Mait Joorits on Hiiumaa kultuuripärl 2024.
Jälle on suvi. Üheksas mul siin Hiiumaal Ojakülas keset aasa. Sellelsamal Aasal, kuhu ma lähen talviti mõtteis, kui panen silmad kinni ja kujutlen ennast kuhugi mõnusasse ja turvalisse kohta. Kohta, kus alati päike paistab, kus on igavene suvi ja me lähme perega ujuma ja sauna ja ujuma ja sauna ja alati on tunne, et nüüd alles elu algabki. Iga suvi niimoodi. Ja algabki nagu uuesti.
Iga aasta veidi teistmoodi, sest ise oled jälle natuke teistmoodi, aga mõnus on igal juhul. Mõni aasta on alanud näiteks väikese leinaga, et kohe-kohe saab suvi läbi. Jälle üks nädal läinud, jälle järgmine... Ehkki oleme pea alati siin kokku kolm kuud. Tavalised inimesed saavad suvepuhkust kaks nädalat. Kuidas nii oleks võimalik üldse elada, pole ma aru saanud, loodetavasti ei pea sellist hirmsat saatust kunagi jagama. Aga see suvi on pea kuidagi haruldaselt tühi. Ehkki esimest korda tuli see n-ö „töö“ siiasamale Hiiumaale järele ja tegime trupiga „Mere laulu“, vaatamata sellele, et ma olin varasemalt kõik suveteatrite pakkumised pareerinud ja öelnud, et suviti ma ei taha teatrit teha, ma tahan olla Hiiumaal. Aga kui esimese peaproovi hommikul oma maamajakesest välja astusin, Aas õitses, linnud kisasid ja mul oli proovi vaja sõita ainult kakskümmend minutit, sama aeg, mis kuluks linnas rongiga vanalinna teatrisse minemiseks, siis mõtlesin, et nii võiks elada küll…
Siis saigi lavastus valmis ja läks hästi ka. Nii nagu ma olin unistanud. Lugu jooksis kohale, inimesed said puudutatud. Isegi valgustaja Robin ütles emale pärast, et näeb küll juba viiendat korda, aga ikka on raske nuttu tagasi hoida. Ühesõnaga, tegime oma „tööd“ hästi. Töö on jutumärkides sellepärast, et ma pole kunagi osanud teatrit tööks pidada, vaid oma armsamaks, kellega ma saan õnneks kogu aeg koos olla ja kellesse ma armun üha uuesti ja uuesti. Nagu Hiiumaasse ja oma Aasa.
Ja tajun, kuidas see suvi on natuke nagu mõni lõunamaareis, kus ühel hetkel enam ei tea, mis kuupäev on, mis maailmas toimub ja kas üldse midagi toimubki. Ei viitsi enam uudiseid lugeda ja ega seal midagi uudist ei olegi, nagu Õnnepalu ükskord ütles.
Tõmbud oma kookonisse, omasse väiksesse siseringi, oma Bullerby külasse ja mõtled vahel ainult, et kestaks see ometi veel. Terve eluaja. Või toredam oleks isegi kui mitu. Ma mõnikord olen teinud sellise mõttemängu enda peas, et harjutada tänutunnet, et vaatan praegust hetke, ükskõik, kus siis parasjagu olen, kõige parem, kui näiteks õhtul voodis oma pere kaisus, nii nagu me magame, lavatsil üksteise otsas nagu väikesed koopainimesed, ja siis kujutlen, et see kõik, kogu see elu ja see maailm on juba möödanik, midagi sellest pole enam alles ja see hetk, mida ma praegu kogeda saan, on justkui mälestus, mille sisse ma saan uuesti minna ja mida uuesti kogeda.
Iga kord lajatab see sellise eksistentsiaalse tänutundega varbast pealaeni ja tajun, millist õnnistatud elu ma elan. Üldse, et elan. Ja veel niimoodi. Ja lapsed on ikka veel väikesed. Ja minu kaisus. Ja nohisevad, otsivad mu kätt, silitavad seda ja uinuvad jälle.
Mõnes mõttes see Hiiumaa ongi nagu üks ja seesama suvi. Üks ja seesama suvepäev, mis kordub, veidi erinevates variatsioonides ja kui ma olen siin, siis tundub kõik see, mis linnas on, nagu unenägu, mida ähmaselt mäletan, aga mis ei puutu minusse.
Ja talvel on samamoodi, et terve see Hiiumaa suvi tundub nagu üks lõputu päev. Mis lõpeb lõpuks ikkagi ära. Kui sügistormid pihta hakkavad, punahirved möirgama kukuvad ja peas hakkab kerima see Jaan Tätte lugu „...oh kured ärge trügige te parvedesse veel, just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed“.
Siis käime veel nädalavahetuseti, napsame viimaseid hetki, vaatame Kalestes, kuidas parved jälle lõunamaale lendavad, ja mõtleme iga kord, et kas nendega kaasa lennata või mitte.
Selles numbris
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2025
- Fred Jüssi: „Laiskus on mehe mõõt!“
- Henri Arras: „Ouk on lähim hiiukeelne sõna „meteoriidikraatrile“.“
- Andrus Talvari: „Minu lemmiktoit on hea toit.”
- Leib merest: Hiiumaa kalapüügi aastaring
- Jari Lindroos avas hiidlastele pitsasadama
- Pöördumine kormoraniusku
- Martin Lauri: „Olen hingelt rahvussportlane.“
- Meelis Pielberg: „Purjetamine on osa Hiiumaa identiteedist.”
- Jaanus Rohumaa: „Lasin Hiiumaal ennast täielikult ära tinistada.”
- Heikki Hõbemägi: „Käina ja kardirada lihtsalt kuuluvad kokku!“
- Kolm kohtumist Hiiumaa käppadega
- Tahkuna tuletorni legendid ja Pariisi kuma
- Hiidlased lisasid Kassari lahe maailma kauneimate hulka
- Ring Hiiumaale peale
- Raido Randmaa: „Hiiumaal käib kell kaks korda aeglasemalt.”
- Reelika Kasemägi ei taha kadakate vahelt välja tulla
- Reet Roos: „Sajandite tarkust pole mõistlik minema visata.”
- Mees, kes loopis Kassari kabeli katusele pilliroogu
- Hiiumaal rattaga kruiisimas
- Tule, läheme randa!
- Kas Hiiumaal võib kohtuda karuga?
- Karin Poola: „Tuleb puudutada inimese hinge.“
- Risto Kõrgemägi: „Hiiumaa on Eesti oma Bali saar!“
- Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: "Miks me siit üldse lahkume?"
- Mikk Saar õpib Hiiumaal kalamehe ametit
- Mõttetus keset aasa
- Nele Eller hoiab käsitöölisi hoos
- Helgi Põllo: „Rahvariided on pärandvara.”
