Maailmamerel mikroplasti otsimas

Emily Penn on aastaid uurinud plasti poolt merele tekitatud kahju. Tema ja ta meeskond üritavad aru saada, millist mõju avaldab plast ookeanidele, keskkonnale ja meile endile. Maris ja Tiit Pruuli intervjueerisid video vahendusel ekspeditsiooni juhti Emily Penni.

Tekst: Tiit ja Maris Pruuli
Foto: Jane Barrie-Bramwell

Emily meeskonnas olid vaid naised – teadlased, kunstnikud, filmitegijad. Paar naiskonnaliiget olid ka kogenud meresõitjad. Sõideti uurima Vaikse ookeani suurt prügilat ehk Vaikse ookeani pöörist.

Plast koguneb sinna alates 1950. aastatest ja on saanud ökoloogiliseks lõksuks näiteks kilpkonnadele, keda hoovused koos plastiga samasse pöörisesse viivad. Ühel ruutkilomeetril hulbib seal üle poole miljoni plastitüki.

Emily, sa oled hariduselt arhitekt. Kuidas juhtus, et pühendusid ookeanide kaitsmisele?

Kõik algas siis, kui lõpetasin ülikooli arhitektina ja minu esimene töökoht pidi olema Austraalias. Pidin Inglismaalt sinna tööle sõitma, aga ma ei soovinud seda teha lennukiga. Hakkasin laevadele hääletama ja mul tekkis võimalus purjetada üle Atlandi ookeani, läbi Panama kanali ja ka üle Vaikse ookeani. Seal puutusin esimest korda kokku plastireostusega. Ühel hommikul hüppasin merre tavapärasele suplusele, et end pesta, sest mageveevarud laevas olid napid. Minust hulpisid mööda hambahari, sigaretisüütaja ja pudelikork. Me olime 800 miili kaugusel rannikust, meile lähimad inimesed olid kosmosejaamas me pea kohal. Leidsime inimtegevusest tekkinud prügi kõige kaugemas ja üksildasemas paigas meie planeedil. Seal otsustasin, et midagi peab ette võtma ja tuleb teha karjääris väike paus. See aga kujuneski minu uueks karjääriks. See reis avas mu silmad.

2014. aastal testisid oma verd ÜRO poolt keelatud 35 mürgise kemikaali suhtes ja neist 29 leidus ka sinu veres. Mida see meile näitab?

ÜRO programmi raames oli mul võimalus oma verd põhjalikult testida ja selgusid šokeerivad tulemused. Ilmselgelt on mürgised ühendid meie kõigi sees. Me anname neid juba emaüsas edasi oma lastele, samuti lapsi rinnapiimaga toites. Just seetõttu otsustasin selle teemaga tegelemiseks purjetada üle Vaikse ookeani põhjaosa üksnes naistest koosneva meeskonnaga.

Kuidas vähendada ookeanireostust? Kui palju saavad üksikisikud ära teha ja milline on nende panus võrreldes suurte saastavate ettevõtetega?

Selle olukorra lahendamise eest vastutavad üksikisikud, ettevõtted ja valitsused kõik koos. Probleemile pole ühte hõbekuuli-lahendust, aga igaüks saab midagi ära teha, mõeldes oma plastikasutamise harjumustele. Vaadake üle oma vannitoad ja köögid ning mõelge, kuidas vähendada ühekordselt kasutatava plasti hulka. Igaüks peaks vähendama oma jalajälge. Lõppude lõpuks pole need vaid teadlased, valitsused ja organisatsioonid, need oleme me kõik, kes me mängime oma rolli just neis organisatsioonides, ettevõtetes ja valitsustes.

Meil oli pardal insener, õpetajad, tootedisainer, inimene, kes töötab ringmajanduses, filmirežissöör – kõik nad vaatasid seda probleemi eri nurga alt. Just sel moel saamegi aru, kuidas just minu unikaalsed oskused saavad olukorra lahendamisele kaasa aidata.

Räägi palun paari sõnaga laevast, kellel filmi tegema sõitsite.

Sõitsime 72-jalasel jahil, kes oli olnud ümberilmasõidu võistluspurjekas ja hiljem kohandatud ekspeditsioonilaevaks. Seilasime Hawaiilt Vancouverisse läbi Vaikse ookeani põhjaosa südame, kuhu on ladestunud palju plasti.

Meie laev oli tõesti heade sõiduomadustega purjekas. Meil oli 14 koid ja olime varustatud kõigega, mida kolmenädalasel sõidul vaja võib minna, sealhulgas võimalusega teha teadustööd. Meil oli kaasas nii laboritehnika kui ka võimalus merest võetud proove säilitada, kuni need teadlastele üle andsime. Need polnud muidugi laboritingimused, sest raske oli teadust teha, kui laev oli päevi 45 kraadi kreenis.

Kus lisaks veel purjetanud oled?

Olen purjetanud kõikjal meie planeedil, igal ookeanil ja isegi Arktikas. On jäänud vähe kohti, kus mul ei ole õnnestunud purjetada. Kahjuks on jäänud ka väga vähe kohti, kus pole plasti.

Läbisime Loodeväila eelmisel aastal esimese Eesti laevana. Oled samuti sõitnud läbi Loodeväila. Millised on sinu muljed, kuidas läks? Kuidas on lood plasti ja toksiinidega selles kauges piirkonnas?

Meie sõitsime Loodeväilas 2014. aastal ja sellises metsikus looduses pikalt olemine oli uskumatult eriline kogemus. Läbipääsemine oli üsna raske ja see andis lootust, et suur sulamine pole nii valdav. Tegelikult oli nii, et põhja pool olnud lahtine jää oli liikunud lõuna poole, see tähendab meie teele. Aga plast on sinnagi jõudnud. Leidsime seda praktiliselt igast korjatud proovist nii veest kui ka kaldalt. Arvestades nii eraldatud piirkonda, üllatas see meid väga.

Maris kirjutab praegu Eesti lastele raamatut kohtumistest Antarktika ja Arktika põnevate loomadega. Sina oled neist paljusid ise kohanud, kes on sinu lemmik?

Jääkaru on minu jaoks olnud kahtlemata kõige põnevam. Pisut hirmutav ja muidugi tuleb kaldal liikudes üliettevaatlik olla. Samas on kliimamuutused nendegi käitumist palju mõjutanud.

Oleme käinud Antarktikas ja Arktikas ning teinud nendest reisidest televisiooni jaoks dokumentaalfilme. Kas pardal filmimine oli teie jaoks segav faktor?

Režissöör Eleanor Church tegi oma tööd väga hästi, me ei tundnud sugugi, et meil on kaamera kogu aeg näo ees, saime vabalt oma toimetusi teha. Olime õnnelikud, et saime filmi kaudu seda reisi kõigiga jagada. Kui inimesed kogevad midagi nii erilist, on rõõm võtta teised sellele reisile virtuaalselt kaasa.

Tonga on üks meie lemmikpaiku, sina oled ka seal käinud.

Kui meredele seilama läksin, siis peatusime ka Tongal. Käisime paljudel ilusatel Vaikse ookeani saartel ja kohtasime igal pool kahetsusväärselt palju plasti. 2008. aastal ei rääkinud sellest keegi, see polnud veel maailmas oluline küsimus. Kui ma inimestele ütlesin, millega tegelen, siis nad imestasid, et mida ma teen – plast, milleks?

Raske oli uskuda, kui halb olukord tegelikult on, ja otsustasin sinna tagasi minna. Ühendasin ses mõttes kasuliku meeldivaga, sest teate isegi, kui fantastilised ja külalislahked on tongalased, naasime sinna suure rõõmuga.

Te mitte lihtsalt ei kogunud proove, vaid tegite laeva pardal ka teadustööd. Kes olid teie partneriteks maismaal?

Meil oli kümme teadusasutust, kellega merereisil koostööd tegime. Teadlastele oli väljakutseks saada läbi meie juurdepääs ookeanidele. Ja meil oli rõõm tuua kaasa nii palju materjali kui suutsime. Põhiline vahend, mida proovide kogumisel kasutasime, oli meie filmis nähtud traalilaadne püünis, mida parda kõrval meres vedasime. See liugles merepinnal meiega kaasa ja korjas kõikvõimalikku prügi, mida hiljem analüüsisime: kiletükid, vahtplast, kalavõrgud, erinevate materjalide kiud, palju tundmatut päritolu mikroplasti. Uurisime nende keemilist koostist, et kindlaks teha, millega oli tegu enne, kui need mikroplastiks said, millisest tööstusharust need pärinesid. Uurisime ka plastitükkidel kasvavate vetikate koostist.

Huvitav asi oli see (Emily näitab meile läbi ekraani umbes liitrist läbipaistvat purki ehk veeproovi), et kui siin on üle 500 mikroplastitüki, siis ühel ruutkilomeetril on üle poole miljoni mikroplastitükikese. Siin väikses purgis on 26 eri polümeeri tüüpi, mis tähendab, et see plast pärineb nii paljudest eri allikatest. Ei saa öelda, et see siin on reoveest, see kalavõrkudest, see konkreetsetest pakenditest. Seega ütlen jälle, et pole hõbekuulina ühest lahendust. On sadu lahendusi, sest on sadu allikaid, kust plast pärineb. Sellepärast vajame igaühte meist, et seda probleemi lahendada, mis iganes tööstusharus me töötame, mis iganes nurga alt me selle teemaga kokku puutume.

Millised on sinu hinnangul selle teemaga seotud kõige olulisemad uurimistöösuunad lähiaastatel?

Esiteks uurime, kuidas mikroplast inimesi mõjutab. Kui teadlastel läheb korda see selgeks teha ja seda inimestele laiemalt teadvustada, siis kindlasti läheb see kõik palju enamatele korda ja saame rohkem ära teha. Praegu on väga uus uurimisteema see, milline mõju on mikroplasti tükkide füüsilisel kohalolul lisaks nende keemilisele koostisele meie kehas – sisikonnas, kopsudes, platsentas. Ma arvan, et vastused neile küsimustele võivad vajaduse korral inimesi äratada, et tõesti on vaja tegutseda, midagi peab muutuma.

Peame suutma välja selgitada, kustkohast enamik mikroplasti pärineb, ainult nii saame selgeks, millele põhitähelepanu suunata. Sellega on juba aastaid tegeldud, aga ookeanid on ju ülisuured, katavad üle 70% maakerast. Meie reis oli vaid väike triibuke maailmameres, me vajame rohkem andmeid, et joonistuks välja kogu pilt.

Kui kaua aega aastas merel oled?

Ma tavatsesin pikka aega olla meredel kaks kolmandikku aastast. Maal olles tegime ettevalmistusi ja planeerisime järgmisi retki, analüüsisime materjale. Hetkel on mu elu pisut muutunud, sain mõne nädala eest emaks ja arusaadavalt veedan märksa rohkem aega kuival maal. (Naerab.) Ma olen olnud aastaid merel, aga maal on paljugi teha, sest probleemid merel algavad üldjuhul ikka kuivalt maalt. Töötan erinevate inimeste gruppidega ja panustan praegu palju energiat protsessidele kuival maal.

***

„X-Trillion“

Hiljuti esilinastus Discovery kanalil film „X-Trillion“, mis valmis „Sea Dragoni“ pardal. Film räägib Emily Penni juhitud ekspeditsioonist, mille kestel purjetatakse 3000 miili üle Vaikse ookeani põhjaosa läbi planeedi kõige tihedama ookeaniplasti kogumi, et muuta nähtamatu nähtavaks. Teadlastest, meremeestest, disaineritest, inseneridest, õpetajatest, üksnes naistest koosnev 14-liikmeline rahvusvaheline meeskond jätab maha oma perekonnad ja maa, et võidelda avamere, tormide ja merehaigusega, et viia läbi tipptasemel mikroplastiuuringuid ja uurida plastireostuse kriisi ühes Maa kõige kaugemas paigas. See on lugu lootusest, mis on täis elu, maagiat ja üleskutset tegutseda, et anda praktiline ja emotsionaalne vastus meie aja ühele suurimale globaalsele väljakutsele.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
• Perega maailmareisile
• Kuidas matkal toituda?
• Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
• Euroopa kuulsad kalasupid
• Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
• Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
• Reisimine keskajal: erandlik ja argine
• Miks minna Taiwani?
• Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
• Mallorca kui ratturite paradiis
• Maailmamerel mikroplasti otsimas
• 20 aastaga 500 tippu!
• Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
• Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
• Tooteuudised
• Kroonika