20 aastaga 500 tippu!

Kunnar Karu on alpinist, kes lisaks arvukate mägede vallutamisele eri kontinentidel jõuab ka Eestis spordiüritusi korraldada ning inimesi spordi- ja matkausku meelitada. Nüüd on 20-aastase mäekogemusega matkajal täitunud tähis – 500 tippu! Uurime, mida see saavutus tema enda jaoks tähendab.

Tekst: Stina Eilsen
Foto: erakogu

Kohtume Kunnari kodulinnas Tartus, kus ta on valinud intervjuu kohaks Püssirohukeldri – paksude müüride sisse peidetud söögisaal mõjub südasuviselt kuumal päeval eriliselt jaheda ja hämarana. Aga Kunnaril on õigus, siin saame segamatult süveneda tema kirevasse matkamaailma.

Sul sai sel suvel Peruus 500 tippu tehtud. Mida see sinu jaoks tähendab, kas see on tähis omaette?

Jah, 2004. aastast alates 500 tippu, see tähendab, et 20 aastaga on kogunenud see arv. See ei olnud eraldi eesmärk, et tahaksin 500 tippu täis ronida, lihtsalt mingil hetkel tuli 500 vastu ja lõpuks see on ikkagi mingisugune sümbol. Kui me võrdleme Alpides elava matkajaga, siis see arv ei pruugi olla midagi erilist, aga Eestis elades tähendab see iga kord ka kaasnevat reisi ja planeerimist. Peagi loodan ma ka tuhandenda tähistada, aga sinna läheb mõistagi veel hulk aega, kuid loodetavasti mitte 20 aastat. (Naerab.)

Liigume su matkatee algusesse tagasi. Kuidas läbi ja lõhki tartlasena jõudsid kaugete ning kõrgete mägedeni?

Alustasin mäesuusatamisega kaheksa-aastaselt ja juhtusin ülikooliajal kogemata Austrias kolmapäevasele matkapäevale, kus tuli seljakott selga võtta. Nii seal siis kõndisin jalgade värinal, kartsin kohutavalt kõrgust ja alla vaadata ei julgenud üldse. Mul olid kõik algaja matkaja hirmud ja ega väga ei jaksanud ka. Sealt on see matkateekond vaikselt edasi kedranud. Kohtusin Nipernaadi matkaklubi inimestega, kuidagi sattusin tavaliselt matkarajalt Austria kõrgemasse tippu ja edasi Mont Blanci tippu. Seejärel hakkasin matkagruppe juhtima ja nüüd on sellest saanud palju aega võttev tore hobi, mis viib eri maailmanurkadesse, kus vahepeal ronin ja vahepeal matkan.

Mida sa alustavale iseendale praegu ütleksid, kui oled nüüdseks üle 500 mäe roninud?

Esiteks, alusta järk-järgult. Ei tasu kohe ette võtta 6000-st mäge või kahenädalast matka 30-kilose seljakotiga tsivilisatsiooni kauges kohas. Minu algus oli olude sunnil liiga äkiline, pidin enda vitsad kätte saama külmunud varvaste ja kõige muu näol, aga see ei pea nii olema. Näiteks suutsin ronida õhukeste saabastega Kilimanjarole – mul ei olnud õrna aimugi, milline peaks olema õige mägimatkavarustus, 2000. aastate alguses ei olnud ju veel kergesti leitavaid pilte ja õppevideoid. Praegu pruugib vaid korraks netiavarustesse sukelduda ja leiab vajalikke nõuandeid. Tänases maailmas ei ole põhjust reha peale astuda.

Teiseks, kuula professionaale, ära püüa hüpata üle oma varju ja avasta maailma nende käe all, kes on kogenud ja maailmas ringi käinud. Kõike ei pea püüdma ise teha. Samuti olen 20 matka-aastaga õppinud, et kogu aeg ühesuguseid asju teha ei tohi – olgu see siis näiteks üks mägi või üks matkarada. Maailmas on nii palju kogeda, ronida ja matkata, et ühte asja teha on heas mõttes kuritegu. Tuleb kogeda võimalikult erinevat ja see hoiab ka motiveerituna.

Matkata tuleb aasta ringi, kogeda kõiki aastaaegu, külma, sooja, matkata tuleb madalal, kõrgel, väga kõrgel, seljakotiga, ilma kotita, ise tassida kotti, lasta eeslil tassida, matkata väiksema ja suurema tsivilisatsiooniga kohtades... Matkarada ei pea olema ainult Alpid või lumi, matkarada võib olla ka kivi- või liivakõrb.

Järgmine tahk on see, et ka seltskond peab varieeruma – vahel matkad täiesti üksi, vahel mõne sõbraga, grupiga, täiesti võõraste inimestega, eri rahvustest inimestega. Maailm on nii mitmekesine ja seda kõige tasub kogeda.

Sul tundub olevat hoomamatu energia, liigud mängleva kergusega ühelt kontinendilt teisele, vallutad ühe mäetipu teise järel. Kuidas see sul õnnestub?

Ma ei lähe mägedesse tööle. Mulle annavad mäed ja matkarajad tohutult energiat. Mägedes käimine aitab tsivilisatsioonihullust natukenegi vähendada. Meid surutakse tänapäevases maailmas aina enam kuhugi betooni vahele ekraani taha, kus siis vahetpidamata toksid ja saadad midagi sotsiaalmeediasse. Tegelikult peaks inimesel olema aega vabalt liikumiseks, aga reaalsus on see, et me proovime paaniliselt kuskilt oma päevased 10 000 sammu välja pigistada. Matkates saad pildi teistpidi keerata, betoon ja ekraanivaatamine jääb ära, ehk ainult viis minutit kulutad selleks. Näen, et matkamine mõjub inimestele väga tervendavalt. Isegi kui need mõned päevad lennukites võivad olla väsitavad, et kohale ja tagasi jõuda, siis vaimule mõjub see kõik värskendavalt.

Kui palju sa oma reise ette valmistad ja planeerid?

Ükskõik kui palju ja hoolikalt sa reisi ette valmistad ja planeerid, pead alati olema valmis ootamatusteks, sest matkamine on oma algupärases mõttes ikkagi seiklus, sa pead olema valmis seiklema. Teine kultuuriruum, tundmatud kohad ja võimalus midagi uut avastada, see ongi põhjus ikka ja jälle startida. Kui tahta minna kindlale matkale, siis võib valida ka turvalise variandi, näiteks kõndida ilusal suvepäeval ümber Pühajärve ja kui sa oled nii viis korda käinud, tead seal rajal iga nurka. Aga kui valid Lõuna-Ameerika keset sügist, siis sul ei ole alguses õrna aimugi, millised need matkarajad päriselt on, hoolimata sellest, et üsna suur eeltöö on tehtud.

Millise osa aastast matkaradadel veedad?

Praegu kulub mul kaks kolmandikku aastast grupijuhtimisele ja ülejäänud osa teistele matkadele – kas ekspeditsiooni liikmena, üksi või väiksema sõprade seltskonnaga. Hinnanguliselt 70 päeva aastas olen Eestis ja ülejäänud aja mujal ning liigun umbes 2000 kilomeetrit ning nii „mõnigi“ nendest kilomeetritest on üsna terav.

Kuskil kümmekond aastat tagasi hakkasin tundma, et maailm on ikka nii suur, et tõmbad ühe matkaraja maha ja viis kirjutad juurde. Teistpidi annab see võimaluse näha nurkade taha. Võtame Rootsi näite, et kui oled näiteks tuntud Kuningate rajal Lapimaal ära käinud, siis teed selle põhjal järelduse kogu Rootsi matkaradadest, tegelikult on seal ka kümneid ja kümneid muid võimalusi matkamiseks.

Kui palju matkates aega võtad, et kohaliku kultuuriga tutvuda?

Ma ei tee kultuurireise selle sõna otseses tähenduses, kogu fookus põhiosas on siiski ekspeditsiooni korraldamisel, aga kohalike olude ja kultuurilise tausta tundmine on hädavajalik. Kui lähen näiteks Boliiviasse neljandat korda matkama, siis tajun paremini sealseid matkaradu, tippe, tean ronimise ja matkamise kombeid ja see on väga oluline, ilma selleta ei saakski. Kohaliku kultuuri täielikuks mõistmiseks peaks vähemalt aasta kohapeal elama. Aga oma matkagruppidele üritan kohalikku elu näidata niipalju kui võimalik, kindlasti ei söö me Hiltonis Itaalia pastat, vaid sööme kohalikus toidukohas kohalikke hõrgutisi või veedame lõunatunni kohalikus grillkanakohas.

Lugesin, et sul on käsil ambitsioonikas eesmärk vallutada kõikide kontinentide kõrgemad mäed ja vulkaanid. Kui kaugel oled selle unistuse täitmisega?

Antarktika ja Okeaania kõrgem tipp on tegemata. Okeaania kõrgeima vulkaani jõudsin kevadel ära teha, aga tipp ei õnnestunud, sest pärast koroonat ei ole sinna ühtegi luba väljastatud. See on hästi keeruline piirkond, seal on suguharud ja kullakaevandus ning riiklikult strateegiline koht. Nüüd ootan seni, kuni keegi on seal reaalselt ära käinud. Ja Antarktika on hetkel 2027. aasta kevadesse planeeritud. Kontinentide kõrgemad tipud ja vulkaanid on projekt, mis mul on juba pikki aastaid olnud, vahepeal on see tagaplaanile vajunud. Pärast Denali tippu istusime liustikul lumisel lennuribal ja arutasime, et mis edasi, siis otsustasime, et Everest. Ainsana läksin mina sellest pundist Everestile. 

Millised eesmärgid sul veel on?

Tahaksin kokku saada Lõuna-Ameerika kümme kõrgemat tippu, olen selle projektiga vaikselt alustanud. Lõuna-Ameerikas on mureks liustike sulamine nagu Euroopaski ja ronijale tähendab see ainult üht – mägi läheb raskemaks. See tähendab pikki ekspeditsioone ja see võtab aastaid. Mõttes mõlguvad ka Alpide kõik üle 4000-sed tipud, aga neid sunnikuid on ka 82 ja olukord Alpide liustikel ei lähe kah paremaks.

Indu sul endiselt jagub?

Mul ei ole kuhugi kiiret, ma ei ole kellelegi midagi lubanud, isegi endale mitte! Põhiline eesmärk on ronida ja matkata, ise seda nautida ja pakkuda võimalust maailma avastada neile, kellega koos me seal seikleme. Võidujooksu ei ole, mind ei aita ei kuld- ega hõbemedalid või kaunid tiitlid. Ma ronin ja matkan iseenda jaoks.

Lisahapniku kasutamine versus mittekasutamine ronimisel on olnud üks vaidlusalune teema. Kuidas sellesse suhtud?

Loomulikult võib mägesid ronida nii, et oled seal üksinda ja teed kõike üksi, aga ma ütleks, et see ei ole ainus võimalus. Samamoodi võib küsida, et kas asju tuleb tassida ise või võib neid ka eesel tassida? Kui lähed Nepali, siis see on kohaliku ühiskonna toimimise mudel, kohalik eeslikasvataja ja jakimees teenivad sellega raha. Mont Blancil on ette nähtud ööbimine hüttides ja sinna ei saa minna telkima. Maailmas on mäed, kus ei ole eeslit ega ka rada ega mitte midagi – selliseid leiab nii Lõuna-Ameerikast, Pakistanist, Tadžikistanist, Kõrgõzstanist ja paljudest muudest maailma paikadest – seal on vähe ronitud tippe väga palju. Kui sa oled ise tugev, vaim ja füüsis valmis, mine ja koge. Aga inimesed tahavad erimoodi matkata ja selleks peab olema võimalus. 

Ma ise pean hoopis olulisemaks just valmisolekut ja ettevalmistust, mägedes võiksid olla eeltingimused oluliselt karmimad, et sa ei saa minna 8000 peale, kui sa ei ole 7000 roninud või kümme 6000-list teinud. Ära mine tehnilist mäge ronima ilma ettevalmistuseta, alusta rahulikult ja õpi enne. Ekspeditsioonide teemat peaks vaatama läbi kogemuse, sellest kogemuste jadast juppe vahele jätta ei tohiks. Seega, mulle tundub, et küsimus ei ole kas hapnikuga või ilma, vaid koos mägedega tuleb kasvada ning liikuda järk-järgult kõrgema tipuni ning kogemuste kasvades miks mitte mäetipp ka ilma hapnikuta vallutada, aga ilma liigse riskita ja alles siis, kui selleks valmis ollakse.

Mis on olnud su kõige ekstreemsem kogemus?

Everestil oli kõige tõsisem vahejuhtum, kui meil üks šerpa kukkus 60-meetrisesse lõhesse, õnneks oli tal ainult üks kriips näo peal. Saapad jäid ka sinna alla, tuli sokkide väel välja tõmmata. Tavaliselt saad sellise kukkumise tulemusena suure tõenäosusega surma, aga mäejumal hoidis teda. Ühe India naisterahva päästsime samuti rajalt. Üldiselt peab matkates olema oskus välja vangerdada ka keerulisematest tingimustest ja see tuleb kogemustega. Vahel piisab vähesest, et vigastus tekiks. Paapuas libisesin 10 cm ja selle tulemusena vigastasin kätt nii, et praegugi käin füsioterapeutide juures. Aga igast kogemusest tuleb õppida.

Kui mõtled oma arvukatele matkadele, siis mis paigad esmajoones meenuvad?

Nepali piirkond on mind väga palju mõjutanud, seesama Everesti ning ka Ama Dablami tõus, siis ka mittetulemuslikud katsed Nepali 5000- ja 6000-meetristele mägedele. Mul on sealkandis olnud palju ebaõnnestumisi ning just nendest on väga palju õppida.

Seejärel Lõuna-Ameerika oma lumiste mägede ja külmade vulkaanidega, mis õpetab tohutult paindlikkust, pead arvestama, et isegi kui oled enda arust ideaalse plaani teinud, siis tuleb kuskilt mäejumal ja kõik on pea peale pööratud. Kohanemine ja pidev plaanide ümbertegemine on siinkohal märksõnad. Sul peab olema julgust tunnistada, et täna sa mäe otsa ei saa.

Kolmas piirkond on Aafrika. Aafrika on täiesti teistsugune maailm, kus pead arvestama, et kui sa teed midagi valesti, siis sind „süüakse ära“. Kultuuriliselt ja keskkonna kontekstis pead kogu aeg väga mõtlema, kuidas olla ja kuidas toimetada. Kohalikku kultuuri peab austama. Sama kehtib ka islamimaailmas, sa ei saa sinna minna piltlikult öeldes suhtumisega, et olen Ameerikast ja maksan. Sina kohaned nendega, mitte nemad ei kohane sinuga, see garanteerib, et jõuad mäe otsa ja sealt tagasi nende kultuuriruumis. Mulle teistsuguse olemusega riigid meeldivad ja ma tunnen ennast seal hästi. Üldiselt tajutakse seljakotiga matkajat sõbralikes toonides ja eestlastesse suhtutakse maailmas hästi.

Kus oled kõige drastilisemalt kogenud looduse ja mägede ilu?

Everest oli minu jaoks kindlasti tähis, see võiks olla iga alpinisti unistus. Kogu see protsess ja selleni kasvamine, et sinna üles jõuda, on olnud väga õpetlik, mul läks selleks 20 aastat. Aga see ongi teekond ja koos mägedega kasvamine, mis on oluline.

Aga esikümne nimistus mägesid mul ei ole, sest kõik on nii erinevad kogemused ning tippe ja matkaradu on omavahel väga keeruline võrrelda. Käige ära kõrbes, džunglis, vulkaanide otsas, tundras, et täiesti teistsugust keskkonda näha. Aga selleks, et kogeda looduse erilist ilu, on kindel soovitus – ärge minge ainult nime poolest tuntud kohtadesse, vaid otsige nurgataguseid. Kõik tahavad minna Machu Picchule, aga sealsamas viis kilomeetrit eemal on täpselt samasugune matkarada, kus valitseb vaikus ja rahu, aga kõik muu on sama, lihtsalt nimi on teine…

Maailmas on liiga palju turismi ja on suur eelis, kui sul on ajaga kogunenud niipalju vaimset ja füüsilist tugevust, et suudad põhirajalt kõrvale astuda ning avastada seda maailma, kus kõik ei käi.

Kokkuvõtteks: miks sa ikkagi matkad ja ronid?

Mulle meeldib maailma ja eri riike avastada just aktiivselt läbi matkamise ja ronimise. Mulle meeldib end proovile panna füüsiliselt matkarada läbides või siis tippu tõustes. Kui neid endale eesmärgiks seada, siis see sunnib sind iga päev pingutama ja liigutama, et olla heas vormis, kui minek on. Kuigi ma olen sündinud ja kasvanud Tartus, on mäed mulle justkui teiseks koduks, kus puutumatu loodus ja avarad vaated annavad tohutus kuhjas energiat ning tasakaalustavad nutimaailma päris maailmaga. Viibida mägedes ja matkaradadel heas seltskonnas – see on maailma parim puhkus!

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
• Perega maailmareisile
• Kuidas matkal toituda?
• Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
• Euroopa kuulsad kalasupid
• Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
• Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
• Reisimine keskajal: erandlik ja argine
• Miks minna Taiwani?
• Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
• Mallorca kui ratturite paradiis
• Maailmamerel mikroplasti otsimas
• 20 aastaga 500 tippu!
• Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
• Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
• Tooteuudised
• Kroonika