Aasta 2025 on Hiiumaal rahvariideaasta! Teema-aasta kutsub inimesi rahvariideid valmistama, kandma ja oma juurte peale mõtlema. Ülikoolis oli Helgi Põllo etnograafia eriala lõputöö Hiiumaa naiste rahvariietest. Helgi on seda teemat kogunud kogu elu ja huvitavaid fakte tuleb välja siiani.
Oleme rahvariide nimetuse andnud rõivakomplektidele, mis olid sisuliselt viimased, enne kui rahvariidest loobuti ning mindi rätsepatöö ja poekanga peale. Need viimased triibulised seelikud ja kõik sinna juurde kuuluv ongi meie teadmises see rahvariie. Aga 19. sajandi esimesel poolel oli hiiu naistel veel tume ühevärviline pruun seelik seljas ja Köhler on sellest mitmed tuntud pildid teinud.
„Triipkood“ on selline, mille järgi eri piirkondi tuntakse, ja hiidlased ise tunnevad ennast ka mõnes kohas oma seelikutriipude järgi ära. Kes Pühalepast, kes Reigist, kes Emmastest või Käinast. Hea, et meil on vana ühendav asi, mis silma torkab, kui on laulu- või tantsupidu. Eks ka teised ole meie triipude järgi ahned olnud! Meie riideid kandma hakanud.
Rahvariie kui pärandvara
Ühelt poolt on see vana asi, aga kuna laulu- ja tantsupeod kestavad ja selline identiteedi otsimine samuti, siis noored otsivad oma juuri ja selle järgi teevad omale ka rahvariided, kui nad on seda tüüpi inimesed. See on nagu pärandvara ehk siis kirstuvara, nagu vanasti öeldi, ning mida anti edasi. Rahvariie on muutumas natukene nagu pärandvaraliseks asjaks.
Võrreldes mõnede väikerahvastega laias maailmas, eestlane igapäevaselt rahvariiet ei kanna, nii-öelda kirikusse tanu peas ei lähe, aga siiski on hulk asju, mida taasloome või siis kasutame mõnda motiivi, olgu see rõhud või nahkvöö või siis ehted, mis on kuidagi Hiiumaa-pärased. Triibuseeliku triibud on saanud ju ka trükikangaks, millest on tehtud uusi riideid, ja siis eelistatakse ikka seda oma. Kui suvisel laada või jaanipäeval tahad mingit Hiiumaad rõhutavat riietust kanda ja see ei ole päris rahvariie, siis kasutad triibukangast, mis osutab sinu kodukandile.
Tervikkomplektid
Siis, kui rahvariiet veel kanti, hakkasid just need „ülemised korrused“ ehk peakatted ja pealisriided, mis olid ebapraktilisemad, ära kaduma. Viimased asendati lihtsamatega. Kogu aeg libises kihte vähemaks. Nüüd hakkame neid pealisriideid, mis on vanamoelised, tagasi tooma. Kui on komplekt, siis olgu see tervik. Vahepeal jäigi ainult ju küitkuub ehk seelik, käised ja põll ning peaaegu midagi muud enam rahvariidest järel ei olnud. Oleme näinud kurja vaeva, et luua ka terviklikumaid komplekte, et oleks rohkem inimesi, kes sellest teaksid. Ja sellega koos muutub pilt rikkalikumaks.
Mäletan, kui tulin pärast ülikooli saarele tagasi, siis peaaegu kõik kandsid Pühalepa lihtsustatud riiet, mida valmistati Arsis või siis kooti siin teeninduskombinaadis. Ei olnud enam õigeid peakatteid, ei olnud mingeid muid osi seal juures. Siis hakkasin rääkima, et Reigis on hoopis teistsugused riided ja kuidas seal Käina ja Emmaste pool on – seal on ka ju erinevused. Ei ole olemas ühtset „Hiiumaa rahvariiet“.
***
- 19. sajandi teisel poolel oli Hiiumaal neli kihelkonda ja seega ka neljad erinevad riided (rahvariided).
- Hiiu naiste pikitriibuline seelik kannab nime küitkuub.
- Meeste veste tehti muu hulgas ka naiste seelikukangast, kuid põikitriibulisena.
- Pühalepa kihelkonna käised ja põlled kaunistatakse rohkete heegelpitsidega, mis olid 19. sajandi talurahvakultuuris haruldased.
- Hiiumaal kanti allaõmmeldud tallaga nahast kingi, mille kontsa ja ka nina all olid tihti kaarjad rauad. Mujal kutsuti neid hiiuranti kingadeks.
- Kõigil hiiu naistel oli juustesse punutud laiade kaunistatud händade ehk lintidega palmik, mille peale ja külge kinnitati hiljem kõik ülejäänud peakatted nagu seppel, penik, tanu, nuutislina, vallalislina, att, karbus jne.
- Hiiu naised ja mehed kandsid vööl nuga, naised tinast, mehed nahast tupes.
- Naistel oli kirivöö asemel nahast vöö, mille küljes rippusid vasksed ketid ehk rõhud.
- Suveriided olid nii meestel kui ka naistel hallist või valgest linasest riidest, naistel sageli ka üleni kurrutatud.
- Meeste peamised peakatted olid malkadega müts, käkkmüts, lakk, notiga müts ja üll.
Selles numbris
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2025
- Fred Jüssi: „Laiskus on mehe mõõt!“
- Henri Arras: „Ouk on lähim hiiukeelne sõna „meteoriidikraatrile“.“
- Andrus Talvari: „Minu lemmiktoit on hea toit.”
- Leib merest: Hiiumaa kalapüügi aastaring
- Jari Lindroos avas hiidlastele pitsasadama
- Pöördumine kormoraniusku
- Martin Lauri: „Olen hingelt rahvussportlane.“
- Meelis Pielberg: „Purjetamine on osa Hiiumaa identiteedist.”
- Jaanus Rohumaa: „Lasin Hiiumaal ennast täielikult ära tinistada.”
- Heikki Hõbemägi: „Käina ja kardirada lihtsalt kuuluvad kokku!“
- Kolm kohtumist Hiiumaa käppadega
- Tahkuna tuletorni legendid ja Pariisi kuma
- Hiidlased lisasid Kassari lahe maailma kauneimate hulka
- Ring Hiiumaale peale
- Raido Randmaa: „Hiiumaal käib kell kaks korda aeglasemalt.”
- Reelika Kasemägi ei taha kadakate vahelt välja tulla
- Reet Roos: „Sajandite tarkust pole mõistlik minema visata.”
- Mees, kes loopis Kassari kabeli katusele pilliroogu
- Hiiumaal rattaga kruiisimas
- Tule, läheme randa!
- Kas Hiiumaal võib kohtuda karuga?
- Karin Poola: „Tuleb puudutada inimese hinge.“
- Risto Kõrgemägi: „Hiiumaa on Eesti oma Bali saar!“
- Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: "Miks me siit üldse lahkume?"
- Mikk Saar õpib Hiiumaal kalamehe ametit
- Mõttetus keset aasa
- Nele Eller hoiab käsitöölisi hoos
- Helgi Põllo: „Rahvariided on pärandvara.”
