Veealuse maailma tõeline nägu
Ka turismirohke Siinai rannikult leiab sukeldumiseks kohti, kus kalu ja mereelukaid on vee all rohkem kui inimesi, kinnitab Toomas Mikkor.
Nuweiba asub Lõuna-Siinais, tulisoolase Aqaba lahe läänekaldal. Enamusele Punase mere sukeldujatele on see paik tundmatu. Selles ehk peitubki tema veealuste riffide võlu. Puuduvad jorus üksteise külge klammerduvad sukeldumislaevad, rüselemine, tunglemine, lärm, hõiked. Puuduvad inimeste hordid vee all ja vee peal. Ning kalad ja mere-elukad on omas elemendis ülekaalus. Nad ei ole siin häiritud ja tõrjutud nagu enamuses ülerahvastatud paigus.
Turismiäri Nuweibas on kui tuli toore puu peal. Ei ta põle, ei ta kustu. On küll hulk uhkeid hotelle, aga enamasti tühjad või pooltühjad. Veel rohkem on nn tondilosse, betoonist hotellikarkasse mis on investeerin- gute lõppemise tõttu jäetud valmis ehitamata. Kas on see rahutu sõjaline sigin-sagin Lähis Idas või miski muu, aga mingi asi hoiab rahvahulgad Nuweibast kaugemale. Seetõttu on ka siinsetes sukeldumisklubides vaikus ja rahu. Kurb neile kes turismist elatuvad, ääretult meeldiv siia eksinud võõrale. Nuweibasse tulnud sukelduja saab personaalse teenindamise ja mitmekordse tähelepanu.
Ükskõik milline klubi enda vee alla viimiseks valida, juhtub enamasti nii, et esimesed sukeldumised tehakse kas mõne hotelli nn house reef ́il või tehisriffidel MFO Pipeline ja Buoy ehk Sinker. Vahel viiakse uustulnuk kohe ka Ma’aganale. Nimed võivad neis paigus klubiti ka varieeruda – üks nimetab üht paika nii, teine naa.
Faunarohked hotellirifid
Hotellide house reef ́id ei paku enamasti ei dramaatilisi veealuseid maastikke ega suuri sügavusi. Aga kuna Nuweiba hotellid ja rannad on pooltühjad, siis ei või iial teada, mis elukaid seal rahulike reljeefide vahel kohtab. Kui tahaks mainida kõiki, siis tuleks loetelu liiga pikk. Aga mõned siiski.
La Sirene ́i house reef ́il ja MFO Pipeline’i veealustel aasadel ei ole kuigi haruldane rohtu näksiv vasikasuurune merikilpkonn. La Sirene’il on püsielanikuks ka üsna suur kaheksajalg. Samas ei tea temast kunagi, kas ta ajab omi asju päeval või öösel – teda võib kohata mõlemal ajal. Inimesi märgates alustab see äärmiselt graatsiline elukas oma fantastilist moondumismängu. Ta muutub sekundiga liivaks. Siis aga otsustab, et ohutum võiks olla siiski tume kivi. Mõeldud-tehtud! Sekundiga! Nüüd aga arvab ta, et võib-olla on parem olla kirev korall? Järgmisel hetkel sulab ta ühte rifiga. Kogu see vaatemäng ei ole tingitud edevusest, vaid hirmust. See kaheksajalg on siin saanud nii suureks kasvada vaid seetõttu, et sukeldumisklubi ei luba oma rifile beduiininaisi, kes neid oma raudorade- ga kütivad. Praetult on kaheksajalg ju üks rannaäärsete kõrbeinimeste lemmikroogi.
Vanasti eksis hotelliriffidele ka legendaarne delfiinipaar, poolenisti taltsad ema ja tütar – Olin ja Shmia. Tänaseks on nad mõlemad kahjuks surnud, sest mõni sukelduja armastab veealuseid loomi sedavõrd, et peab neid nagu Amor oma nooltega tulistama. Armunoolte puudumisel kasutatakse harpuunpüssi. Sellise armastuse tõttu hukkusidki paari aastase vaheajaga ka Olin ja Shmia.
Suurim haruldus, keda La Sirene ́i rifil nähtud, on merihobuke. Tema näitab end tõesti harva. Üsna tavalisteks külalisteks on krokodillkala, konnkala, kalmaarid ja ülimürgine kivikala. Püsielanik on sinisetäpiline astelrai. Harvem näitab end hiiglaslik kotkasrai. Tema majesteetlikku veealust lendu on nähtud öösel veealuse lambi valgel. Kord öösel tukkus koralliserva all siinkandis haruldane viilkala.
Ainult hotelliriffidel võib kohata ka homaari. Põhjus on sama, nagu suurel kaheksajalalgi. Kuna turistidest õgardid on homaaride hinna taeva ajanud, püüavad rahanäljas beduiinipoisid kinni iga viimase kui eluka. Vaid hotellirifid on püüdjate eest mõningal määral kaitstud.
Kokkuvõtvalt: Nuweiba hotellirifid ei paku verd tarretama panevaid veealuseid maastikke. Nad on sobivad õppimiseks ja oskuste värskendamiseks. Küll aga võivad nad pakkuda täiesti tasemel faunat.
Nuweiba tehisrifid
Järgmised on kaks tehisriffi: Buoy ehk Sinker ja MFO Pipeline. Esimene on Iisraeli armee ämbrisseastumise tagajärg. Ajal, mil juudid Siinais peremehetsesid, tekkis neil vajadus rannalähedase suure poi järele, mille külge saaks kinnituda laev. Nii nagu igal pool mujalgi, ei teeni ilmselt ka juutide armees rahva kõige targem osa. Juhtus, et ankrukett sattus 10 m lühem kui vaja, ning merre heidetud poi uppus nagu vene kirves. Pole aga halba ilma heata. Selle apsuga tekitati muidu
korallivaesele rannalõigule kunstlik riff. Aastakümnetega on nii ankrukett kui ka ca. 10 m veepinnast allpool hulpiv hiiglaslik poi hakanud kattuma noorte korallidega. Kõik see omakorda pakub varju ja kaitset paljudele väikestele kaladele. Siin on alati terve pilv klaaskalu, peale selle veel lugematu hulk teisi mereasukaid.
Sukeldumine Buoy ́le algab mööda suhteliselt igavat üksikute korallidega pikitud veealust rohumaad. Igavuse muudavad põnevuseks siin sageli luusivad seakesiku suurused tuunid. Sellistega kokku juhtudes tänad õnne, et nad sind ära ei taha süüa.
MFO Pipeline’ile sattuja võib esialgu arvata, et temaga on tehtud halba nalja ning viidud kalli raha eest veealusele prügimäele või tühermaale. Põhi on mudane ja mööda sügavikku ronivad kaks hiiglajämedat toru – kunagise veemagestusjaama toitetorud. Need terasputked päädivad umbes 20 m sügavusel suurte betoonkobakatega.
Kui pettumus maha suruda ning seda troostitut vaatepilti eelarvamuseta uurida, siis paneb sukelduja tähele, et kaladele see kupatus meeldib. Üsna pea tuleb tunnistada, et siin redutab kaunis kummaline ja rikas kooslus. Selli- ne, keda looduslikel riffidel naljalt ei kohta.
Kes tuleb Pipeline’ile mitmendat korda ja kaameraga, see avastab, et veealuseks fotograafiaks on paremat kohta raske leida. Kalad on siin miskipärast julgemad ja neile pääseb lähemale. Siin on tore ümber veealuste torude ja betoonplokkide pimesikku mängida. Näed, et kala keeras ümber nurga. Sina lähened talle teise nurga tagant vastu, käes pildistamisvalmis kaamera. Klõps ja valmis! Ja taust on siin enamasti tume, mis tähendab, et kalade värvid tulevad pildil hästi esile.
Väljaspool igapäevamenüüd
Kui lähemad rifid on läbi käidud, siis võib ette võtta kaugemad paigad. Mööda asfalti pääseb põhja poole Ma’agana, Ras Shaitani ja Angelfish Gorge’i nimelistesse sukeldumispaikadesse.
Neist esimene ei erine kuigivõrd hotelliriffidest. Seevastu järgmised kaks on oma veealuste mäetippude, kanjonite ja sügavusse laskuvate järsakutega tõeliselt nauditavad paigad. Korallide liigiline mitmekesisus, nende värvid ja kuju tekitavad mõtte, et maailma looja tarvitas nende välja mõtlemise ajal mingeid uimasteid. Kohati tahab suu lahti vajuda ja hingamisregulaatori huulik hammaste vahelt välja pudeneda. Liugled kotkana nende veealuste orgude, aasade ja mägede vahel ning kõik maine on su peast kui peoga pühitud.
Lisaks lummavatele maastikele on siin ka elu – kõiki juba eelpool loetletud kalu ning rohkemgi veel.
Nuweibast lõuna poole jääb samuti hulk põnevaid sukeldumiskohti. Siin on eri klubidel omad paigad, aga on mõned, mis oma ilu tõttu kuuluvad kõigi menüüsse. Üks neist on Twin Peaks. Nime on ta saanud kahe mere põhjast peaaegu pinnani ulatuva mäetipu järgi. Twin Peaksi juurde viib Nuweibast kolmveerandtunnine konarlik kõrbetee.
Veel kaugemal lõunas, paari tunni maasturiga logistamise kaugusel on parim, mis Nuweiba klubidel pakkuda: El Hibeiq ja Ras El Mahmla. Ilusad veealused korallidest muinasjutuaiad, värvid, reljeefid, kalad ja mereloomad. Vahel käib neid paiku külastamas ka parv valgeid delfiine.
Ras El Mahmla ja El Hibeiq ei ole klubide igapäevamenüüs. Sinna minekuks on parim saada kokku vähemalt neljast sukeldujast koosnev grupp. Kui hind ei oma tähtsust, siis miks mitte minna sinna ka üksi? Ideaalis näeks asi välja nii. Kõigepealt leiad usaldusväärse beduiini, kes võtab enda peale transpordi, laagri üles löömise ja söögitegemise. Seda võib pakkuda ka sukeldumisklubi, aga oma beduiin annab kogu ettevõtmisele kuidagi kodusema miljöö. Sukeldumisklubist tuleb kaasa palgata ka divemaster või instruktor, sest Egiptus ei luba omapead vee alla minna. Kaitsevad sedasi oma tööturgu ja võib- olla pisut ka riffe ning nende elanikke.
Kohale jõudes laotad kaltsuvaibad liivale ning sukel- dujad löövad üles varustuse ja ümberriietumise laagri. Beduiin korraldab samal ajal elamise/ööbimise laagri. Teed saabumispäeval kaks või kolm sukeldumist. Õhtul sööd lõkketule valgel beduiini valmistatud lihtsat maitsvat toitu, vaatad mägede siluette ja kõrbetaevast. Kuulad kõrbevaikuse kummalist häält. Kui satub olema täiskuu, siis ei tea sa enam, kumb on lummavam, kas veealused imed või kuuvalgel Siinai.
Hommik algab äsja lõkketuhas küpsetatud beduiinileivaga ja järgnevad vastavalt jõuvarudele kas kaks või kolm sukeldumist. Viimaselt sukeldumiselt pinnale tõustes on asendamatu beduiin juba laagri kokku pakkinud ja järgneb ärasõit.
Nagu igaüks seda juttu lugedes isegi järeldada võis, on Nuweiba sukeldumine inimesele, kes soovib vaikust ja rahu. Nii vee all kui vee peal. Ainult siis, kui oled veealuses maailmas selges vähemuses, võid sa näha selle maailma tõelist nägu. Just seda Nuweiba pakubki!
Selles numbris
- Viikingite jälgedesse!
- Maraton Istanbulis: lõpp hea, kõik hea
- Kontrollpunktijaht Suure turu katuse all
- Oo, Istanbuuuul...
- Esimest korda Indias
- Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid
- Veealuse maailma tõeline nägu
- Kaameraga allpool veepinda
- Maailmaklassis haisukeldumised Fidžil
- Viin on tarkadele ja sukeldumine mõistlikele
- Kolme päevaga täieõiguslikuks sukeldujaks
- Kõige raskem suusamaraton maailmas?
- Suuskadel kahe Eesti lahe vahel
- McKinley tipus käidud, sõrmed-varbad alles
- Portaal oma parimas elueas: www.summitpost.org
- Kes oli tegelikult esimene eestlane Elbrusel?
- Go Reisiajakiri nr 9 – Detsember 2007
