ületada. Loomulikult tahtsid seda teha kõik, kes kaasa olid ja ega mingit olulist kunsti polnudki. Rada oli ees ja mööda seda mäest üles. Teisel pool mäge ootas laskumine, osaliselt mööda murenenud kaljuäärt, osaliselt tuule üles keerutatud liivadüüni pidi. Reisijuht rääkis, et iga päev käivad seda rada tuhended turistid ja viivad jalgadega düüni kordi madalamaks, aga igal öösel taastab tuul düüni uuesti. Igal juhul jooksime meiegi mäest düüni mööda alla jalad pea põlvini liiva sisse vajumas. Veel nägime kuidas kohalikku leiba küpsetatakse otse metallplaadil, tulematerjaliks väga ökoloogiline küttematerjal – kaamelipabulad ja tutvusime ka kohalike toodetud ravimkreemide ja -taimedega. Proovida saime ka kaamelisõitu. Ring iseenesest oli lühike, aga ega ma oleks tahtnud rohkem loksuda ka. Sõi polnudki nii hull, aga kaameli püsti tõusmine ja uuesti maha laskumine on nii ebameeldivad tegevused, või õigemini on ebameeldiv sellel, kes seda kunagi varem teinud ei ole. Kaamel tõstab tõustes kõigepealt esijalad sirgu ja sadulas viskab selline tõusmine su üsnagi jõuliselt tahapoole, seejärel hakkab loom kohe tagumist poolt sirgu ajama, mispeale põrkud tagant kohe jõuliselt ette ja maha heitmisel sama protseduur vastupidiselt. Loksutab ootamatult, järsult ja üsna jõuliselt. Pidi olnud ka juhtumeid, kus ettevalmistamata inimene tõusmise või laskumise käigus lihtsalt kaameli seljast minema, näoli liiva lendab. No proovisin ära, aga aitäh, rohkem ei soovi! Seejärel viidi meid Safariparki, kus pidi toimuma kogu järgnev tegevus, mis siis esialgu seisnes kerge eine võtmises ning seejärel erinevate kõrbeelukatega terriaariumis tutvudes. Siis veel natuke “rallit”, seekord bagidega. Nüüd keegi isegi ei küsinud, kas tahate üksi või kaksi sõita, korraldus oli lihtne – kehekaupa autodesse ja kes tahab, saab poole tee peal peatuse ajal kohti vahetada. Muidugi ma tahtsin :). Aga juba hakkaski päike mägede taha kaduma ja pikkade varrukatega riiete koht oli tõesti vajalik. Üks vene perekond nurises, miks neile keegi ei öelnud, et sooje riideid võiks vaja minna, mille peale meie reisijuht väga kenasti seletas, et talv on talv ka Egiptuses. Ja seda enam kõrbes, kus ka suvel toimuvad suured temperatuurikõikumised, aga talvel võib temperatuur langeda isegi alla nulli. Nüüd näidati meile veel seda, kuidas kaamelivillast vaipu kootakse ja soovijatel oleks olnud võimalus mõni selline endale hankidagi. Veel nägime liivamustrite tegemist pudelisse, aga seda ma olin juba ühel õhtul linnas ka vaadanud. Ja siis veel nägime ehtsaid Niiluse krokodilli poegi ja jaanalinde ja emusid ja oligi juba aeg kohad sisse võtta õhtuseks shõuks. Selleks ajaks oli juba päris pime. Istepatjade juurde olid teatud vahemaade tagant seatud vesipiibud ja meie ringirändamise ajal oli kaetud suur laud, millelt iseteenendamisena sai valida kõike meelepärast – riisi, koftat, salateid, kana ja puuvilju. Ja muidugi koka-koolat. Kuna ma ei ole suur koka sõber, siis oleksin eelistanud vett aga mida polnud, seda polnud. Õnneks oli pudel vett antud enne kerge eine juurde ja see oli mul veel täiesti alles. Shoud nägin suht kehvasti, kuna istusime tagumistes ridades ja maas patjade peal. Aga olid kõhutantsijad ja fakiir, kelle esinemine ei olnud väga pingestav. Täiesti teisest ooperist oli aga mees-seelikutantsija. See on ikka tõeline kunst, kuidas inimene suudab ennast nii palju aega järjest ringi keerutada. Ma ei armasta karuselle ega mitte midagi, mis keerleb ja nii hakkas mul ainult vaatamisest kergelt pööritama. Aga see seelikutants on asi, mida tasub vaadata, sest need mehed on superosavad.

Päris nii ju ei saa, et kõik läheb kogu aeg ainult hästi… Raha vahetamise ja tagasi saamise koha pealt olime lugenud, et tuleb ettevaatlik olla. Aga ei tulnud selle peale, et ka poes võivad sulitempu teha. Nii sai mees poe kassas viie poundi asemel tagasi 50 piastrit, mis neil nii paberraha kui mündi kujul olemas. Münte me olime näinud, aga paberist piastrit mitte ja eks nii ei osanud enne midagi kahtlustada ka, kui hakkasime järgmises kohas kauba eest maksma :S Aga no mis sa teed… Omad vitsad… Ja peaaegu, usun, oleks teised vitsad veel saanud rahaga seoses ja seda otse tänaval. Üks õnnetu moega kohalik hoidis peos mitut kaheeurost ja palus nutusel näol need kohalikuks rahaks vahetada, kuna pank ei pidavat tahtma müntidega tegeleda. Millegipärast hakkas mul peas häirekell helisema ja ütlesin mehele, et ära sa nüüd ikka vaheta siin ja tirisin teda edasi. Pärast kui hotellis hakkasime asja arutama ja ladusime kõrvuti kaheeurose ja kohaliku ühepoundise mündi, siis oli päris keeruline esimese hooga vahet teha. Siis hakkas mees ka kõhklema, et äkki olekski petta saanud, mis see kohalik muidu hinda järjest alla ja allapoole lasi 🙁

Kuidagi märkamatult oli kätte jõudnud meie reisi viimane täispikk Egiptuse-päev. Hommikusöögilauas kiskus vägisi vesiseks :S No ei tahaks kuidagi veel ära minna… Aga kasutada tuli nüüd iga hetke ja nii kihku-kähku päikese- ja veevanne võtma, karta on, et jäävadki viimaseks sel korral. ja pealegi on meid ees ootamas täna veel sõit allveelaevaga, seejärel kokkulepitud lõunasöök meie hotelli kalarestoranis ja õhtul pidime veel 1001 öö shoule minema. Tegevust jätkub…

Reede on moslemite puhkepäev ja sellepärast olime veidi kõhklevad, kas meie kokku lepitud allveelaevasõit ikka toimub. Aga turist on püha, sest raha peab ju keegi riiki sisse tooma. Seetõttu on lubatud neil, kes tegelevad turistidega, puhkepäevasse ja ette nähtud lõunasesse palvusesse väikeste mööndustega suhtuda. Nii tuligi meile järele keskealine härra, kelle autos täiel võimsusel koraani ette lugemine toimus. Auto armatuuril oli lausa kaks püha raamatut. Käekõrval viis see härra meid allveelaeva kassasse, ostis meile piletid, riputas kaela kohakaardid ja lubas meid kahe tunni pärast parklas oodata. Kuni allveelaevani pidime sõitma “pealveelaevaga”. Sõit kestis oma 25 min ja selle aja jooksul meid ikka pildistati ja filmiti igast küljest. Kui snorgeldamisretkelt ja safarilt olime otsustanud filmi osta, siis nüüd leppisime kohe kokku, et täna me filmi ei osta. Kui on ilus pilt, siis võtame pildi. Sõit oli väga ilus ja vaated Hurghadale merelt ka väga vahvad.  Nagu vägisi tikkus pähe mõte – homme sa seda enam ei näe. Allveelaevade kai oli üks omalaadne merre ehitatud atraktsioon, mille ühel küljel seisid allveelaevad ja teisel pool turiste kohale vedavad pealveelaevad. Meie allveelaev oli juba ootel ja vastavalt kaelas olnud numbritele tuli nüüd leida laevas istekoht. Natuke jättis allveelaevasõit pettumuse tunde, sest ei näinud me nii palju ja nii värvilisi kalu, kui olime lootnud. Tundus, et trajektoor oli kujundatud turistidele vaatamiseks ja uppunud laevad, mida nägime, olid butafooria. Seda enam pingutas aga allveelaeva saatev akvalangist, kelle ülesandeks oli kalu toites neid juurde meelitada ja igasuguseid naljakaid poose võttes laevas istujaid lõbustada. Oma ülesande ta igal-juhul täitis. Sõit vee all kestis 45 min. ja väidetavalt sukeldusime selle aja jooksul 25m sügavusele. Nagu kokku lepitud, ootaski meie härra kokkulepitud kohas. Koraani lugemine oli selleks ajaks läbi saanud ja asendunud kohaliku muusikaga. Araabia muusika meeldib mulle väga, tõin seegi kord jälle kaks plaati kaasa. Eelmisel korral toodud Amr Diab´i plaat ongi  juba “ära kuulatud”.

Kuna järgmine päev sattus olema minu sünnipäev. siis tegi mees suurepärase kingituse juba nüüd – Luxoris oli ta tellinud mulle hõbedase kartuši, millele ta nüüd soovis, et valiksin hotelli kallisasjade poest sobiva keti 🙂 Kaunis!

Jällegi nagu kokku lepitud üle tee büroosse. Aga seekord pidime ootama…kõigepealt pool tundi…siis hakkas kohapeal olev meesterahvas närviliseks muutuma ja helistas kuskile… Naeratas meile ja ütles, et tullakse. Vahepeal päris, kust me tuleme? Tol õhtul istus büroos ka üks kohalike jaoks töötav venelanna, kes eelnevalt oli püüdnud meiega vestlust arendada ja teada saanud, et oleme Eestist rääkis, et on käinud Narvas. Kui nüüd kohalik meesterahvas meilt uuris, kust me oleme, siis venelanna teatas: oni v bõvši sovetskii sojuz (e. nad siis endisest nõukogude liidust). Me hästi kasvatatud inimesed ja ei hakanud seletama et Eesti on Eesti ja mis suhted selle sovetskii sojuziga olid. Aga meie oodatud transporti ei paistnud ikka kuskilt, kuigi oli juba tund kokkulepitud ajast üle. Jõudsime vahepeal kõrvalolevas tänavakohvikuski istuda, enne kui meie auto lõpuks tuli. Alf leila Wa Leilasse, kus show pidi toimuma jõudsime täpselt-täpselt. Lootsime, et jääb aega ka ringi vaadata, aga kahjuks ei jäänudki. Juhatati meid siis kuskile üles, kus pidime valima endale saali, miskeelset tõlget tahame. Ei tahtnudki tõlget, valisime araabia keele. Show oli üsna sarnane sellele, mida kunagi varem ka Sharmis näinud olin. Vahe siis selles, et nüüd oli lisaks purskkaevude show, mis oli ka kogu selle ürituse parim osa. Hobused ja kunstratsutajad muidugi ka, aga need tegid vaid mõned üksikud numbrid ja tantsuetendusele pidime üldse mingisse teise hoonesse minema. Ei jäänud sellest üritusest niisugust elamust, nagu oleks oodanud, aga vaadata aitas ikka.

Kui umbes kella 23.30 ajal oma hotelli tagasi jõudsime, saime teada, et vahepeal oli antud soovitus püsida oma hotelli territooriumil ja kohalikud olid ka mingisugust meeleavalduse moodi üritust korraldanud. Kõik oli rahulik ja aru saada ei olnud, et midagi oleks väga teisiti kui tavaliselt. Poekesi oli vist vähem lahti, aga meil ei olnud aega ega tahtmistki seda uurima minna, sest oli vaja hakata hoopis kohvreid kokku pakkima… Telerist näitas küll, et Kairos oli korralik mäsu…

VIII päev – laupäev

Ja oligi viimase päeva hommik kätte jõudnud. Kui eespool olen märkimata jätnud, et palvusele kutsumise kuulsin ära juba õige mitmendat hommikut, siis ka nüüd oli see minu esimeseks äratajaks… Korraks käis peast läbi mõte, et viimast korda ei tea kui kauaks ajaks, aga siis vajusin veel unne…ühel eelmisel hommikul olin vaadanud kella palvusele kutsumise ajal…kell oli alles viis ja ümberringi kõik alles täiesti pime… Järgmine kord ärkasin juba selle peale, et päike piilus kardinapraost tuppa ja oleks nagu märku andnud, et viimast hommikut ei tasuks maha magada.

Olukord oli kohalike jaoks ilmselt väga pingeline, sest erinevalt kõikidest teistest hommikutest ei naeratanud söögisaalis ringi sebivad noormehed nii avalalt. Pigem võiks öelda, et nad olid lausa sünged. Peale hommikusööki tegime kogu hotelli territooriumile veelkord tiiru peale – hüvastijätuks ja otsustasime minna hüvasti jätma ka mõne kohalikuga, kes meie nädalase puhkuse ajal olid ikka iga päev meie käekäigu kohta huvi tundnud. Poekesi oli lahti veel väga vähe. Võrrelda nagu eelmiste päevadega ei saa, sest me lihtsalt ei olnud ühelgi päeval nii vara poodides käinud. Nendes poekestes mis lahti olid, mängis kõigis valjusti televiisor ja müüjad olid kogunenud jälgima sündmusi Kairos. Ega meil midagi enam ju osta vaja ei olnudki ja nii lihtsalt klõpsisime veel pilte Hurghada tänavamelust ja majadest… Ja juba oligi aeg kotid selga vedada ja ennast tubadest välja kirjutada. Meie toapoiss juba ootaski ukse taga, et kas oleme valmis, et ta saaks hakata koristama järgmiste tulijate jaoks. Loodan, et ta jäi meiega ja bakseesh´iga rahule. Lennujaamas läks kõik kenasti, järjekorrad olid, aga mitte midagi üle mõistuse… Juba lennukis olles selgus, et meie väljalend lükkub umbes 30 min. edasi, aga selle põhjuseks toodi lennukoridoride ülekoormatus ja mitte mingit seost mäsuga ei ole… Ja õhtul kell 21.30 olime külmas, tuulises ja lumises Tallinnas.

Nüüd, kui olukord Egiptuses hakkab normaliseeruma ja praeguse seisuga on vähemalt kuu lõpuni kõik reisid sinna tühistatud, olen õnnelik, et meil läks õnneks seal ära käia. Igatsus Egipti pääseda ei ole vähenenud, pigem nüüd, Hurghada kogemuse võrra rikkamana, tean, kuidas järgmist puhkust seal planeerida. Nädal on liiga lühike aeg, et palju näha ja üle planeerida ei ole kasulik ei endale ega rahakotile. Aga plaanid on… Järgmisel korral tahaks puhkuse sisse mahutada neljapäevase Niiluse kruiisi, et ära näha Kom Ombo, Edfu, Assuani ja muidugi Abu Simbeli. Aega nüüd  ju on atra seada ja unistada…unistada…unistada…:)