Tahkuna tuletorni legendid ja Pariisi kuma

Sel aastal tähistab Tahkuna tuletorn 150. aastapäeva.

Mitme Eestimaa tuletorni loomislugu ümbritseb saladus vaatamata sellele, et tegemist oli omal ajal väga innovaatilise tehnoloogiaga. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et enamasti paigaldati need tõelisele maailma äärele, maa ja mere piirile, eemale asustatud kohtadest, kus kohtusid looduse stiihiad ja oht mereteedel oli kõige suurem. Üks sellistest paikadest on Tahkuna poolsaar Hiiu madala läheduses, mille tipp ulatub kaugele Soome lahte. Konkreetsem plaan rajada Tahkuna neemele tuletorn tekkis 1868. aastal, kui seoses Peterburi-Paldiski raudtee kavandamisega muutus navigatsioonitingimuste parandamine piirkonnas hädavajalikuks.

Tahkuna tuletorni rajamise kohta on levinud hulk rahvapärimuslikke legende. Tuntumate seas on lood tuletorni pärinemise kohta Eiffeli töökojast, selle ostmisest 1871. aasta Pariisi maailmanäituselt ning segadusest Ristna ja Tahkuna tuletornide vahetusse ajamisel. Autorluse tuvastamise teeb keeruliseks insenerirajatistele iseloomulik anonüümsus, arhiiviallikate nappus seoses riigikordade vahetumisega, aja jooksul toimunud kohanimemuudatused ning kahtlemata ka Nõukogude okupatsiooni perioodil piiritsoonis paiknevat strateegilist ehitist kattev salastatuse loor. Tõestusmaterjalide leidmiseks peame tegema ajaloolise rännaku torni ehitamise aega, kui Hiiumaa kandis veel nime Dago ning Tahkuna kohanimeks oli Tackerort.

Metalldetailide montaažinumbrid viitavad Eiffeli torni astmenumbritele

2015. aasta suvel tehtud restaureerimistööde käigus tulid torni valvuriruumi puidust sisevoodri eemaldamisel hetkeks nähtavale metalldetailide montaažinumbrid, mille šrift on äravahetamiseni sarnane Eiffeli torni astmenumbritega. See kokkulangevus ei ole juhuslik, sest mõlemad konstruktsioonid, kantuna ühisest 19. sajandi lõpu tööstusrevolutsiooni ja tehnilise progressi vaimustusest, on tõepoolest valminud Pariisis. See ei anna aga alust torni päritolu omistamisele Gustave Eiffelile, kelle tehas oli spetsialiseerunud ennekõike terasest ja pudeldatud rauast valmistatud sõrestikkonstruktsioonide valmistamisele, kasutades malmi pigem vaid dekoratiivsetes detailides. Malmplaatidest kokkumonteeritud torni algse tehnoloogilise lahenduse looja oli inglise insener Alexander Gordon, kes püstitas esimese sellise tuletorni juba 1841. aastal Jamaical. Tiheda konkurentsi tingimustes teiste tööstusettevõtetega andis konkurentsieelise just nimelt uudsete lahenduste pakkumine, mille esmakordne rakendamine võimaldas tootmis-, transpordi- või materjalikulude vähendamisel pakkuda tellijatele soodsamaid lõpplahendusi.

Kindlasti ei ostetud ühtegi tuletorni 1871. aasta Pariisi maailmanäituselt. Sellise sündmuse korraldamine ei olnud kujunenud poliitilise ja majandusliku olukorra pärast lihtsalt võimalik ning Pariisi Kommunina tuntud revolutsiooniliste sündmuste tõttu midagi sellist ka sellel ajal ei toimunud. Seda üllatavam on aga asjaolu, et arhiiviallikate põhjal esitati tellimus hoopis pärast Vene tsaari Aleksander II 1873. aastal toimunud maailmanäituse külastust Viinis. Tuletorni esmasüütamiseni 24. juulil 1875. aastal jäi sellest hetkest vaid kaks aastat. Paneb imestama, millise suurepärase tulemuseni oli toona võimalik nii lühikese ajaga jõuda.

Torni ehitustööde alustamist 1873. aastal kinnitab Peterburi hüdrograafiaosakonna 1875. aasta aruanne, kus kirjeldatakse Tahkuna tuletorni rajamise vajadust: „On tehtud otsus rajada Dago saarele kaks majakat, üks Tahkona neemele ja teine Dagerorti neemele … Tulede nähtavust nii olemasoleval Odensholmi kui ka rajataval Tahkona neemel tuleb suurendada nii, et nende horisondid lõikuksid“, mis tähendab, et ühe majaka märgutuli ei tohi kaduda enne teise nähtavale tulekut. Tahkuna tuletorni asendamisel sellest palju madalama Ristna tuletorniga ei oleks selliste tingimuste täitmine olnud võimalik. Tegu oli hästi organiseeritud, leppetrahvidega kaetud, suurte ja väga töömahukate operatsioonidega, kus juhusele ei jäetud ruumi. Aruanne näitab tornide kõrguste suhtes selgelt kaalutletud otsust, mille tõttu selliste strateegiliselt oluliste ja kõrguslikult erinevate objektide omavahel segamini ajamine ei olnud mõeldav. 

Viited Prantsuse tuletornitehasele

Üldjuhul märgistasid ettevõtted oma toodangut uhkelt tehasesiltidega, mida on tehtud ka Tahkuna tuletorni puhul. Võib arvata, et legendide tekkimisele on andnud hoogu ka andmete tahtlik varjamine ning tehasesiltide eemaldamine. Kas seda tehti nõukogude ajal soovist varjata olulise rajatise välismaist päritolu või muudel motiividel, jääb praegu vaid oletuseks. Kindel on aga see, et Tahkuna tuletorni optika tugisambalt võime leida vaid kunagise tehasesildi ovaalse värvi­jäljendi. Sildi ovaalne jäljend kõneleb aga iseenda eest, sest just sellel perioodil kasutas Prantsuse tuletornitehas Barbier et Fenestre oma toodete märgistamiseks just nimelt sellise kujuga tehasesilti. Kui see väga kaudne viide on tõesti oletuslik, siis märksa kindlam tõend torni autorlusest on nimegraveering tuletorni optika metallraamil, kus võime selgelt lugeda valmistajatehase nimetuse: Barbier & Fenestre.

Üllatavalt on aga mitte ainult torni optika, vaid ka terve metallkonstruktsiooni kavandajaks ja valmistajaks just nimelt Barbier et Fenestre’i firma insenerid, kellel Gordoni patendi vabanedes avanes võimalus uudse tehnoloogia kasutamiseks ja arendamiseks. Seda kinnitab ettevõtte poolt 1889. aasta Pariisi maailmanäituse jaoks koostatud tootekataloogis avaldatud projekt, mille eksemplar on säilinud ParisTech’i ülikooli juures paiknevas École des Ponts’i arhiivis. Joonisel on kujutatud Barbier et Fenestre’i poolt kavandatud 35 meetri kõrguse malmtorni vaade, plaanid ja detailne püstlõige. Selgitus lisab, et torn on konstrueeritud 1. järgu Tachkona tuletoni ehitamiseks, mille kohanimena me tänapäeval tunnemegi Tahkunat.

Firma Barbier et Fenestre, hilisem BBT, oli Henry-Lepaute ja Sautter et Lemonnier’ kõrval üks kolmest 19. sajandi Pariisis tegutsevast tuletorne tootvast tööstusettevõttest, millel on väärikas ajalugu. Need kolm ettevõtet jagasid omavahel kogu Prantsuse turu nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Lisaks kohalikele objektidele täideti suuri rahvusvahelisi tellimusi Ameerika Ühendriikidele, Ottomani impeeriumile ja Venemaale. Suur osa üle maailma kasutatavatest optilistest aparaatidest on toodetud just nende kolme ettevõtte poolt Pariisis kuni nende tegevuse hääbumiseni 1970ndatel.

Innovaatilisust ja juba varem väljatöötatud lahenduse tehnilise täiustamise soovi näitab Gordoni lahenduse parendamiseks välja mõeldud katteliistuga vuuk, mis Tahkuna tuletorni valmistamisel ka kohest kasutust leidis. Ühingu Barbier & Fenestre patent „Täiustused malmtornidega tuletornide jaoks“ on registreeritud patendiametis 24. detsembril 1872. Uuendus näeb ette seniste tuult ja vihma läbi laskvate montaaživuukide katmise paneeli servas paiknevate eenduvate katteliistudega, mis võimaldavad kõrvuti paiknevate paneelide liitekohad katta ilma täiendavate kinnituselementideta. Just see tuletorni valmistamisel esimest korda kasutusele võetud rõhutatud kattevuukide lahendus annab Tahkuna tuletornile selle iseloomuliku kvadraatselt plokistatud välisilme.

Tahkuna tuletorni legendide uurimisest selgub, et tegemist on haruldase tööstuspärandi ja insenertehnilise mälestusmärgiga – Prantsuse ettevõtte Barbier & Fenestre kõige esimese täisvarustuses toodetud metalltuletorniga. Tuletorni malmplaatidest kehand, selle 1998. aastal teisaldatud kuppel ja algupärased optilise läätse osad on tänaseni säilinud, küll üksteisest osaliselt eraldatuna, aga siiski restaureerimist lubavas seisukorras, mis hea tahtmise korral võimaldaksid selle terviklikku taastamist. Ja ka tõeline Eiffeli torn ei ole siit väga kaugel, vaid siinsamas Kõpu poolsaare tipul asuval Ristna neemel.

***

DAGO SAARE TULETORN

Edastame teate Dago saare tuletorni viimaste osade saabumisest Revalisse, ehitajad informeerivad, et karmide ilmastikutingimuste tõttu ei ole seda võimalik püstitada enne järgmise aasta aprilli.

See torn on tõeline pariislane, sest on valmistatud Pariisis Villette’i gaasitehase lähedal härrade Barbieri ja Fenestre’i töökojas. Torni püstitamine on kavandatud Tackona künkale, Tewenhaweni sadama sissesõidu juurde Dago saarel.

Meil on au hoolitseda selle koha eest, mis võimaldab siin välismaal tõsta kõrgele Prantsuse lipp tornis, mis on tellitud prantsuse inseneride käest Viini maailmanäituselt.

Torn on valmistatud tervenisti malmist, konstruktsiooni paksusega kuus sentimeetrit, mille vahele ei mahu puidu laastugi, see on soklist kuni laternani neljakümne seitsme meetri kõrgune, olles seega kõrgem kui Vendôme’i sammas. Selle läbimõõt jalamil on kaksteist ja ülemise galerii juures seitse meetrit. Torn koosneb valatud malmtahvlitest, mis on seestpoolt ümber oma telje ilma väliseid tellinguid kasutamata kokku monteeritud. Torni sees asuvad tasandid moodustavad üheksa korrust, mida ühendavad sepistatud rauast trepid.

See mere tunnimees, nagu me tuletorne hellitavalt kutsume, hakkab valgustama esimese järgu fikseeritud valge tulega. Torn asetatakse laotud graniitalusele ilma mördita, nagu klaas laua peale. Selle tohutu kaal on piisav stabiilsuse tagamiseks ning kaitseks tormihoogude eest. Ilma laternata kaalub torn 4 600 tonni* ehk ­
4 600 000 kilogrammi.

Vaid kuus kuud tagasi alustati selle hiiglasliku teose valmistamist, mis peab ehitajate poolt olema üle antud ühe aasta jooksul. Kuu aega kulus selle lahti monteerimiseks ja kokku pakkimiseks, mille järel saadeti kõik osad kolme spetsiaalse konvoiga raudteed mööda Le Havre’i sadamasse.

Niisiis, nelja kuu pärast, kui prantsuse meresõitjad ületavad Balti mere riffe, saavad nad uhkusega tervitada seda tuld, mis neid juhatab, teades, et see valgus on süüdatud prantslaste poolt.

* Tõenäoliselt on artikli autor eksinud kaaluühikute teisendamisel ühe komakohaga. Tuletorni arvutuslikuks kaaluks on ca 460 tonni. Kuigi meetermõõdustiku süsteemile pandi alus Prantsusmaal juba 1790. aastatel, kehtestati kilogramm rahvusvahelise etalonina alles 20. mail 1875. aastal Pariisis meetermõõdustiku konventsiooniga. Eestis hakkas meetermõõdustik kehtima 1. jaanuaril 1929. — I.L.

Tõlge: Indrek Laos

***

Loo autor Indrek Laos on tegevarhitekt arhitektuuribüroos Flux Projekt, talle on omistatud volitatud arhitekti ning arhitektuuripärandi spetsialisti kutsed, alates 2020 täiendab oma muinsuskaitsealaseid teadmisi EKA doktoriõppes. 

www.ristnaeiffel.ee

Selles numbris

• GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2025
• Fred Jüssi: „Laiskus on mehe mõõt!“
• Henri Arras: „Ouk on lähim hiiukeelne sõna „meteoriidikraatrile“.“
• Andrus Talvari: „Minu lemmiktoit on hea toit.”
• Leib merest: Hiiumaa kalapüügi aastaring
• Jari Lindroos avas hiidlastele pitsasadama
• Pöördumine kormoraniusku
• Martin Lauri: „Olen hingelt rahvussportlane.“
• Meelis Pielberg: „Purjetamine on osa Hiiumaa identiteedist.”
• Jaanus Rohumaa: „Lasin Hiiumaal ennast täielikult ära tinistada.”
• Heikki Hõbemägi: „Käina ja kardirada lihtsalt kuuluvad kokku!“
• Kolm kohtumist Hiiumaa käppadega
• Tahkuna tuletorni legendid ja Pariisi kuma
• Hiidlased lisasid Kassari lahe maailma kauneimate hulka
• Ring Hiiumaale peale
• Raido Randmaa: „Hiiumaal käib kell kaks korda aeglasemalt.”
• Reelika Kasemägi ei taha kadakate vahelt välja tulla
• Reet Roos: „Sajandite tarkust pole mõistlik minema visata.”
• Mees, kes loopis Kassari kabeli katusele pilliroogu
• Hiiumaal rattaga kruiisimas
• Tule, läheme randa!
• Kas Hiiumaal võib kohtuda karuga?
• Karin Poola: „Tuleb puudutada inimese hinge.“
• Risto Kõrgemägi: „Hiiumaa on Eesti oma Bali saar!“
• Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: "Miks me siit üldse lahkume?"
• Mikk Saar õpib Hiiumaal kalamehe ametit
• Mõttetus keset aasa
• Nele Eller hoiab käsitöölisi hoos
• Helgi Põllo: „Rahvariided on pärandvara.”