Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
Minul ei olnud Mart Rätsepa kohta palju rohkem infot kui napp fraas „Meeldiv inimene“. Teadsin, et ta on käinud Tartu kunstikoolis. Mida teeb Mart aga Kreekas? Otsustasin ennast kohale suumida.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Nele Tasane
„Rentisime kaasaga Messiini lahe ääres järgmiseks viieks aastaks ühe väga kena koha. Viisteist stremmat maad koos 200 oliivipuuga, tiigipuust bangalod ja kuus korterit. On ka suur ruum, kus pakkuda hommikusööki, korraldada üritusi ja mis kõik veel. Meri ja liivarand väravast mõnikümmend meetrit!“ Nii kõneleb Mart rahulolevana ja keerab rõdul arvutiekraani nii, et ma saan mõõduka eestlasliku kadedusega silmitseda kogu seda ilu, millest jutt. Taamalt paistab – täpselt nagu lubatud – tükike sillerdavat Vahemerd.
Niisiis: 15 stremmat oliivisalu. See on väga mõjus. Stremma on pindalaühik, mida kasutatakse peamiselt Kreeka põllumajanduses maa-ala suuruse määramiseks. Üks stremma on võrdne 1000 m2 ehk 0,1 hektariga. Mart ja Piret rendivad kogu kompleksi sellest aastast. Enne üürisid nad siinsamas lähedal villat ning sealgi prooviti kätt turismiäriga, kutsuti gruppe külla.
Kui kaua Kreekas oled olnud? Kas võime hakata kasutama söakat väljendit „Mina elan Kreekas“?
Tundub, et võib juba elamisest rääkima hakata küll, kuna kokku on sel ajatul maal oldud juba seitse aastat. Olen mujal ka elanud – kümme aastat Saksamaal, natukene Tais, natukene Colombias. Siin alustasin Ateenast. Mulle sobib Kreeka väga hästi. See kõik, nagu elus ikka, oli aga üks juhuste jada. Turismireisil sain tuttavaks ühe kinnisvaraärimehega ja… Viimane aitas mind ideega otsa peale. Oli kriisiaeg ning Ateenas sai vägagi odavalt kortereid osta. Hinnad olid naeruväärselt madalad! Ostsin neid siis mitu, aga Ateenas – tormakas metropolis – on turist heal juhul kaks-kolm päeva. Kaeb kohustuslikud vaatamisväärtused üle ning läheb edasi kas rannikule või saartele ja jääb siis pikemaks nautlema. Ateenas korterite pidamisega oli lihtsalt liiga palju jooksmist.
Kus on lihtsam äri ajada, kas Eestis või Kreekas?
Olen kokku puutunud ka välismaalastega, kes siia Kreekasse tulnud ja kogu aeg kiruvad – kõik on nii halb, ühtegi asja aetud ei saa! Aga siis jäävad nad ikka kohapeale, ehkki virisevad edasi. Arvan, et kui sa kohaneda ei suuda, siis peaksid lihtsalt minema sinna, kus sul on endal parem olla. Keegi ei hoia sind ju kuskil kinni. Siin pead ennast teatud rütmi sättima ja lõpuks saad ka kõik asjad aetud. (Mõtleb.) Lihtsalt see toiming, mis Eestis võtaks aega 15 minutit, võib siin võtta kaks nädalat.
Ja sa ei lähe selle peale närvi?
No eks lühiimpulsid on ikka, kui lähed näiteks elektrilepingut tegema ja istud seal palavas kontoris hommikust saadik ning siis kell kaks tõmmatakse luuk kinni ja öeldakse, et tulge palun homme uuesti. (Naerab. Naer tundub segu sekundilisest ahastusest, mälupildist ja siis leppimisest. – RS) No see lihtsalt on nii! Ettevõtja kordab veel kord, et kui see õige rütm leida, siis ei ole mingi asi hakkama saada ning bürokraatiaga maadelda. Tuleb seda kõike lihtsalt võtta nii nagu on.
Kuidas kreeklane eestlasesse suhtub?
Minu meelest väga hästi!
Nii et eestlane võib saada kreeklasele omainimeseks?
Sõltub sellest, kes sa ise oled. Ja kindlasti pead avatud olema. Muidugi on natukene ka juhuse küsimus, et kellega kokku satud. Minul isiklikult on aja jooksul vaid vedanud.
Kas Kreeka valitsus soodustab välismaalt tulevat „turismiärikat“? Kaikaid mingil põhjusel kodaratesse ei loobita?
Mina küll nii ei ütleks. Kui kohalike ettevõtjatega juttu ajan, siis ka nemad on üldise majandustõusuga rahul. Kaikaid kodaratesse ei loobita. Majandus tõuseb. On küll kuulda mõnikord lauset, et see tõuseb inimõiguste arvelt… Kui sotside ajal ei näinud Ateenas mitte ühtegi kraanat, siis praegu ehitatakse nii et mühiseb. Pangad annavad raha. Kõik liigub.
Kreeka kohta olen kuulnud mitu korda lauset „Ilus maa, hea söök, aga elada seal ei tahaks, nii palju probleeme!“.
Kus neid probleeme ei oleks? Igal pool on ju omad probleemid. Võtame Itaalia. Põhja-Itaalia on nagu Saksamaa. Seal on Milano, aga Itaalia hakkab Roomast allpool, lõunas. Seal on ka prügimäed ja teistmoodi elu. Teistsugused inimesed ka, aga ka omamoodi helgus. Siin Kreekas meil samuti – Ateena inimesed on totaalselt teistsugused kui meie juures, nii-öelda maakohas. See on igal pool maailmas nii.
Kas võib siis öelda, et Kreeka on hea maa, kus eestlane võiks elada?
Jah! Ja minu meelest just eriti see kant siin. Meie kõrval elab maailmakuulus südamekirurg, üle 80 aasta vana, keda kutsutakse ikka veel operatsioonidele. Ja tema ütleb lihtsalt – see kõik siin on paradiis! Kreekas sa ei saa siia tulles valitsuselt midagi – abiraha ei anta ja keegi sind ei poputa. Aga siin on muud võimalused, mis lasevad sul ise asju teha ja ennast kinnitada kui tahad. Hoida ennast pinnapeal.
(Mart kiidab nüüd veel kaua tohutult ilusat loodust ja toob eriti välja, et siin ei ole suuri hotelle ja turistide horde. – RS)
See on koht, kuhu Ateenast väsinud kohalikud tulevad puhkama. Hästi kiftid eestlased tulid hiljuti matkabussiga siia. Neil asjad laabuvad – nad on positiivsed ja hea huumorimeelega ning võtavad Kreeka elu täpselt nagu see siin on. Sätivad ennast paikseks. Mees on ehitusinsener ning seda osatakse kohalike poolt hinnata. Hakkab siin maju ehitama. Kui sa midagi natukene oskad ja nutti on, siis siin maal on ka võimalusi! Puu otsas kasvab ka aasta ringi midagi, nälga ei jää ja soe on ka üldiselt.
Tundub, et oled positiivne inimene?
Vist jah. Seda eriti Kreeka suhtes. Mind ei kõnetanud näiteks Hispaania. Igal pool võib olla tore, aga palju sõltub ikka sellest, kellega sa kokku satud. Ja kasvõi sellest, mida uues kohas sööd. (Naerab.) Meid isiklikult on siin väga hästi vastu võetud.
Kreekast rääkides peab Kreeka sööki ikka rohkem kui üks kord mainima ja ma näen, et teil on ka Balti jaama turul Kreeka lett. Mis sellega on?
Kunagi, istudes ühes rannalokaalis ja saiakest õli sisse kastes, tekkis küsimus, miks Eestis ei ole seda päris õiget ja head oliiviõli. Mõtlesime Piretiga siis, et hakkame seda sisse vedama. See algselt tõigi mind siia Messiniasse, kuna see koht on võib-olla parim oliivipiirkond maailmas. Kalamáta oliivid – kõik teavad neid ju, eks?! (Küsitleja noogutab tähtsalt, kuna ta on kõnelejale nähtav, hiljem siiski guugeldab ja ütleb omaette: „Ahjaa! Need!“) Ja me ei too mõnest hulgilaost kaupa, vaid seda päris ehtsat talukraami, mis tuleb küla õliveskitest, lahtiselt. Lauaoliivid ja fetad – kõik on ehtne. Kõik on ühesõnaga sellised asjad, mida kreeklane ise ka sööb.
***
Intervjueerijale kangastub selle kõige peale üks kreeka perekond, kes tuleb just nüüdsama oliivisalude vahelt eestlastele külla, toob korviga kostiks kanamune, juba ilmub mõni lõbus kreeka papi pererahva manu värskete juurviljadega. Merelt tulev õhk on soe. Küllap tehakse kuskil lähedal ka silmipimestavalt pilvevalget ja suus sulavat fetajuustu…
Mart teatab, et kõik ongi täpselt nii, nagu mina päevaunistan. „Meil siin üks memm teeb kilomeetri kaugusel fetat, mida ise sööme. Ja siis meil on muuseas veel sellised autentsed tavernid, kus kõik tehakse kohalikust toorainest. Menüüd ei ole, sind juhatatakse lihtsalt kööki sisse – saad potikaasi tõsta ja kõike nuusutada ja maitsta ning siis oma valiku teha, mida parasjagu põske tahad pista.“
Siinkirjutaja nuusutabki mõttes sealt potist tulevat auru ega jõua ära oodata, millal ise Kreekasse kohale saab minna, aga mitte elama ja äri ajama, vaid lihtsalt kahe suupoolega neid õigeid Kalamáta oliive sööma. Pärast seda vestlust on tal ju aimu, mis need on.
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
- Perega maailmareisile
- Kuidas matkal toituda?
- Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
- Euroopa kuulsad kalasupid
- Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
- Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
- Reisimine keskajal: erandlik ja argine
- Miks minna Taiwani?
- Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
- Mallorca kui ratturite paradiis
- Maailmamerel mikroplasti otsimas
- 20 aastaga 500 tippu!
- Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
- Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
- Tooteuudised
- Kroonika
