Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene

Rahvusvahelist teatrifestivali külastanud Keiu Virro tähelepanekud vastuolulisest Kuubast.

Tekst ja foto: Keiu Virro

„TIC,“ ütleb minu öömaja peremees Playa Largal. Vaatan teda segaduses näoga. „This is Cuba!“ selgitab ta naerdes. See on ainus põhjendus paljudele küsimustele, mis Kuubal tekivad. Kohalikud ka ei tea, miks miski on nii, nagu on. Ükski reis ei ole tekitanud minus nii vastuolulisi tundeid kui kolm nädalat Kuubal. Ilus, valus, põnev, frustreeriv. Palav.

Minu reisi algimpulss oli erialane: läksin noore vaataja teatrile pühendatud ASSITEJ maailmakongressile Havannas. Mõistagi plaanisin reisi kohe oluliselt pikemaks, et ka omal käel ringi vaadata. Kui paljudesse kohtadesse saab minna üsna vähese eeltööga, siis Kuuba eeldab kas väga hästi asja tundvat ja hiljuti seal käinud sõpru, korralikku guugeldamist või ideaalis mõlemat.

Kuidas saada viisa?

Esimene versioon, milleni jõudsin, suunas mind taotlema viisat Helsingis asuvast Kuuba saatkonnast. Ainult et tasuma peaks pangaülekandega (sularahavõimalust pole). Ja juhtumisi ei luba Eesti pangad Kuubaga seotud kontodele ülekandeid teha. Konverentsil osalemine oleks teoreetiliselt eeldanud tavapärasest turistiviisast erinevat kultuuriviisat. Aga – this is Cuba. Enam kui tuhat üle maailma laekuvat delegaati tundus ilmselt liiga suur jahmerdamine, nii et Kuuba kaotas ajutiselt spetsiaalse viisa nõude. (Diktatuuriga sarnanevate riikide eelised. Lugeda kõvera muigega.) Nii selgus, et on ka märksa lihtsam versioon. Jalutad Estravelisse, täidad blanketid ning paberlipikul turistiviisa (passi ei lööda reisil ühtki templit) on paari päeva pärast olemas.

Ettevalmistused interneti, sularaha jms suhtes tehtud, sõitu! AirFrance’i piletid on küll kõige odavam versioon, mille leida suutsin, aga ühtlasi tähendab see ööd Helsingi lennujaamas ja pikka ooteaega Pariisis. Havannasse jõudes on mu vaim kehvast unest piisavalt tüma, et passikontrollis eemale tõmbamine ja kuhugi tagaruumi juhatamine ei tekita minus erilisi emotsioone. See ekskurss ei kesta kuigi pikalt ja ühtlasi ei saa ma kunagi teada, milles probleem on, sest kui küsin, milles on probleem, on vastuseks: „No problemo, no problemo!“ Ja minu jaoks natuke liiga kiire kõiki sõnalõppe kaotav hispaania keel, mis kõlab kuidagi nii, nagu oleks härral passi-kontrollis lihtsalt kahtlusi, kas Eesti on ikka päriselt riik.

Esimene peatus: Havanna

Plaanin enne kongressi algust ringi reisida, ent esmalt veedan päeva Havannas, et end välja magada ja natuke oludega tutvuda. Esimesel päeval otsustan lihtsalt ringi jalutada. Ma ei tea, kui hea mõte see on. Kohutavalt palav on (ikkagi mai), kraadiklaas näitab varjus 34 kraadi.

Minu öömaja on Plaza de la Revolucióni lähedal. Seal seisavad reas värvilised Chevrolet’d, mis ootavad turiste linnatiire tegema. Väljak on hiiglaslik, aga peale autojuhtide ei liigu seal kedagi. Jalutan läbi Centro Havana. Nime poolest küll kesklinn, aga see keskus on kokku kukkumas. Otseses mõttes. Kui vaatan kuu aega pärast reisi Wim Wendersi 1999. aasta dokumentaalfilmi „Buena Vista Social Club“, näen samu tänavaid, mis juba siis on väsinud, aga vähemasti majad on veel suuremas osas ühes tükis. Jõuan mere äärde, Hotel Nacionali kõigile avatud imeilusa vaatega hoovi. Hotel Nacional on omamoodi maamärk, koht, kus Frank Sinatra omal ajal kuulsatele mafioosodele esines. Joon olematu hinna eest külma limonaadi ja pean plaani hoolimata üldisest soovist hotelle vältida kaheks ööks reisi lõpus ikkagi ka sinna minna. Küsin hotellis, mis on ühe öö hind. 168 eurot, vastatakse mulle. Istun maha ja broneerin sama koha 69 euro eest Divinia veebisaidi kaudu.

Üks esimesi asju, mille pea igas võõras suuremas linnas üksi reisides praktilistel kaalutlustel teen, on free walking tour. Kes nendega kokku puutunud pole, siis taustaks: sõnal free võiks end mitte eksitada lasta. Kui tuur on vähegi hästi läbi viidud (ja üldiselt need on), on standard jätta vähemalt 10 dollarit/eurot. Teel tuurile jõuan tutvuda kahe mehega, kes on ilmselt üsna klassikalised jintero’d, sahkerdajad, kes püüavad raha teha ükskõik millega. Iga nurga taga on sõber sigarettidega või mõni baar, kus Mojitot osta (ja mille eest on ilmselt ootamas mingi komisjonitasu). Nad pakuvad end raha vahetama, motikaga ringi sõidutama või ennast Kuuba boyfriend’iks. Sahkerdamist on muidugi keeruline pahaks panna, kui arvestada, et sel hetkel, kui Kuubal viibin, on keskmine palk 10 dollari kanti kuus.

Aga free walking tour on võimalus mitte ainult näha Havana Viejat, mis näib olevat ainus linnaosa, mille säilimisse valitsus rahaliselt panustab, vaid oluline esmase info saamise koht. Giidid räägivad nii tegelikest hindadest kui ka kohtadest, kust ja mida osta ning mis on peamised meetodid, kuidas turiste haneks tõmmata püütakse. Eelkõige on see võimalus teada saada kohalike elust. Kui giidiga hiljem kahekesi jalutama jään, ütleb ta, et püüab hetkel müüa oma korterit, et selle raha eest minema pääseda. Ta ei ole erand. Viimastel aastatel on Kuubalt ära kolinud loendamatult inimesi. Otseses mõttes, sest kuuldavasti jäeti viimane rahvaloendus ära. Kellel vähegi on, püüavad selleks maja või auto maha müüa, et saadud raha eest mingil moel paremasse kohta saada. Parematega pole seejuures kuigi lihtne, sest Kuuba passiga saab nii umbes 25 riiki ja ükski neist pole see, kuhu pidama tahaks jääda. No näiteks Venemaa või Nicaragua.

Kogu rahaga seotud süsteem paneb lihtsalt pea plahvatama. Pangad ja riigile kuuluvad hotellid vahetavad raha kursiga 1 euro 125 peeso vastu. Tänavakurss on minu reisi algul 400 peesot, reisi lõpul 300 peesot (nii et raha vahetamiseks on omakorda mõistlik leida näiteks mõni erarestoran või tuttava tuttav). Giid ütleb, et keskmine pension on 1200 peesot. Kuidas see äraelamisele kulutada, pole seejuures sugugi mitte lihtne arvutus, sest selles on päris mitu osist. Üks on riigi lubadus talongide vastu söögiks vajalik baas katta. Riigi hallatavad bodega’d on need kohad, kus Nõukogude Liidus elanud inimesed saavad vaadata, kuidas sarnane süsteem tänapäeval toimib. Tähendab, ei toimi. See baas, mida inimestele riigi hinnangul vaja on, on kohalike kirjelduste põhjal umbes selline: viis muna kuus, ligikaudu pool kilo kana, natuke ube, natuke riisi. Keegi räägib midagi vastikult maitsvast sojaga segatud hakklihast. Ja selle kraami eest maksad 200 peesot ehk siis umbes mitte midagi. 

Küsimus on: kust saada ülejäänud munad ja kraam, millest päriselt ära elada? Vot selleks tuleb minna teistsugustesse poodidesse. Sellistesse, kust pead ostma 30 muna 3000 peeso eest (ja nüüd tagasi sinna arvutuse juurde, kus nt riigitöötaja palk on 4000 peesot ja riigi jaoks töötab ca 60% kuubalasi, kes ilmselgelt ei tule järelikult ühe kohaga toime). Ja kui siia kompotti lisada see, et 2021. aastal kaotati ära CUC-id ehk nn turistipeesod, mis vastasid umbes dollarile, ja mis andis veelgi suurema hoo majanduse allapoole keerlevale spiraalile, siis… Nojah. Oma munaarvutused peab igaüks nüüd ise tegema, aga võrdluseks: kolme aasta jooksul on vahetuskurss 1 dollar = 25 peesot muutunud 1 dollar = 400 peesot.

Seda loogikat ei ole, et kui on vaesus, siis on asjad odavad. On loogika, et mingid asjad on odavad ja siis paljud asjad on sellised, et hinnad ei jää kuidagi Eestile alla. Homaari saad siin kätte kasvõi paari euroga. Salatit ei pruugigi leida (ja võib-olla ka ei taha, kui oled seda kohanud).

Teise päeva lõpuks olen eelkõige uhutud üle lootusetusest, mis siit kumab. Üks üliõpilane räägib, kuidas pole mingit vahet, mida sa õpid ja kus töötad, sul lihtsalt ei ole ühtki võimalikku sihti. Oled lihtsalt keset merd kinni.

Teine peatus: Playa Larga

Playa Largal peatun Eunice’i casa particulares’es. Eunice on imearmas ja räägib ainult hispaania keelt. Tema mees räägib Briti aktsendiga inglise keelt ja ütleb, et see on üles korjatud turiste sõidutades. Elektriga on viimasel ajal eriti suur probleem, nii et õhtusööke ei ole mul võimalik neilt paluda. Ei ole elektrit, millega valmistada! Restoranidel on aga piisavalt võimsad generaatorid. Nii juhatataksegi mind ühte rannakese kahest baarist, Sol y Caribeani, ja viidatakse ilma midagi otse välja ütlemata, et see teine ei kõlba iguaani saba alla ka. Etteruttavalt, just seal ma kõik kolm õhtut päikeseloojangu ajal veedangi. Baarmen Yorlanist saab siinne sõber ja jutukaaslane. Töötab nädala baaris ja elab sellal siin, siis nädal „vaba“ (ehk siis hustle-hustle nagu kõigil, et ellu jääda) mõnekümneminutilise autosõidu kaugusel külas.

Taevalik on muidugi hommiku esimene ots, kui pole veel miljon palavust, vaid ainult umbes 27 kraadi ning kui Eunice toob välja imehea ja rikkaliku hommikusöögi (Kuuba kange kohv, tummine värske mahl, pannkoogid, puuviljad, vorstisai ja mis veel...). Casa particulares’ed suudavad välja ajada kõik, keda ja mida vaja on. Giidi rahvusparki, taksojuhid, collectivo’d, jalgrattalaenutajad. Mina käisin esimesel päeval paaritunnisel tiirul rahvuspargis ning sukeldumas. Sukeldumise eest küsitakse Sigade lahe rannal 25 eurot. Küsitakse, kas mul sukeldumislitsents on ja rohkem ei huvita kedagi midagi. Veealune maailm on ilus.

Kolmas peatus: Viñales

Pärast mõnda päeva kalurikülas sean end kuulsasse tubakafarmide piirkonda. Ja esimese tegevusena võtangi ette hobusega tubakafarmi ratsutamise. Viñalese tubakafarmid on käsitöö ja öko ja kõik see värk. Ainult et enne, kui nad millenigi jõuavad, võtab valitsus 90% kuivatatud tubakalehtedest endale. Kuulan rõõmsamaid ja kurvemaid lugusid, mekin kohalikku rummi (Ära muretse, öeldakse mulle, hobune on „semiautomatico“!)

Järgmisel hommikul ärkan veidi pärast viit, sest kell 5.30 on ukse taga giid. Tarvis on minna vaatama päikesetõusu. Ehkki kahtlustan, et päikesetõusu ajal mäe peale ilma joogamatita ei lubata, tundub, et läheb õnneks. Motikal mäeni ja jala umbes pool tundi ülesmäge. Meenub, miks on reisimine tore. Sest on ilus ja on värske õhk ja pole palavust ja pole kuigivõrd teisi inimesi. Mäel elas kunagi 26 perekonda, alles on jäänud kaks, kes elavad alaliselt, ja kaks, kes on päeval seal tööd tegemas. Sealhulgas üks proua, kellel viskas Havannast üle ja tuli... siia. Pole inimesi, pole probleemi.

Giid osutab härgadele: „This is natural tractor.“¹ Küsin, kas siin ohtlikke loomi ka on? „Chicos y chicas.“ Ehk peale inimeste ei ole giidi hinnangul Kuubal kedagi ohtlikku.

Tagasiteel näitab giid kuulsat Castro käsul teha lastud muralit. Päris kole on. Aga see-eest väga suur! Täidab terve kalju ära. Ta ei paista fänn olevat. Vist keegi väga pole, sest kui uurin pärast murali kohta öömaja peremehelt, siis vastus on midagi umbes sellist, et kui enne korraliku rummikogusega piña colada’t juua, siis võib ju vaadata kah.

Õhtul otsustan casa particulares’e perenaise maitsvate söökide asemel õuele minna. Inimesi tahaks ju näha! 3J ehk Tres Jotas on koht, mida tunduvad absoluutselt kõik inimesed esimesena Viñaleses soovitavat. Hiljem lähen Bily’sse live-muusikat kuulama, aga jõuan umbes kümme minutit istuda, kui tuleb järjekordne elektrikatkestus ja selgub, et baaril on generaator tuksis. Vestlen 20ndates baarmeniga. Ta ütleb, et tahab reisida ja maailma näha. Ütleb, et Kuubal ei ole tulevikku. „It has been black-outs all of my life.“²

Neljas peatus: tagasi Havannas

Saan kokku ühe sõbra sõbraga. Ja tema sõbraga. See on äge kohtumine ja samas masendav. Sõbrad meenutavad 2021. aasta ülestõuse, kus inimesed tulid toidupuuduse ja elektrikatkestuste tõttu tänavatele. Sõjavägi sekkus, paljud pandi kümneteks aastateks trellide taha, keegi lasti nurgataguses tänavas maha, lask selga. Koolilapsed alustavad hommikuid hüüdega, et tahavad olla pioneerid, et saada samasuguseks nagu Che. Hinnad tõusevad, aga palka ei saa. Välismaalt ka ei saa saada, sest pankadevahelised maksed ei toimi, PayPal’i ega midagi sellist pole. Kui hästi läheb, saad kuidagi nihverdada mingite Miamis elavate Kuuba kogukonna tuttavate kaudu.

Ahjaa, nädalaga on 1 : 400 euro kurss langenud 1 : 330 peale. 

Festivalil ma pikemalt ei peatu, ent üks episood siiski. Selle nimi on La Colmenita. Lastetrupp, kes avab üle tunni kestva laulude ja tantsudega täidetud lavastusega festivali. (See, kuidas suhtuda sellesse, et lavastuse õnnelikku lõppu tähistab see, et väga noor peategelast mängiv tüdruk ilmub lavale pruutkleidis, on küllap maitse ja kultuurikonteksti küsimus.) Kui festivali ajakavast paistis La Colmenita work-shop, siis sellele ma suuna ka võtsin. Lisaks lastele on seal Carlos Alberto Cremata, La Colmenita looja.

Järgneva puhul on tegemist workshop-esitlusel kuulduga. Selleks, et mõista, kuidas asjad toimivad ja toimuvad, on mõnikord vaja lisaks kohapeal kuuldud sõnadele oluliselt enam konteksti. Ja see kontekst moodustub siin riigis kildhaaval.

Taustafaktid on aga ühesemad. La Colmenita on loodud 1990. aastal, see tegutseb lisaks Kuuba linnadele veel näiteks Mehhikos, Argentinas, Venezuelas, Nicaraguas, Hispaanias ning viib lapsi ja nende tehtud lavastusi ülemaailmsetele teatrifestivalidele.

La Colmenita on 5–14-aastastele noortele ja nad ütlevad, et vastu võetakse kõik, kes soovivad. Sõltumata oskustest, eripäradest või erivajadustest. Tegemist ei ole kohustusliku kooliprogrammi osaga. Pole katseid. Pole tasusid.

2007. aastal tunnustas neid UNICEF. Lapsed käivad esinemas ka neile, kel pole rahalisi võimalusi, paljus rõhutakse kaasamisele. Nooti lugema lapsi ei õpetata, laulavad ja pilli mängivad nad kuulmise järgi. Meile toonitatakse, et eesmärk pole kasvatada tuleviku artiste. „Lastel peab olema lõbus,“ ütleb Carlos Alberto Cremata. „Kunst on ettekääne, et anda lastele edasi inimeseks olemise põhiväärtusi.“ Milliseid? „Ausus, siirus, headus, koostöö, patriotism,“ loetleb Cremata.

Eeskujuks on siin suuresti Kuuba rahvuslik kangelane José Martí, kes oli poliitik, ajakirjanik, näitekirjanik, poeet ja ilmselt veel väga palju erinevaid muid asju ning keda tsiteeritakse korduvalt. Temale viidates ütleb Cremata, et nende peamine eesmärk on teha head, mitte head kunsti. Need lapsed siin on täis lootust. Seda on lisaks esinemisele tunda ka sellest, kuidas nad meid minnes kallistavad. Kuivõrd Kuubas nähtav täidab mind iga päev uuesti üsna konfliktsete tunnetega, siis ütlen nii: ma loodan, et nende laste tulevik ei kaota neist kunagi lootust.

¹ See on looduslik traktor.
² Elektrikatkestusi on olnud terve mu elu. 

***

Kuidas Kuubal toime tulla?

Raha

Võta kaasa vajalik sularaha eurodes või dollarites. Paljudes kohtades eelistatakse nii ehk naa neid. Kohaliku raha (CUP) puhul arvesta, et vahetuskurss, millega saad sularahaautomaadist peesosid välja võtta või pankades-hotellides eurosid/dollareid peesodeks vahetada, võib jääda mitmekordselt alla sellele kursile, mida saad vahetada n-ö tänaval (või näiteks privaatrestoranis). Kurss on pidevas muutumises, kontrolli hetkekurssi leheküljel
eltoque.com/tasas-de-cambio-de-moneda-en-cuba-hoy

Internet

Kuubal ei toimi kõik internetiküljed, nii et aegsasti enne reisi tasub muretseda VPN, näiteks NordVPN. (Kohalikud kasutavad ka tasuta Psiphon VPN-i.)

Interneti saamiseks muretse e-SIM, ent kuivõrd ka kohalik telefoninumber võib ära kuluda, tasub kaaluda kohaliku SIM-kaardi ostmist lennujaamast (seda on võimalik ka ette tellida).

Kohalik transport

Linnade vahel on võimalik liikuda kolmel moel: 

• Havannast peamistesse sihtpunktidesse lähevad turistidele mõeldud Viazuli bussid (ja eeldatakse, et turist just nendega sõidab). Pileteid on võimalik (rohke vandumise ja korduvate internetilehekülje kokkujooksmiste saatel) osta leheküljel viazul.wetransp.com, meeles peab pidama, et bussijaama peaks check-in’iks kohale jõudma tund varem. Busse läheb üsna harva, nii et turismi kõrghooajal tasub piletid osta mitu päeva ette. 
• Collectivo’d ehk ühistaksod, mis korjavad inimesed üles nende öömajadest ja viivad järgmiste kohtade ukse ette.
• Taksod.

Havannas sõitmiseks on mugav variant LaNave taksoäpp (tasub alla tõmmata enne Kuubale jõudmist, sest noh, see Kuuba internet, eks…), sisuliselt sealne Bolt, millega saad tellida takso nii auto kui ka mopeedi kujul. Konto seadistamine toimub enamasti rohke vandumise saatel.

Majutus

Majutusvõimalusteks on riigile kuuluvad hotellid ja erakätes olevad casa particulares’ed. Viimased on enamasti meeldivamad, odavamad, tähendavad enamasti ruumikat tuba WC ja vannitoaga ning raha läheb otse kohalikele inimestele. Neid on võimalik ära tunda vastava märgi järgi maja ukse juures, aga enamasti on nad kenasti olemas ka Airbnb’s.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Mari-Leen Treimann "Meie Arvi. Lastega haagisreisil Poolas ja Baltikumis"
• Perega maailmareisile
• Kuidas matkal toituda?
• Headust ja teadmistejanu pole iialgi liiga palju
• Euroopa kuulsad kalasupid
• Meelis Atonen: tassid ja Põhja-Korea
• Teraslindu püüdmas ehk kes on planespotter?
• Reisimine keskajal: erandlik ja argine
• Miks minna Taiwani?
• Kas Kreekas elades tohib ka viriseda?
• Mallorca kui ratturite paradiis
• Maailmamerel mikroplasti otsimas
• 20 aastaga 500 tippu!
• Riik, kus ainus ohtlik loom on inimene
• Roald Johannson: „Ku#at, ma pean hommikul Kariibi mere saartele minema…!“
• Tooteuudised
• Kroonika