Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: “Miks me siit üldse lahkume?”

Kas on tekkinud tava või harjumus, mida Hiiumaale saabudes esimesena teete?

Tiit Ojasoo (TO): Alguses on ikka praktilised asjad – jahedal ajal ahi kütte, vesi sisse. Koer metsatiirule. Siit edasi muidugi algab juba praktilisusest irdumine, sest see koeraga pissil käik võib tähendada mitut tundi metsas hulkumist. Muidugi kui õnnestub saarele saabuda valgel ajal. Kui on pimedam aeg, saab ahju ees koos leivaga poekotti pandud Vikerkaart või Loomingu Raamatukogu viimast vihikut lugeda. Peaasi on teha võimalikult vähe. Muru niitma või kirju vastama ei hakka.

Ene-Liis Semper (ELS): Minul on see viga, et ma ei juhi autot, niisiis aeg-ajalt, kui Tiit parajasti maale tulla ei saa, lendan hoopis lennukiga Kärdlasse ja sealt edasi hääletan Kõppu. Bussiühendus meie juurde Suurepsisse on küll olemas, aga lennukite ja busside ajad enamjaolt ei klapi, nii et häälega minnes saab kiiremini kohale. Ja kohtab toredaid inimesi, sest peaaegu alati tekib sellisel reisimisel ka vahepeatusi. Ükskord sain näiteks esimese autoga Kõrgessaare lasteaeda, kus toimus parajasti laste pildistamine. Ootasin, kuni pildistamine lõppes, ja siis sain sealt järgmise autoga edasi. Lasteaias olid kõik äärmiselt südamlikud ja juhataja tegi mulle veel enne lahkumist maja peal väikese ekskursiooni. Veel olen sattunud Viskoosa sadamasse, kus sain sadamakohvikus aega parajaks tehes juba enne ametlikku avamisaega maitsva hommikueine. Või näiteks kohalike külameestega lõkke äärde, kuni uuritakse, ega lähikonnast keegi Kõpu poole minemas pole. Eelmisel talvel õnnestus mul kord isegi lumesaha peale hääletada.

Kunagi tulevikus teen ilmselt siiski loa ja pääsen seeläbi vähemalt saare piires vabalt liikuma. Aga kuni mul selleks aega pole, on sellises häälega reisimises oma võlu. See eeldab ka vabadust reisida ilma kindlaks kellaajaks pärale jõudmise kohustuseta, mida ma samuti naudin. Üldiselt olen märganud, et Kärdlast Kõppu pääseb kergemini kui Kõpust Kärdlasse. Ei tea, miks see nii on.

Kuidas te Hiiumaale jõudsite, kui pikalt otsus küpses ja kas nüüd tagasi vaadates on kõik nii, nagu unistasite, või on midagi tulnud ümber hinnata?

TO: Hiiumaa on kogu aeg mõttes olnud, vahest isegi lapsepõlvest saati. Seitsme-kaheksa-aastasena üks kuum suvi Kassaris, ujumine, Sääretirp ja Hiiumaa viimase hundi topis muuseumis… aga vahest liig ilusa unistusena, pisut liiga kauge, keeruline, ebapraktiline. Seega olimegi Ene-Liisiga aastaid mujal. Unistasime Hiiumaast, aga ei tegutsenud, ootasime. Kuni ühel päeval tekkis võimalus päriselt saarele tulla, siis käis kõik väga kähku. Ja nüüd ongi nii, et Tallinna kodust viis tundi Hiiumaa koju sõita on pigem positiivne kui negatiivne. Mida kaugem, seda parem.

Müütilise paigana esines Hiiumaa ka mu perekonna folklooris – isa oli siin maleva­komandör, veel enne minu sündi. Vend ja õde on rääkinud, et see oli üks äge aeg, kolhoosi villisega mööda kruusateid ringi paarutamine. Kujutluses näeb see välja täpselt nagu nõukaaegne OrWo diapositiiv: kollane ja päikseline.

ELS: Mu emapoolne vanaisa oli hiidlane ja puhkab Emmaste surnuaial. Ja vana­vanaema sealsamas. Nii et mul on saarega vanad suhted. Aga vanaisa kunagine kodu Harju külas müüdi 1970ndatel maha, kuna Hiiumaa oli sel ajal piiritsoon ja saarele pääsemine raskendatud.

Oma praegusesse asupaika Kõppu tõi meid peamiselt loodus. Pea viisteist aastat resideerusime Virtsu lähedal Läänemaal, kus on samuti tohutult ilus, ümberringi rannakarjamaad ja kadakad. Aga igatsesin midagi ürgsemat, suuri metsi. Koht, mille Hiiumaal leidsime, asub jääaegse kivikülvi peal ja metsa sihtkaitsevööndi serval. Meri on kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Läänemaal olime vahetult mere ääres, kus enamik päevi on paratamatult väga tuuline. Praegu Kõpus püüab mets suurema tuule kinni. Mõnus.

Kas Hiiumaa soodustab loomingulisust ja aktiivset tegevust või nagu Fred Jüssi soovitas, hoopis logelemist ja mittemidagitegemist?

ELS: Kuna me igapäevatöö kaasab kümneid ja kümneid inimesi, siis mina otsin maakodus esmalt vaikust. Ja kuulun pigem Fred Jüssi mittemidagitegemise-parteisse. Looduses uitamine pühib koos linnapingetega maha ka loomingulised palangud, olen õppinud seda hindama. Pärast ultratihedaid loomingulisi väljakutseid tunnen saarel sügavat rahuldust perioodidest, mil päevad kulgevad omas tempos. Ja rõõm tekib praktilistest asjadest, nagu aastaringne hommikune meres käimine, sauna kütmine, marjade või seente korjamine… Paradoksaalsel moel oli meie pere jaoks õnnistatud aeg ka Covidi-aegne lockdown, mis suurlinnades oli tõeline õudusunenägu. Kuna olime just oma Hiiumaa-kodu leidnud, saime tohutu privileegi veeta kevad metsade vahel, jälgides looduse tärkamist.

TO: Meie töö, nii õpetamine kui ka lavastamine on seotud inimestega. Neid on Hiiumaal vähem, see-eest on nad enamasti humoorikamad, ladusamad ja praktilisemad. Seega on maakodu ühelt poolt mõtete kogumise, lugemise, jalutamise koht, teisalt koht, kus suhelda kohaliku kogukonnaga, kel on pisut teistsugune meel ja keel. See on väga värskendav.

Turistide küsitlused näitavad, et sõnades hindavad külastajad Hiiumaa rahu, vaikust ja inimtühjust. Aga küsimusele, mis võiks Hiiumaal teisiti olla, tuleb vastuseks, et võiks olla spaa, rohkem hotelle, rohkem kontserte, etendusi, festivale, restorane ja muid rahvarohkeid kohti. Mis teie jaoks Hiiumaa eriliseks teeb ja mis siin on puudu või üle?

ELS: Kõige suurem rariteet tänases maailmas on puutumatu loodus. Maailmas ringi rännates on keskkondlikud muutused paraku vägagi märgatavad. Meil seda veel täiel määral ei tajuta või ei taheta tajuda.

Aga tõsi on, et kõik, mida inimesed ise ehitada või rajada suudavad, on tühine, võrreldes keskkondlike väärtustega, mille taastamine ei ole meie kontrolli all.  Seega, ma rõhutaksin saarele omast vaikust ja rahu kui ülimat kvaliteeti, mida tuleks säilitada iga hinna eest, mitte alluda survele luua üha uusi ja uusi atraktsioone.

Linnades on nagunii spaad, hotellid, ostukeskused ja ööklubid… neid viimaseid vanajumala selja taga asuvaid nurgakesi tuleks väärtustada just sellistena, mitte samamoodi „tihedaks“ ajada. Erinevad paigad ju võiksid ja peaksidki nii atmosfäärilt kui ka funktsioonilt olema erinevad.

Pole saladus, et tänase eluga kaasnev lõputu infovoog ja kohustus olla 24/7 kättesaadav kõigis kanalites on miski, mis viib meid kõiki füüsilise vastupanuvõime piirile. Meretaguse saare-elu aeglustus aitab näha asju teisest perspektiivist. Eristada olulist ebaolulisest.

Mis on teie jaoks Hiiumaa tunne?

TO: Mööda hirveradu sihitult hulkuda, viimaks mere äärde jõuda ja ujuma minna. Kuidagi nii. Kuigi esimesed Hiiumaa pildid on Kassarist, siis Kõpu poolsaare männid ja künkad on nüüdseks kuidagi veel rohkem Hiiumaa.

Kus ja milline teie Hiiumaa kodu on – mille jaoks mõeldud, mis seal hästi õnnestub ning mida seal kindlasti teha ei saa?

TO: Meie kodu on Suurepsi külas, metsa veerel. See pole liiga suur ega liiga väike. Kõige olulisem, et on hubane, peab hästi sooja ja seal on mõnus olla. Nõuab parajal määral hoolitsust, kuid mitte liiga palju. Eesti külale sobivalt on naabrid silma alt ära, kuid vajadusel tegelikult lähedal. Siin saab üksi olla ja külalisi vastu võtta, saab vajadusel tööd teha või ka niisama olla… Enamasti on linna poole asutades küsimus, et miks me üldse lahkume?

Selles numbris

• GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2025
• Fred Jüssi: „Laiskus on mehe mõõt!“
• Henri Arras: „Ouk on lähim hiiukeelne sõna „meteoriidikraatrile“.“
• Andrus Talvari: „Minu lemmiktoit on hea toit.”
• Leib merest: Hiiumaa kalapüügi aastaring
• Jari Lindroos avas hiidlastele pitsasadama
• Pöördumine kormoraniusku
• Martin Lauri: „Olen hingelt rahvussportlane.“
• Meelis Pielberg: „Purjetamine on osa Hiiumaa identiteedist.”
• Jaanus Rohumaa: „Lasin Hiiumaal ennast täielikult ära tinistada.”
• Heikki Hõbemägi: „Käina ja kardirada lihtsalt kuuluvad kokku!“
• Kolm kohtumist Hiiumaa käppadega
• Tahkuna tuletorni legendid ja Pariisi kuma
• Hiidlased lisasid Kassari lahe maailma kauneimate hulka
• Ring Hiiumaale peale
• Raido Randmaa: „Hiiumaal käib kell kaks korda aeglasemalt.”
• Reelika Kasemägi ei taha kadakate vahelt välja tulla
• Reet Roos: „Sajandite tarkust pole mõistlik minema visata.”
• Mees, kes loopis Kassari kabeli katusele pilliroogu
• Hiiumaal rattaga kruiisimas
• Tule, läheme randa!
• Kas Hiiumaal võib kohtuda karuga?
• Karin Poola: „Tuleb puudutada inimese hinge.“
• Risto Kõrgemägi: „Hiiumaa on Eesti oma Bali saar!“
• Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: "Miks me siit üldse lahkume?"
• Mikk Saar õpib Hiiumaal kalamehe ametit
• Mõttetus keset aasa
• Nele Eller hoiab käsitöölisi hoos
• Helgi Põllo: „Rahvariided on pärandvara.”