Maailmaklassis haisukeldumised Fidžil
Ülar Tikk jagab meeldejääva sukeldumisreisi korraldamise saladusi. Tema reisikiri Fidžilt, vee alt ja vee pealt.
Miks? Ega me algselt Fidžile minna ei tahtnudki. Ostsime nädalase reisi sukeldumislaevale, mis kurseeris Tahitil (saar Prantsuse Polüneesias).
Siis aga juhtus nii, et laev võeti käigust maha ja suunati Fidžile. Nagu kapten hiljem meile seletas, on Tahitil elukallidus nii kõrge, et sukeldumisturismiga ei saa enam tegelda. Normaalsete hindadega igatahes mitte.
Mis meil üle jäi – läksimegi Fidžile. Õnneks olid lennukipiletid veel tellimata. Sukeldumisreisidega ongi tavaliselt see asi, et kui tahad kohta ja aega valida, tuleb broneering teha vähemalt aastajagu ette. Kui laeval kohad käes, saab hakata lendamist vaatama.
Kuidas? Fidžiga on see hea (tegelikult halb) asi, et kuna ta asub täpselt teisel pool maakera, siis saab sinna lennata nii ühelt kui teiselt poolt – s.t kas Austraalia, Jaapani või USA kaudu.
Puhtpraktilistel kaalutlustel valisime tee läbi USA. Nimelt on sukeldujatel alati kaasas palju rasket träni ja minul fotograafina veel topelt. Seepärast oli lihtsam kasutada „Ameerika teed“, kuna sealtkaudu lennates on lubatud pagasi hulk 2 x 23 kg inimese kohta. Euroopast Aasia ja Austraalia poole lennates on normiks jäigalt 20 kg.
Etteruttavalt pean hoiatama, et kui 2 x 23 kg tähendab Euroopas ka 1 x 46 kg, siis Ameerikas sellist korrutustehet ei tunta. See tähendab, et kui teil on üks kott, mis kaalub näiteks 37 kg (nagu minul), siis see on ülekaaluline ja selle eest tuleb juurde maksta. Mis siis, et kokku justkui alla lubatud 46 kg normi.
Kuupäevajoon. Ega ma muidu sellest ei räägiks, aga reisi planeerimisel osutus väga vajalikuks aru saada, mismoodi see toimib.
Nimelt on kuupäevajoon üsna Fidži külje all ning sealt algab kokkuleppeliselt uus kuupäev. Ameerikast Fidžile lennates tähendab see seda, et laupäeva õhtul lahkudes jõuate kohale 11 tunni pärast, kuid kätte on jõudnud... õige, juba esmaspäeva hommik. Ja vastupidi – tagasi lennates on äralend laupäeva õhtul, kohale USA-sse jõuate aga laupäeva keskpäeval. Lihtsalt väike mõtlemisülesanne hotellide broneerimisel, ei enamat.
Suva. Suva on Fidži pealinn, aga sinna suured lennukid ei maandu. Sinna on 4 tundi autoteed Nadi lennujaamast.
Lõigu pealkirjaks sobib see nimi aga hästi, kuna iseloomustab niihästi pealinna kui ka kogu riigi olemust. Samas mitte inimeste olemust, sest Fidži inimesed on absoluutselt positiivsed, mõnusad, rõõmsad ja sõbralikud.
Vedanud ei ole neil aga riigiga, sest kahe põhilise rahvusgrupi – kohalike ja india päritoluga fidžilaste traditsiooniline ebasümpaatia on olnud seadusandliku ning asjaõigusliku ebamäärasuse ning kestvate valitsus- kriiside põhjuseks. Käesoleva sajandi alguses oli veelgi segasemaid aegu.
Lühidalt – kaugelt paistab, et neil on seal kogu aeg mingi jama ning see loomulikult turiste ja välisin- vesteeringuid kohale ei too. Mõlemaid oleks neil aga hädasti vaja. Puudus on hotellikohtadest, elektrist, telefonist, Internetist. Viti Levu lõunarannikul on saja kilomeetri pikkune imekaunis liivarannik nimega Coral Coast, kuid kuurorte võib seal ühe käe näppudel üles lugeda.
Puudust ei tunta kohalikust õllest nimega Bitter, mis on pudelis hea, aga purgis halb. See on spordimeeste õlu – tee ääres ja ka teles oli pidevalt reklaam „Bitter – Sportsman ́s beer!“. Üldisest arengutasemest annab tunnistust ka asjaolu, et autodes turvavööde kasutamine tehti kohustuslikuks just meie saabumise päeval.
Lagoon Resort on Viti Levu lõunarannikul Pacific Harbour’i nimelises piirkonnas paiknev pseudoluksuslikus koloniaalstiilis hotellikompleks. Kohati pigem naljakas kui luksuslik.
Valisime ta mitte luksuse, vaid selle pärast, et seal paiknes meid väga huvitava sukeldumisfirma peakorter. Algselt bordelliks ehitatud rajatisest on nüüd saanud soliidne ettevõte, kus võõrustati Vaikse ookeani riikide peaministrite kohtumist ning kus paiknes võtete ajal filmi “Anakonda 2” kogu meeskond ja staap. Veelgi enam, filmist tuntud Bloody Mary nimeline laevuke on nüüd veetud Lagoon Resorti kaldale ja seal saab lasta serveerida samanimelist kokteili.
Haisukeldumised. Beqa Adventures on sukeldumisfirma, mille nime peaks iga Fidžile sukelduma mineja kindlasti meelde jätma, sest esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti on „menüüs“ haisukeldumised.
Ja mitte niisama haisukeldumised, vaid ühed maailma parimatest. Seda ütlevad nad küll ise, kuid tundub, et neil võib õigus olla.
Kõrvalepõikeks niipalju, et siiani olin üsna kindel, et „õige“ haisukeldumine on selline, kus haisid söödaga kohale ei meelitata – s.t püütakse leida looduses koht, kus veel mõni hai niisama, iseenese tarkusest ringi liigub.
Ent selliseid kohti jääb maailmas järjest vähemaks ning Beqa poistel on toitmisega haisukeldumiste kaitseks lisaargument: Beqa kandis on haide toitmine ajalooline traditsioon; usutakse, et toidetud haid ei ründa inimesi ning kohalikel meestel on seetõttu haide käitlemisel pika- ajalised kogemused.
Sukeldumiskeskus on sõlminud lepingu kohaliku külaga, kellele see riff kuulub, et kalu ja haisid seal ei püüta. Muidugi raha eest. Nii et tegemist on iselaadse eralooduskaitsealaga.
Need argumendid ning kogu ürituse professionaalne korraldus annab aluse Beqa Adventures’i haisukeldumiste maailmaklassi arvamiseks. Seda enam, et tegemist ei ole mitte ainult mingite tavaliste rifihaidega, nagu whitetip ́id, blacktip ́id või gray reef shark‘id, vaid enamasti on kohal ka bullshark’id ning vahel isegi mõni üksik tiger shark ehk tiigerhai (hainimed on esitatud tahtlikult inglise keeles, kuna vastasel korral võib kohapeal tekkida arusaamatusi; mõned haid on aga ohtlikud).
Teoreetiliselt on tiigerhai ohtlikkuselt teine hailiik valgehai järel, bullshark kolmas, kuid intsidentide arvukuselt loetakse viimast tihti halvimaks liigiks.
Aga vaatame nüüd, kuidas see haisukeldumine siis käis.
Kohe hommikul laaditi sukeldumispaadi pardale ca. 100 kg üsna värskeid kalapäid- ja jäätmeid ning siis – merele!
Haisukeldumisteks oli korallrifi välisküljel ette valmistatud paadi ankrupaik ning otse paadi all kolm erinevas sügavuses „tribüüni“ koos korallirahnudest meetrikõrguste kaitsevallidega sukeldujate eestpoolt kaitsmiseks.
Ehkki arvasime, et kõigepealt viiakse sukeldujad paika ning siis hakkab söötmine, polnud see nii. Paat läks ankrusse ja kalajäätmed vette! Peagi kihas paadi ümbrus ligi meetripikkustest mustadest hobumakrellidest, kes vee kohati üsna vahule lõid.
Nagu mehed ise ütlesid, peavad muud kalad haide kohale meelitamiseks kõvasti lärmi lööma. Ja seda nad tegid. Umbes 10 minuti pärast saime ka meie vette ning võtsime 26 meetri sügavuses loožikohad sisse. Keda aga ei tulnud, olid haid.
Ringi tiirutas suurim kivikoha, keda eales nähtud – umbes 2-meetrine. Kujutage ette meie kodust ahvenat, ainult et mehesuurust!
Sellel sügavusel saab õhk ruttu otsa ning varsti pidime ülespoole liikuma. Enne tuli siiski üks 3-meetrine ammhai (nurse shark) ning pistis pea sõbralikult söödakonteinerisse. Seejuures lasi ta end instruktoril tervituseks patsutada – kohe näha, et vanad sõbrad.
Ülevalpool läks aga madinaks. Väiksemad rifihaid olid juba lõhna ninna saanud ning tiirutasid ärevalt ringi. Aeg-ajalt ujus mõni neist söödakonteineri juurde ning lootis ilmselgelt palukest saada.
Ainult instruktorile teadaolevate kriteeriumite põhjal (ilmselt luges ka tutvus) said mõned haid korraliku suutäie, mõned aga eemalesuunava müksu metallist luuavarre kujulise instrumendiga.
Muide, nägime neid „luuavarsi“ eelmine päev paadis ja keegi tegi oma arust head nalja, et nendega peletatakse ehk haisid eemale. Tegelikult oligi nii.
Kuid tagasi haide juurde. Ärevus oli suur ja asja tegid segasemaks muud suured-väiksed kalad, keda oli kohale tulnud nagu eestlasi laulu- ja tantsupeole. Ainult et siin käis üks suur puntratants ja publiku poolel istus kõigest 6 sukeldujat.
Väiksemad kalad on fotograafile nuhtluseks, sest varjavad haid ära ja segavad teravustamist. Igatahes pakub üritus väga palju võimalusi foto- ja videojäädvustuseks ning seda me ka hoolega tegime.
Lisaks oli igal sukeldumisel kaasas firma kaameramees, kes andis ärasõidu ajaks kaasa valmis video. Loomulikult väikese tasu eest. Selline teenus on üsna tavaline kõigis paremates sukeldumiskeskustes.
Ega see päev ühe haisukeldumisega piirdunud. Teine sukeldumine algas 18 m sügavuses samamoodi – kalajäätmed vette ja kalade puntratants käima. Varsti olid kohal ka „isad“ – bullshark’id.
Mina ei olnud neid enne näinud ja arvasin, et eks nad on normaalse hai moodi. Aga ei ole – täiesti pulli või lehma moodi ümmargused, paksu kõhu ja üsna inetu näoga. Ainult sarved on puudu. Muidu käituvad rahulikult, söövad peost ja ei tõmble liigselt, nagu mõni väiksem hai vahel teeb.
Nende tüüpide käitumine ja peost söötmine jättis küll sügava mulje, eriti hiljem videost vaadates, kui ligidalt hiigelsuud toitvast käest möödusid.
Augustis-septembris tulevat sellele sessioonile vahel külla ka neljameetrine tiigerhai, kelle tulekut ennustab see, et kõik teised haid kaovad välgukiirusel. Tiigerhai puhul soovitati sukeldujatel võtta väga madal profiil kivide vahel, kuna ta olla uudishimulik. Oli see nüüd halb või hea, aga seekord tiigerhai ei tulnud, bullshark‘id said aga jäädvustatud.
Fiji Aggressor. Nagu öeldud, läksime Fidžile selleks, et olla nädala sukeldumislaeval nimega Fiji Aggressor II. Aggressor Fleet on USA kompanii, mis omab frantsiisi korras sukeldumislaevu terves maailmas. Majutus, toitlustus, ning mis peamine, sukeldumise korraldus on viimase peal. Vein ja õlu hinna sees. Fiji Aggressor II on eriti luksuslik laev, suured kajutid merevaatega ja kõvasti rohkem ruumi, kui mõnes teises. Sukeldujaid kokku 18.
Sukelduma minekuks laaditi kõik see mees paadile (alumiiniumkatamaraan, Made in New Zealand) ja paat lasti hüdraulilise konstruktsiooni abiga merre. Pärast jälle korjati välja ja tõsteti laeva ahtrisse. Ei usuks, kui poleks iga päev ise paadis olnud.
Nädala jooksul nähtust: 4 sukeldumist päevas (esimene neist enne hommikusööki), kohaliku külakogukonna külastus jms.
Veealune Fidži on tõesti eelkõige pehmete korallide paradiis. Kollased, oranžid, punased! Lisaks haid, mantad, anemonefish’id ja mõõdukas koguses iga- sugu muid korallkalu. Rifisukeldumised, seinasukeldumised, hoovussukeldumised...
Aga käige ise ära! Lubasime mitmele fidžilasele tagasi olles rääkida ja kirjutada, et Fidži on turistile turvaline ja huvitav paik. On jah.
Bula! Kes on Fidžil käinud see teab; kes pole, see arvaku. Õige – bula tähendab ́tere ́. Ja see pole niisama viisakus. Bula hõigatakse valgele mehele ka siis, kui buss või auto juba liigub. Bula ütleb baaridaam, bussijuht, kelner, stjuardess, administraator, kapten, sukeldumisinst- ruktor...
Fidži on väike riik – umbes pool Eesti rahvaarvust ja kolmandik meie maismaa pindalast. Kui meri kaasa arvata, siis küm- mekond korda Eestist suurem.
Mis puutub maismaasse, siis koosneb Fidži riik umbes 333 saarest, millest paljud on vulkaanilise päritoluga. Kaks suuremat on Vanua Levu ja Viti Levu. Viimane on ka pealinna-saar ning seda me külastasimegi. Lähim eestlasele tuntud koht selles maailmanurgas on Uus-Meremaa.
Selles numbris
- Viikingite jälgedesse!
- Maraton Istanbulis: lõpp hea, kõik hea
- Kontrollpunktijaht Suure turu katuse all
- Oo, Istanbuuuul...
- Esimest korda Indias
- Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid
- Veealuse maailma tõeline nägu
- Kaameraga allpool veepinda
- Maailmaklassis haisukeldumised Fidžil
- Viin on tarkadele ja sukeldumine mõistlikele
- Kolme päevaga täieõiguslikuks sukeldujaks
- Kõige raskem suusamaraton maailmas?
- Suuskadel kahe Eesti lahe vahel
- McKinley tipus käidud, sõrmed-varbad alles
- Portaal oma parimas elueas: www.summitpost.org
- Kes oli tegelikult esimene eestlane Elbrusel?
- Go Reisiajakiri nr 9 – Detsember 2007
