Viin on tarkadele ja sukeldumine mõistlikele
Sebak Sukeldumiskeskuse instruktor Aivar Kabrits õpetab, kuidas sukelduda elu ohtu seadmata.
Vast oled isegi kuulnud mõru nalja “Ei ole olemas vanu ja rumalaid sukeldujaid. On kas noored ja rumalad või vanad ja targad. Rumalad vanaks ei ela.” Nii nagu viin on tarkade inimeste jook, nii on ka sukeldumine meeldiv ja ohutu tegevus mõistlikele inimestele.
Mida enamates punktides sa end järgnevalt ära tunned, seda suuremasse ohtu sukeldumisel end sead ja seda targem oleks oma sukeldumisharjumusi muuta.
Äkki jõuaks teha veel ühe sukeldumise
Sukeldumine on ääretult meeldiv tegevus. Ja ikka kipub selleks aega väheks jääma, ikka tahaks teha veel ühe sukeldumise enne kojulendu. Sest vee all on nii ilus ja tore ja soe ja ... veel mustmiljon põhjust, miks minna veel kord sukelduma.
See on hobisukeldujate seas küllaltki levinud enesepettus. Erineva tasemega profid petavad ennast natuke peenemalt – sooviga teenida veel veidi.
Kaeva parem välja oma RDP tabelid ning värskenda teadmisi küsimuses, kui palju võid tervist ohtu seadmata vee all viibida. Piiri pidada oskavat hobisukeldujat ootab tulevikus ees palju sukeldu- misi, mis on veelgi värviküllasemad ja põnevamad.
Ääh, see varustus käib kah
Mitte kõik sukeldujad ei viitsi oma varustust kaasas vedada ja mitte kõigil ei ole isiklikku varustust. Varustus võetakse sageli rendiks.
Ütled oma strateegilised mõõdud ja saad vastu ajutise isikliku varustushunniku. Siis kõik paati ja veele. Sukeldumiskohal avastad, et BCD (ujuvusjuhtimisseade) ei pea, kalipso on räbal, regulaator paistab kahtlane ja huuliku on keegi ära söönud.
Aga enam ei pääse kuhugi – vesi ju siinsamas ning sillerdab kutsuvalt. Kui vähegi võimalik, neelad alla kõik “pisivead” ja lähed. Kahtluseuss hinges ja tuju just mitte parim.
Kui nüüd midagi juhtuma peaks, siis kes on süüdi? Ikka ise. Kontrolli laenutatud varustus kohe üle ja vajadusel nõua korralikku varustust. Oled ju selle eest maksnud. Milleks asjatult riskida.
Jess! Ma hoidsin kokku!
Valides klubi, kus täiendada oma sukeldumisteadmisi, või klubi, kelle hoole all minna sukelduma, juhindutakse tihti rahanumbritest.
See on loomulik, kuid mitte alati mõistlik. Odavam ja soodsam hind peab tulema millegi arvelt. Mitte alati ei tähenda kahe samas kohas tegutseva klubi erinev hinnapoliitika seda, et kallim neist soovib ratsa rikkaks saada.
Uuri tausta, küsi sõpradelt-tuttavatelt, vaata välisilmet ja räägi teenindajatega. Tee kindlaks, mida antud teenus sisaldab ja mida mitte. Inglaste vanasõna ütleb: “Ma ei ole nii rikas, et osta odavat asja.”
Aga ma olen juba maksnud
Vahel juhtub nii, et sukelduma minnes ei ole enesetunne hea. Põhjuseid võib olla erinevaid, nii füüsilisi kui ka vaimseid, kuid tulemus on sama – tunne pole hea. Samas on raha juba makstud. Nii unustatakse sisetunne ja lähebki sõiduks!
Tegelikult on halva enesetunde korral odavam ja mõistlikum sukeldumisest loobuda. Kurvastada sellepärast ei tasu, sest hom- me on uus päev ja suure tõenäosusega ei saa halva enesetundega tehtud sukeldumisest niikuinii mingit mõnu. Raha ei kaalu üles enesetunnet, tervist või elu. Kui alla minna ei saa, siis snorgelda, päevita... Tunne ennast hästi ja jäta enesepiitsutamine.
Ta on kindlasti kõva tegija
“See minu paariline – vaata, kui palju ta räägib. Vaata, milline on ta varustus!”
Kuid mitte kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Ära usalda pelgalt inimese juttu ja visuaalset pilti. Mitte alati ka nimetatud sukeldumistaset, eriti kui see on sinu jaoks segapudrupada, sest õppinud on ta teises süsteemis...
Jälgi tema tegutsemist varustuse kokkupanekul ja vette minekul. Kui see tundub ebakindel, siis suure tõenäosusega ei maksa väline hiilgus midagi.
Usalda, aga kontrolli. Püsi lähedal. Usu – keegi ei taha ilma paariliseta üles tulla...
Ma arvan, et ma oskan
“Ujuvus. See tore ja vapustav ujuvus. Basseinis ju sain selle kätte ja meretundidel oli enam-vähem. No jah. Nüüd olen küll paaril korral mänginud õngekorki – kord kiirelt vee alla kukkudes ja siis üles kimades. Kuid ainult paar korda ja polnud üldsegi sügav.”
Ujuvuse valdamine on peen teema. Olen näinud päris suure sukeldumiskogemusega inimesi, kes ujuvuse kontrolli ei valda. Siin ei ole võlusõna ega kuldvõtmekest. Selle kallal tuleb tööd teha ja siis kui arvad, et juba oskad, teha teist samapalju tööd veel.
Küll grupijuht juba teab ja kompuuter näitab
Sukeldumine. 25 meetrit ja 40 minutit. Teoorias. 25 meetrit ja 10 minutit. “Kuhu kurat see õhk küll nii kiiresti kulunud on?!” “Ja mida see kompuuter nüüd näitab?! Ei näitagi? Mida põrgut?
Kui sügaval ma olen ja kui kaua juba? Õhku peaaegu ei olegi enam ja veepinda veel ei paistagi?!”
“Uuh! Lõpuks ometi veepind!!! Läks napilt. Kuigi ohutuspeatus jäi tegemata...”
“Tuhat väikest kuradit! Miks see grupijuht sellised numbrid ütles? Ja see kompuuter ei kõlba ka kuhugi!” Planeeri oma sukeldumised ise. Arvuta läbi, mängi läbi. Ainult nii saab peaaegu kindel olla.
Aga teised ju lähevad!
Tõstke käsi, kes on ületanud koolitustasemega lubatud piire? Käinud sügavamal? Käinud kohtades, milleks valmis ei ole, ja ajal, mida kogenud ei ole? Sõpradega koos.
„Kõik on läinud hästi!“ Ma tean seda vastust. Häda on selles, et need, kellel ei ole läinud hästi, kas ei taha sellest rääkida või ei ole selleks enam võimelised. Mõtle sellele!
Ja veel natuke...
„Veel on balloonis õhku, veel võiks olla viis minutit... No kaks! Ma jõuan ju veel veidi!“ See on meie sisemonoloog. Soov võtta viimast.
Aga kui manomeeter petab ja sügavusmõõdik valetab? Aga kui jõuvarud lõppevad ootamatult ja äkki? Kui paarilisel lõppeb õhk minut varem, just siis, kui ka sina juba oma balloonis olevat õhunatukest imema oled hakanud? Kui pinnale tulles avastad, et ilm on muutunud ja ujuda oleks vaja palju?
Jäta endale alati taganemisvaru. Siis tuleb alati uus homme. Ilma ühegi oleksita.
Ma tahan kõike ja ruttu
„Kas kiiremini ei saaks? Näiteks kahe päevaga või veelgi parem – ühe päevaga?!“
Kindlasti on võimalik leida instruktoreid, kes koolitavad megakiiresti. Kes suudab tõesti info väga kiiresti edasi anda, kes ajab lihtsalt kiiret raha taga.
Aga kas sa suudad nii kiiresti ka kõik vastu võtta? Ja mäletad omandatut veel kolme kuu või poole aasta pärast? Kardan, et mitte. Sukeldumislitsents ei ole nagu karikas, et kiiremini, kõrgemale, kaugemale. See on vundament, millele ehitada maja. Kiirusest lähtudes ei tohi otsuseid teha, tähtis on kvaliteet.
Võta kursuste läbimiseks aega. Ära nõustu säästuvariandiga, sest sinu elu ei ole ju säästuelu.
Sügavamale-sügavamale-sügavamale
Tihti on üks esimesi küsimusi, mis minu käest küsitakse “Kui sügavale sa sukeldunud oled?”
Vastust kuuldes uhkab mõni, et “Oo! Vägev!” Teine aga kehitab õlgu ja lausub, et “Jama. Minu tuttava tuttav sukeldus hoopis nii sügavale.”
Ei ole see sügavus nii eriline näitaja. Seal on pime, külm ja ilme- tu. Ei värve ega erilist elu.
Sõitke Egiptusesse, Dahabi, kohta nimega Blue Hole. Seal on terve suur kaljusein täis mälestustahvleid lahkunud sügavusekummardajatele.
Selles numbris
- Viikingite jälgedesse!
- Maraton Istanbulis: lõpp hea, kõik hea
- Kontrollpunktijaht Suure turu katuse all
- Oo, Istanbuuuul...
- Esimest korda Indias
- Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid
- Veealuse maailma tõeline nägu
- Kaameraga allpool veepinda
- Maailmaklassis haisukeldumised Fidžil
- Viin on tarkadele ja sukeldumine mõistlikele
- Kolme päevaga täieõiguslikuks sukeldujaks
- Kõige raskem suusamaraton maailmas?
- Suuskadel kahe Eesti lahe vahel
- McKinley tipus käidud, sõrmed-varbad alles
- Portaal oma parimas elueas: www.summitpost.org
- Kes oli tegelikult esimene eestlane Elbrusel?
- Go Reisiajakiri nr 9 – Detsember 2007
