Te Quiero, Barcelona
Ööbimisega läks ka väga lihtsalt, peatusime E šveitsi sõbranna ja sakslanna korteris, kes parasjagu Barcelonas õppisid. Samal ajal olid seal pühi nautimas ka šveitslanna õde ning 
sakslanna poiss. Tolles übermuhedas ning äärmiselt hubases ideaalses tudengikorteris sõime hommikuti ja õhtuti koos ning mängisime veiniklaasi taga mänge nagu „That`s How You Give A Pencil“ ja „I Will Take To The Moon“. Hispaanias on ju nii tore leida 1-eurine vein ja siis avastada, et see ei ole mitte kõige odavam, on odavamaid ja täiesti joodavaid! (Katsugem meeles pidada, et tegu on vaesete tudengitega.) Ei juhtu ülemäära tihti, et kohtan korraga nõnda palju häid inimesi, kellega olemine lihtsalt klapib.
Et igast hetkest võimalikult palju kultuuri ja elamusi välja pigistada, püüdsime iga päev külastada erinevaid vaatamisväärsusi. Samuti oli mind olulisimate kohtadega kurssi viinud ning näpunäiteid jaganud (loe: Gaudi, Gaudi, Gaudi) hispaanlanna, kelle last ma hoidsin. Ka ilm on Barcelonas enamasti inimsõbralik, päike ja soojus vaatamata jaanuarikuule. Nii alustasimegi Güelli pargist, et siis Sagrada Familia juurde edasi liikuda. Esimesed objektid, mida tavaturist Barcelonas otsima läheb on kataloonlasest arhitekti Antoni Gaudi ehitised. Uskuge, need detailid on oma kuulsust väärt. Lisan küll mõne pildi, kuid isegi kui pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, ei suuda need siiski edasi anda neid emotsioone, mis päriselt kohal olles. Käisime ka Casa Milàd (La Pedrera) uudistamas ning maja, mille otsas oli traadist loodud tohuvabohu (nagu Tartus), mis teatud nurga alt vaadates näitas õhus seisvat tooli.
Teadlikud asjaolust, et flamenco sünnikoht on Andaluusia, käisime siiski flamenco etendust vaatamas, sest nii E kui mina oleme seda tantsu tantsinud. Ilmselgelt jalutasime ka mööda Las Ramblast, Barcelona suurimat jalakäijate tänavat, lilledest ning inimkujudest tulvil. Mõned inimkujud petavad väga ära ja võivad päris tõsiselt järsult kinni haarates või liigutades südameinfarkti põhjustada. Barcelona vanalinn, mis läheb täitsa sujuvalt Vahemereks üle, on tulvil tänavaetlejaid ning kitsaid ja pimedaid käike. Oo, ja vanakraamiturge! Nägime paari, kust saab igasuguseid vahvaid vidinaid ja vinüüle ja mööblit ja, oh, kõike! Ostsin tuttavale saksofonimängijale saksofoni-kujulise rinnanõela, väga stiilse. Ühel viimastest õhtutest käisime Montjuïci palee ja tolle maagilise purskkaevu juures. Freddie Mercury ja Montserrat Caballet` „Barcelona“ ning purskkaevu vee ja tulede koreograafia võludest ei tohi ükski Barcelona külastaja ennast ilma jätta.
Rääkides Barcelona metsikust aastavahetuspeost linna suurimal väljakul ei saa mainimata jätta, et seal oli vist miljon inimest, kõik ootusrikkalt ning põnevusest lahtise suuga taeva poole vaatamas ning ilutulestikku ootamas. Ilmselgelt turistid. Miks? Kas tavabartseloonlane ei tuleks võimast ilutulestikku nautima selmet, et kodus järjestikku viinamarju põske pista, kui kell kahtteist lööb? Tuleb välja, et ei. Ootusärevil meie, kes me olime viinamarjad ja šampuse hea traditsiooni kohaselt kaasa võtnud ja nagu kõik head ja pahaaimamatud inimesed sel väljakul, õhinas tulemänge ootasime, nägime südaööl ainult üheksat raketti taeva poole lendamas ja seejärel saabus vaikus. Ootasime veel pisut ning… üks poiss meie kõrval hakkas paukpadrunitega mängima. See kurioosne juhtum jääb minu jaoks siiani ebaselgeks. Pettumus oli suur, aga nalja see-eest rohkem kui raha eest. Tänan seda üksiküritajat, kes need üheksa rakettigi raatsis rahva rõõmuks õhku lasta. Aga kui keegi teab, kus Barcelonas see tegelik pidu toimub, siis andke teada!
Ainuke negatiivne kogemus Barcelonas tuli tagasisõidu bussipiletit ostes, kus ma bussijaamas kolme erineva administraatori/piletimüüja/infolaua inimese käest küsisin (hispaania keeles, ma pean mainima), et kus see õige piletimüügi putka minu bussifirmale asub (ma olin eelnevalt jaamale kolm ringi peale teinud ja ei leidnud), ja mind pooleteise tunni pikkusesse järjekorda suunati. Olles seal kannatlikult jälginud, kuidas kaheksas müügiputkas vaid neli inimest tööd teevad ning needki pidevalt omavahel vadistavad tühjast-tähjast ja aega viidavad, öeldi mulle lõpuks müüja juurde jõudes, et see on vale koht. Aga see on midagi, millega Hispaanias peab harjuma. Karakter on selline, asjalikkust ootava eestlase ajab lihtsalt vahest pahuraks.
Üks Hispaania populaarne retsept, mida me ka ise proovisime teha, aga panni puudumisel tuli sellest vaid munapuder, kui ma õigesti mäletan. Viis muna kloppida, neli viilutatud kartulit juurde segada, sorts piima ja soola ka, pannile visata, siis kaanele pahupidi pöörata ning uuesti pannile libistada, ja tadaa! Tortilla de patatas. Hästi hea ja lihtne!
29 kommentaari
-
Maarja .
7. märts 2011 kell 18:31 -
Pauliine Klaveriratas
7. märts 2011 kell 19:51tänan sind!
-
Annika
7. märts 2011 kell 20:46Heameel tõdeda,et vahel ka kirjutamisega tegeled.Ma olen alati arvanud,et see sobib Sulle.Ootan huviga järge!
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 22:16tänan sind, mamps!
-
Teijo
7. märts 2011 kell 21:13Tubli oled!
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 22:30Respekt!
-
Liisa
7. märts 2011 kell 22:13Ma enda arust panin igale poole “näpud püsti” kuhu võimalik. Mu kohustused, as sugulaneSLASHas friend, is done 😀 – for nowSLASHtoday 😀
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 17:37kuni järgmise sissekandeni võid vabalt võtta:D
-
helen
7. märts 2011 kell 22:28super 😉
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 22:29spassiiba!
-
Peeter
7. märts 2011 kell 23:08gaudi on väärt mees!
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 17:38äärmiselt!
-
E
7. märts 2011 kell 23:12ood fotograafile!
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 22:29sa oled nüüd nagu Bondi filmides ühetähelised agendid. E.
-
Anne-Lii
8. märts 2011 kell 12:07Oh, kui m6nus!
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 14:53tänud:) hea töö, kõik teie!
-
Ruth
8. märts 2011 kell 15:29Sagrada Familia pilt pani Barcelonasse igatsema. Olen seal tornides roninud 😀 Või noh, tegelikult, liftiga üles torni ja treppidest jalgsi jälle alla tagasi. Sekka suurepäraseid vaateid linnale. Kahjuks oli meie reisi tegelik sihtpunkt Lloret de Mar, kust siis üheks päevaks Barcelonasse põikasime. Ei jõudnudki näha rohkem kui sedasama kuulsat kirikut, mille ma lihtsalt pidin ära nägema ja Tibidabo mäge, mis lihtsalt meile ette sattus ja oli ka üks väga suurepärane koht. Aga üks päev Barcelonas on ilmselgelt vähe!
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 16:42sellistes linnades ei piisa kahjuks nädalast ega paarist ka!:) jõuab küll suuremad vaatamisväärsused ära vaadata, aga sisse ikka ei jõua end elada. õnneks on Sagrada Familia tõesti omaette elamus.
-
kadri
9. märts 2011 kell 10:38Ilus…juba vaadates neid pilte tuleb tahe ise sinna minna,eriti sinna purskaevu juurde.See mängulisus ja need värvid 🙂
-
Maarja .
9. märts 2011 kell 21:01Gaudi majad tekitavad nüüd küll tänu sulle tahtmise Barcas ära käia 🙂
-
Pauliine Klaveriratas
10. märts 2011 kell 20:50mina soovitan soojalt igatahes!
-
Maarja .
27. märts 2011 kell 15:31Uut postitust paluks! 🙂
-
Pauliine Klaveriratas
29. märts 2011 kell 21:38järgmine tuleb tõenäoliselt hoopis Šveitsi pildiblogina!
-
Ruth
30. märts 2011 kell 14:54Ikka ootan Šveitsi pildiblogi! Minu Šveitsi reisi pildid juba üles riputatud. Kui sa ka paned, saame muljetada 😀
-
Pauliine Klaveriratas
12. aprill 2011 kell 11:36oo, ma täna õhtuks püüan postitada, just jõudsin tagasi:)
-
Pauliine Klaveriratas
12. aprill 2011 kell 20:55nõnda, kinnitamisel!
-
Maarja .
30. märts 2011 kell 14:27Okou, siis me hakkame kaklema, sest ma osalen ka ju selles pildiblogi asjas 😀
-
Reemet Ruuben
8. mai 2011 kell 23:31hea lugu 🙂
-
urukoll
14. juuli 2011 kell 12:03Manana:)
Lisa kommentaar
Jee! Ja me ei pea sinu kirjutamise kvaliteedis pettuma:)