Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea

„Meelis Atonen, tuntud endine poliitik ja ettevõtja, astub Starbucksi oma kohvi järele.“ Mis on selles lauses valesti? Nimelt see, et Meelis ei joo kohvi.

Tekst: Rene Satsi
Foto: erakogu

Maailmas ringi rännates ei naudi sina Starbucksis kuuma jooki, vaid lähed sinna vaid sooviga lisada oma kollektsiooni kohvitass?

Jah! Tasside kogumine sai alguse sellest, et minu emale meeldisid tassid. Emal oli kuus last, ega tal palju aega reisida ei olnud. Aga kui ta reisil käis – 1990ndatel, kui maailm avanes –, siis tema armastas endale reisilt kruuse tuua. Ja siis hakkasid kõik talle kruuse tooma.

Mina ise reisin töö või siis maratonide pärast. Ja just maratonil olles ütles keegi ammu, et lähme ostame Starbucksist kohvi. Mina kohvi ei joo, aga läksin käed taskus kaasa ja kohapeal vaatasin: emale vaja kruus osta ja kui ilusad kruusid seal müügil olid!

See oli 20 aastat tagasi. See disain, mille mina siis ostsin, pandi kuus aastat tagasi kinni. Ring hakkab uuesti peale. Nüüd kui lähed vanasse kohta tagasi, saad sealt uue disainiga tassi. Igal reisil ostsin nüüd juba kaks kruusi – ühe emale, ühe endale ja lõpuks hakkasin ise päriselt koguma.

Nii et Starbucksi tassikollektsioon? Pole varem kuulnudki. Postkaarte ikka kogutakse või murtud südameid…

Kruuse on üle saja, kõik unikaalsed. Osa on topelt. Kui ema ära suri, jäi osa sealt ka mulle. Ma iga hinna eest ei kogu, sõpradele pinda ei käi. Kui ise kuskile satun, siis sealt otsin endale. Starbucks toimib ju frantsiisi alusel, tugevamad on nad Põhja-Ameerikas ning ka Euroopas ja Hiinas saan oma tassi kätte, aga otsimistööd on rohkem.

Kas neid tasse on raske taga ajada?

2008. aastal käisime lastega USA reisil ja seal kulus nii mõneski linnas pool päeva selle peale, et tassi jahtida. Aga tasse saab ainult linnast. Loodusest tasse ei saa.

Muidu käid looduses palju? Kuigi seal tasse ei ole…

Tegelen orienteerumisega ehk siis satun jah loodusesse. Aga muidu olen ma kanaisa ja laste hobid prevaleerivad. Looduses käimise ja reisimisega seoses, ma mõtlen. Tütred on tippsportlased – tahavad Eesti koondisesse ja see paneb minu elus teatud piirid. Üks on veel koolilaps ja üks üliõpilane. Noorem tüdruk tegeleb sama alaga nagu mina – orienteerumine – ja see eeldab väga suurt vanemate panust. Kasvõi Soome või Rootsi võistlustele treeninggrupiga ei minda, ise peab kohale minema ja nii veedan palju oma vaba aega teda võistlustele saates. (Ausalt peab ära märkima, et Meelis mainib mitu korda: „Ega ma ei kurda, ma loodan, et vale mulje ei jää!“ – R.S.) 

Minu enda hobid olid maratonid, jooksin neid 20 tükki aastas. Kunagi olin „Eestis enim maratone jooksnud inimene“, mis enam ei ole õige. Sellest on ikka mööda mindud.

Palju maratone kokku tuli?

199. Paremal aastal ikka veidi üle kahekümne. Kümmekond Eestis ja kümmekond välismaal. Ütleme nii, et Euroopas ma olen tänu sellele hästi palju reisinud.

Kas mõnu pärast reisimist üldse ette ei tule?

No peamiselt on reis kas töö või spordi pärast, aga see on ju ka mõnu? Basseini ääres puhkaja ma ei ole. Parim puhkusevorm on see, kui hakkan autoga sõitma. Hakkan Eestist minema ja kuni Horvaatia alla otsa lähen hea meelega. Perereisid, kui just USA-sse ei lenda, on ka valdavalt autoga.

Mainisid tassidega seoses Hiinat. Kuidas seal meeldis?

Ütleme nii, et kui olin poliitik – umbes 17 aastat tagasi –, siis olin ühe teise sõprusseltsi liige. Mina olin ikka see Taiwani mees! Aga Hiinas olen jah käinud ja meil (AS Tavidil – R.S.) oli Hiinas üks riiklik vermimistehas, mis toodab ka kuld- ja hõbemünte. Neil olen korduvalt külas käinud ja messidel. Kuus-seitse aastat tagasi käisin viimati, enne koroonat. Aga ei tõmba. Linnades on areng väga hea, paraku kui linnast välja lähed, siis näed, mille arvelt see kõik tuleb, kuidas lihtsad inimesed elama peavad.

Meil võib siin ka nukrutseda, et keegi teenib viis tuhat ja keegi teenib tuhat, aga seal see alumine ots on ikka täitsa viletsa otsa peal. Kuna äri on ka väiksemaks läinud, siis pole vaja enam Hiinas käia ja ega tahaks ka. Arutasime perega, kuhu Aasia suunal reisida võiks ja lapsed soovisid kas Jaapanisse, Singapuri või Malaisiasse, aga Hiinasse kindlasti mitte.

Eks see poliitiline vaatenurk mängib ka rolli. Kuna Hiina positsioneerib ennast meie vaatenurgast nii valesti, siis juba see teeb selle maa poole vaatamise keeruliseks. Eestlane peab ikka Taiwani poolt olema! (Naerab.) Kunagi läksin Hiinast otse Lõuna-Koreasse. Siis said kohe aru, et lähed vabale maale.

Põhja-Koreasse läheksid?

Olen käinud huvi pärast. Ajal, mil – kui ma ei eksi – see praegune mees sai just pukki ja parasjagu oli tunne, et Koread hakkavad mingil määral nii-öelda koostööd tegema. Kui kohapeal ära käisin, siis illusioonid hajusid. Isegi Nõukogude Liidu süsteem ei saavutanud jutumärkides sellist perfektsust mitte iialgi, kui seal on.

Tulevad meelde poolevatised pirnid, mis ei valgusta, ja kõik see muu. Kes Põhja-Koreas ära käib ja midagi usub, mida talle näidatakse või räägitakse, peab hull olema. Ma ei ole naiivne inimene, aga ei osanud ikka midagi nii halba oodata, kui seal nägime.

Meid ei pandud hotelli, vaid valitsuse residentsi. Muruplatsil seal kõrval inimesed lõikasid muru ja autojuht näitas oma suu peale, kui meie teised saatjad ei vaadanud. Miks ta valetama oleks pidanud? Kaasas olnud nii-öelda KGB-lased ütlesid aga, et vaadake, kuidas inimesed tulevad vabatahtlikult ja aitavad valitsuse hoone juures kõik ilusaks teha.

Võib-olla peaks saatma kõik need, kes Eestis vinguvad iga valitsuse kallal ja halavad politseiriigist, Põhja-Koreasse reisile?

Nojah. Me käisime läbi Hiina ning kui Hiinasse tagasi jõudsime ja restorani läksime, oli selline vaba mehe tunne kohe! Hiinas! (Naerab.)

Aga ilma naljata, kas tohiks sellist riiki vaadata või toetad sellega julma diktatuuri?

Ma arvan, et kui Eestist hakkaks seal käima lennukite kaupa inimesi ja see tekitaks juba majandusharu, siis oleks see taunitav. Palju need paar inimest sinna ikka raha viivad. Ikka võib minna minu meelest, kui huvi on, kuid pead olema tugev natuur, et nende jama uskuma ei jää.

Kõige kiftim reis elus?

Perereisid Ameerikasse. Oleme kaks korda käinud. Mul on suuremad lapsed üle kahekümne ja nooremad kaksikud on neljateistkümnesed. Eelmine suvi alles kordasime, päris analoogi ei teinud, aga New Yorgist alla Washingtonini. Eks see ole selline tavaline turismimarsruut, aga meie rendime kolm-neli nädalat autot, vahepeal käime kuskil väiksemates kohtades vaatamas, kuidas inimesed Ameerikas maal elavad. Eestis kurdetakse, et maaelu on nässus – ka Ameerikas on elatustaseme vahe linnadega ikka väga märgatav.

Loodusretki ma ei tee. Lapsepõlves käisin Koola poolsaarel, mägedes käisin, aga nüüd olen mugavaks muutunud. Meeldib öösel ikka hotelli või motelli jõuda ja järgmine päev puhtakspestuna minna uut kohta vaatama. Nõukogude Liidu ja armee ajal sai ikka käidud, olen neid Buhharaasid ja Taškente ja Kesk-Aasiat näinud, rääkimata Taga-Kaukaasiast, kus pidin olude sunnil kaks aastat elama ehk sõjaväes olema. Sealt saigi mõõt võib-olla täis, sai igasugu ekstravagantsust. Noor inimene, raha ka ei olnud. Elasid igal pool lihtsates kohtades.

Sinu reisimised on siis seotud praeguse töökoha Tavidiga. Sellepärast tulid poliitikast ära?

Ei. Poliitikast tulin ära sellepärast, et minu meelest ei peagi seal keegi nii kaua olema. Inimesed peavad roteeruma. Kui natukene kauemaks jääd, on see tunne kerge tekkima, et peakski nüüd igavesti seal olema. Mina mitte ei leidnud uut töökohta, vaid tulin ära, ilma tülita, kuna olin juba kaheksa ja pool aastat olnud. Siis hakkasin uue töö järele vaatama ja leidsin. See ka veel, et naine ütles, et tema poliitikuga rohkem lapsi ei taha teha. Ja kui ma enam poliitik ei olnud, siis saime – põmaki – kaksikud.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
• Perega maailmareisile
• Kuidas matkal toituda?
• Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
• Euroopa kuulsad kalasupid
• Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
• Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
• Reisimine keskajal: erandlik ja argine
• Miks minna Taiwani?
• Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
• Mallorca kui ratturite paradiis
• Maailmamerel mikroplasti otsimas
• 20 aastaga 500 tippu!
• Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
• Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
• Tooteuudised
• Kroonika