Perega maailmareisile

Reet Luts ja Dario Matson otsustasid koos 12-aastase ja aastase lapsega aja maha võtta ning seitse kuud reisida.

Tekst: Janika Tamm
Foto: Dario Matson

Idee pikemast reisist tekkis Reedal pärast seda, kui tütre Emmi sündimise järel vanemapuhkusele jäädes tundus, et elu on muutunud üksluiseks ja igavaks. Plaane aitas realistlikumaks muuta hiljuti saadud pärandus, misjärel oli laual kaks valikut: kas osta maja või minna reisile. Sobivat maja tol hetkel pakkumises ei olnud ning ka hing ihkas rohkem reisimist. Nii otsustatigi 2021. aasta augustis kogu perega seitsmeks kuuks reisile minna. Lisaks Reedale ja tema elukaaslasele Dariole asusid teele ka Saskia, kes oli 12-aastane, ning Emmi, kes oli 1 aasta ja 1 kuu vana.

Reet ütleb, et üks reisi eesmärkidest oli lastele näidata, et maailm on kõik üks ning olenemata kultuurist või välimusest oleme me kõik inimesed ning elu pole vaid selline ühiskond, nagu meil siin Eestis on: „Ma tahtsin, et nad kogeks maailma ega kardaks avastada. Minult küsiti palju, mis Saskia kooliga saab. Saskia oli koduõppel, kuid kool poleks kunagi põhjus, miks ma minemata jätaks, kuna haridus pole ainult see, mida saab koolipingis. Maailma nägemine on vähemalt sama oluline. Ja olgugi, et Emmi oli väike ega mäleta, siis olen kindel, et see on tal kõik kuskil raku tasandil sees.“

Kindlad nõudmised majutusele

Olulisemateks ettevalmistusteks oli kodu väljaüürimine, katuseboks autole ning kergkäru Emmile, samuti reisikindlustus kõigile pereliikmetele. Majutustele olid Reedal ja Dariol kindlad nõudmised: „Hotellides me praktiliselt ei ööbinud, kuna ei näe neil ühtegi eelist peale hommikusöögi. Meil on pere jaoks vaja rohkem ruumi ning kindlasti kööki, et süüa teha. Väldime ka jagatud vannituba ning magamistube peaks olema vähemalt kaks, et kõigil oma aega ja ruumi oleks. Euroopas ei broneerinud me midagi rohkem kui paar päeva ette, meile meeldib selline spontaanne reisimine.“ 

Ideid, kuhu minna, oli palju, kuid lõplikud plaanid kujundasid kehtivad koroonapiirangud ja eelarve. Enne reisi olid paigas vaid kaks sihtkohta: Hispaania, kuna seal toimus Saskia ujumislaager, ja Costa Rica, kuna sealt oldi kruiisiga läbi sõidetud ning kindel plaan oli kunagi tagasi minna. Lisaks oli oluline arvestada, et päevas saab sõita vaid kolm kuni viis tundi, et Emmi liialt ära ei väsiks.

Imeilus Šveits ja igav veinidegusteerimine

Esimeseks riigiks sai Šveits, kuhu Dario sõitis autoga ning Reet lendas koos lastega järele. Šveits meeldis kõigile väga, eriti kuna seal ei pidanud kuhugi minemagi, et ilus oleks, piisas vaid aknast välja vaatamisest. Ainult hinnatase oli ootuspäraselt kõrge, kuid üldjuhul oli ka kvaliteet väga hea. Perega reisimise tegi mugavaks see, et mägedesse sai nii üles kui ka alla gondliga. Meelde jäid imeilusad mägijärved ja kosed ning õpiti kiirelt, et kaks ööd ühes kohas jääb väheseks. Edasi liiguti Itaaliasse Comosse, kus ootas ees külm korter. Kätte oli jõudnud sügis ning kuna Lõuna-Euroopas maju tavaliselt ei soojustata, siis tuli reisi jooksul väga tihti silmitsi seista jahedate elamistingimustega. Lisaks tuli harjuda ka kurviliste mägiteedega, kus pimedas sõitmine jättis kustumatu mälestuse ning Reet ja Dario seda teistel proovida ei soovita. 

Samuti ei tasu mööda ohtlikke mägiteid poodi kõndida, kuna kõnnitee puudub ning kurvides autod jalakäijatega arvestada ei oska – Prantsusmaal Nizza kandis pidas politsei niimoodi Dario isegi kinni ja ütles, et sellisel teel kõndimine on keelatud. Prantsusmaal käidi ka klassikalisel veinidegusteerimisel, mis Dariole suuremat muljet ei jätnud: „Istud seal, sulle valatakse veini ja siis ütled, et mm… hea. Meeldejäävamad on ikka need hetked, mille nimel oled pingutanud. Näiteks Viie järve matk, kus ma üksi käisin. See algas vist päris kõrgelt, sest autost välja tulles süda tagus juba esimestel sammudel. Mägijärved olid imeilusad – ma juba igatsesin neid pärast Šveitsi. Tagasiteel oli suur lambakari ees.“

Reisi kõige mõttetuma sihtkoha tiitli saab Valras Plage’i kuurortlinn Prantsusmaal, kus elati rannamajakeses ning kus peale rannas edasi-tagasi kõndimise suurt midagi teha polnud. Üks põnev asi siiski juhtus – ühel päeval rannas palmid olid, kuid järgmisel enam mitte. Selgus, et kuurordis pannaksegi hooaja alguses liiva sisse palmid ning hooaja lõpus viiakse ära. Kui Reedale ja Dariole kuurordid pinget ei pakkunud, siis Saskia nautis reisidel just randu ja poode, kuna talle meeldib üle kõige ujuda ja šopata. Matkadele Saskia väga ei kippunud, aga kui juba otsustas liituda, siis matkas alati väga tublisti. 

Üllatuslikult kohanesid lapsed reisimisega väga kiiresti – Reeda sõnul oli Emmi vanus reisimiseks parim üldse ja temaga oli väga lihtne, samuti oli tubli reisikaaslane ka Saskia. Mis aga ajapikku probleemseks muutus, oli pidev ninapidi koos olemine, mis vaid kahe kuuga jõudis tekitada päris pingelise õhkkonna. Seetõttu otsustati, et edaspidi peavad kõik saama oma aega ja oma eraldi tegevusi teha ning neid hakati reisipäevadesse sisse planeerima.

Matk 3400 meetrile ja suurim okeanaarium

Kõige meeldejäävamaks päevaks Euroopas oli kaheksatunnine matk Hispaanias Monachilis, kus jõuti kogu perega 3394-meetrise Pico del Veleta mäe tippu. Reet meenutab: „Esialgu oli plaan teha mõni lühem ja igavam matk, aga lugesime, et Pico del Valeta on üks Hispaania ilusamaid matku. Kirjas oli, et võtab aega kuus tundi ning on pidev tõus. Mõtlesime, et mis seal ikka, lähme proovime. Kell oli juba 12 ja süüa kaasas polnud. Tõusu oli 850 meetrit ning kuigi lihtne ei olnud, siis jõudsime ilusti tippu ning ka alla saime täpselt päikeseloojangu ajaks.“ Laste jaoks oli kõige põnevam Valencias asuv Euroopa suurim okeanograafiapark ehk okeanaarium, kus on kokku üheksa akvaariumi, milles on 45 000 isendit. Okeanaariumis sai käia akvaariumidesse tehtud käikudes ning imetleda enda ümber olevaid kalu ja mereelukaid.

Pärast Saskia ujumislaagrit liiguti edasi Barcelonasse, kuhu tuli külla ka Reeda ema, kuna igatsus pere järele oli nii suur. Tänu sellele said Dario ja Reet esimest korda reisi jooksul kahekesi välja minna: „Istusime seal katusebaaris, mõlemad haiged, külm tuul puhus, kapuutsid peas ning naersime, et mida me siin teeme. Aga väga tore oli.“ Barcelona oli ka esimene koht, kus Reet juuksurisse läks: „Leidsin esimese kodu lähedal oleva juuksuri, vaatasin, et hinnangud on normaalsed, läksin sisse ja küsisin, kas pead värvida saab. Üllatuslikult saigi kohe. Lihtsalt lootsin, et vast on normaalne juuksur. Reis õpetas paindlikkust nii enda kui ka laste suhtes. Ei ole mingeid söögitööle ega mähkimisaluseid ja muud, millega me Eestis harjunud oleme. Asjad, mis on tegelikult täiesti ebaolulised, kuid meie ühiskonnas just nagu midagi, ilma milleta ei saaks. Tean mitut inimest, kes ei lähe lastega reisile just nendel põhjustel. Kui aga lõpuks minna otsustad, siis tagantjärele nendele võimalikele probleemidele mõeldes on isegi natuke piinlik.“

Barcelonast edasi liiguti juba Costa Rica lennule. Lennujaamas küsiti aga ka Costa Ricast lahkumise pileteid ning niimoodi tuli Reedal ja Dariol kohe kiirelt ka edasine plaan teha: „Otsustasime, et oleme jõulud Costa Ricas ja aastavahetuse Mehhikos ning ostsime sealsamas lennujaamas tervele perele piletid ära.“ Pikk lend möödus haiguse tähe all, Reedal oli põskkoopapõletik ning ka teised olid veidi tõbised, kuid ravimite abiga elati reis üle.

Ootamatult kallis Costa Rica

Esimene peatus Costa Ricas oli pealinn San José, kus Reeda ja Dario sõnul ei olnud mitte midagi teha. Nad proovisid leida tegevusi, aga neid lihtsalt ei olnud. Samuti ei olnud linnas mugav ka niisama jalutama minna, kuna puudusid korralikud kõnniteed. Ühel ööl kogeti ka oma esimest maavärinat, kui kõrghoone korralikult õõtsuma hakkas. Lisaks oli keeruline leida rendiautot, kuna hinnapakkumised algasid 8000 eurost. Pärast kümneid hinnapäringuid õnnestus leida pakkumine 4000 euroga kaheks kuuks. Tasuda sai küll ainult sularahas kuskil väikses putkas, aga soodne hind oli väikest riski väärt. Reeda sõnul oleks ilma autota Costa Ricas perega väga ebamugav reisida olnud. Autorendiga õpiti kiirelt, et sealpool maakera käib kogu suhtlus WhatsAppi vestluste teel, kuhu tehakse nii hinnapakkumised kui ka kinnitused. Dario mainib, et kuigi Reet oli enne reisi Costa Rica kohta palju uurimistööd teinud ja ütles, et see on odav riik, siis hetkel, mil hakati näiteks majutuspakkumiste kvaliteeti vaatama, enam nii odav ei olnud ning ühe kuu majutuse eest maksti keskmiselt 3000 eurot.

Kahe kuuga sõideti peaaegu terve riik läbi ning kõige suurema mulje jätsid rannad: „Me ei kujuta ette, et kuskil saaks olla ilusamaid randu. Seal oli palju puutumatut loodust ning eraldatud randu. Meie tavaline reisipäev nägi välja nii, et valisime hommikul kaardilt välja, kuhu minna, ning sõitsime kohale. Tihti käisime eraldatud kohtades ja sõitsime sinna mööda augulisi teid, kuid meil õnnestus näha väga palju ilusat loodust.“ Reedal on meeles ka põnev avastus: „Leidsin rannast huvitava asja ja mõtlesin, et mis see küll on, et nii ilus ja sümmeetriline. Guugeldasin ja sain teada, et mereküpsis. Kui tagasi läksime, siis oskasin juba vaadata, et terve rannajoon oli neid täis.“

Merikilpkonnade koorumine ja prügi rannas

Randu avastades õnnestus juhuslikult näha ka väikeste merikilpkonnade koorumist. Kord järjekordset uut randa avastades nägid nad, et see on täis surnud merikilpkonni. See vaatepilt pole Costa Ricas ebatavaline, kuna 90% koorunud merikilpkonni hukkubki teel merre. Järgmisel päeval päikeseloojangu ajal tagasi minnes oli aga terve rannajoon väikseid kilpkonni täis. Reet meenutab: „Läksime täitsa hasarti, et röövlinde eemale ajada, aga isegi kui kilpkonnad merre jõudsid, siis nad ei olnud veel pääsenud, kuna linnud püüavad neid ka veel üsna sügavalt veest. Me päästsime ühte seal tükk aega, kuni merre jõudes üks lind ta paar meetrit eemal ikka ära võttis. Meie nägime vaeva lindude äraajamisega, aga kilpkonnad nägid palju suuremat vaeva, et üldse sinna merre jõuda. Sel hetkel sain aru, et inimese eluraskused ei ole midagi selle kõrval, kuidas looduses peab vaeva nägema. Kohalikud käivad seal kilpkonni nende suurte palmilehtedega kaitsmas, meiega koos seal rannas oli ka üks kohalik.“

Costa Ricas koges Reet esimest korda elus ka puhastamata randu: „Euroopas räägitakse küll, et kui viskad prügi maha, siis jõuab see merre, aga tegelikult ei näe me seda tulemust kunagi. Costa Rica randades jalutades näed aga kummikud, külmkapiuksi ja palju muud prahti ning saad päriselt aru, mida see tähendab. Ja siis näed seda väikest kilpkonna, kes peab selle sopa sees ujuma. Kuigi sorteerisin prügi ka enne, siis nüüd teen seda veel kirglikumalt. Ei ole nii, et suva see üks kõrs. Mulle ei ole raske teha neid valikuid, et loodust hoida.“

Dario meenutab, et Costa Rica matkarajad läksid kas läbi džungli või mööda randa: „Džunglis palju vaateid ei näinud ning võrreldes Euroopaga oli ka see probleem, et iga asi maksis ja vajas korralikult planeerimist – teed on kehvad, peab leidma parkimise, selle eest maksma ja siis maksad matkaraja eest. Ja see kõik ei ole odav. Ei ole nii nagu Euroopas, et lihtsalt lähed ja matkad.“ Reet lisab, et Euroopa asjade ja standardite eest maksid nad Costa Ricas topelt või rohkem ning kohaliku standardiga nad rahul ei olnud. Samuti peab majutuse suhtes valiv olema, et vähendada võimalust kohtuda mõne ohtliku looma või putukaga. Reet meenutab: „Ei ole ebatavaline, et võid kas sahtlist või jalanõude seest mõne skorpioni leida või et kui ööseks uks lahti jääb, siis on võib-olla madu toas. Ka aknad tasub õhtul kinni panna, muidu tulevad igasugused sitikad tuppa. Regulaarne asi meie ostukorvis oli putukatõrje ning Dario käis sellega igal õhtul aknavahed ja ukse läbi.“

Loodus Costa Ricas üllatamast ei väsi

Ahvid ja iguaanid olid täiesti igapäevased ja tavalised nähtused. Dariole pakkusid kõige rohkem huvi erinevad linnuliigid ja nende pildistamine. Vahel istus ta kolm tundis põõsas ja pildistas linde ning jäädvustada õnnestus ka väljasuremisohus olevat rohelist papagoid. Põnevad olid veel tuukanid ja ohtlikud sajajalgsed. Üks pere lemmikuid oli Vaalasaba rahvuspark, kus saab jälgida võimsat tõusu ja mõõna ning käia pikalt madalas vees, justkui kõndida vee peal, imeilus liivarand ja palmid selja taga. Kustumatu mälestus kogu pere jaoks oli ka see, et Emmi kasvas üles paljalt ja paljajalu rannas, looduse ja loomade keskel ringi joostes, mis on täiesti ideaalne lapsepõlv. Lisaks sai Emmi lapsesõbralikelt kohalikelt palju tähelepanu, eriti kuna ta on blond ja siniste silmadega.

Lapserööviriski maandamine

Costa Ricast liiguti edasi Mehhikosse, kus just laste turvalisuse huvides liigseid riske ei võetud ning elati Playa del Carmenis. Rannad olid turiste täis ning 10 dollari eest pakuti võimalust teha pilti nööri otsas oleva ahviga, mis oli väga suur kontrast Costa Ricaga. 

Reet meenutab: „Olime lugenud lapseröövijutte ning valmistasime end vastavalt ette. Emmile oli tellitud rihmaga seljakott ja kummist käevõru, kus olid meie numbrid peal. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud veel rohkem kartma. Oleme kuulnud lugusid, kuidas lapsi tõmmatakse näiteks punase tule ajal autosse. Pimedal ajal me väljas ei käinud.“ 

Vaatamisväärsustest külastati cenote’sid ehk veega koopaid, mis olid ilusad, aga ühe nägemisest piisas, kuna kõik ülejäänud olid sarnased. Esialgne plaan oli liikuda Mehhikost California poole, kuid eelarvele mõeldes otsustati lõpuks Colombia kasuks, kus Reet osales kolmenädalasel joogaõpetaja koolitusel ning Dario jäi sel ajal kahe lapsega koju. Dario meenutab seda kui üsna intensiivset aega, kuna autot ei olnud, lastele oli raske tegevust leida ning majutuses oleva basseini tõttu pidi ta Emmil pidevalt silma peal hoidma. 

Edasi liiguti ilusasse mägikülla Selentosse, kus on maailma kõrgeimad palmid, ilusad matkarajad ning pakutakse väga palju erinevaid tegevusi, näiteks käis Dario linnuvaatlustuuril, mis Costa Ricas nähtule siiski alla jäi.

Hoopis tihedam suhtlus perega

Reisi eelarve oli 60 000 eurot ning kuigi luksuses ei elatud, siis tõdeb Dario, et eks nad vahel elasid ka päris laia elu ning et mida rohkem liigud, seda kallim reis on. Reet lisab, et kui Eestis olles suhtlesid nad perega üsna vähe, siis just reisil oldi palju tihedamalt ühenduses ja tehti pidevalt videokõnesid. Mingis osas säilis see tihedam suhtlus ka koju jõudes. 

Reet meenutab, et tagasi jõudes mõistis ta, kui ilus ja mugav kodu tal on ning kui urbaniseerunud keskkonnas me elame, kuid lõplik kohanemine võttis aega päris pikalt. Tekkis kerge depressiivsus, kuna sääste ei olnud ning esimest korda hakati tundma, et väike laps on kallis. Ühiselt tehti aga edasine plaan ning juba kahe aasta pärast jõudsid Reet ja Dario selleni, et leida sobiv maja ning see ära osta. Seega sai kõik tehtud – nii maailmareis kui ka majaost, üks ei välistanud teist. 

Kokkuvõtteks ütleb Reet, et mida pikemalt ta reisis, seda rohkem mõistis, kuidas ühiskonna poolt seatud normid hoiavad meid ennast vangis ning et kui natuke avatumalt mõelda, siis tegelikult on palju rohkem võimalik, kui me arvame.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
• Perega maailmareisile
• Kuidas matkal toituda?
• Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
• Euroopa kuulsad kalasupid
• Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
• Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
• Reisimine keskajal: erandlik ja argine
• Miks minna Taiwani?
• Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
• Mallorca kui ratturite paradiis
• Maailmamerel mikroplasti otsimas
• 20 aastaga 500 tippu!
• Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
• Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
• Tooteuudised
• Kroonika