Tänaseks on vast juba paljudele lugejatele teada fakt, et Hiiumaal on aegade jooksul elanud päris palju rootslasi. Saare varasem nimi Dagö osutab samuti selles suunas. Kuhu nad siis ikkagi kadusid? Helgi Põllo aitab vastust leida.
Alustame algusest või täpsemalt sellest, mida me teame. Kõigepealt tulevad meelde mõned 1500‒2000 aasta vanused kruusakuhjatistega kalmed Kõpus, mis on sarnased Ojamaa, Ölandi ja Kesk-Rootsi matusepaikadega. Need tõestavad üsna kindlalt Skandinaaviast pärit inimeste aastaringset elamist meile tuttaval meresaarel.
Põneva ja mõneti isegi intrigeeriva loo leiab Gutasaagast (Guta lagh). See on kirja pandud küll 13. sajandi lõpus või 14. sajandil, kuid räägib neist Ojamaa (Gotland) elanikest, täpsemalt Thielvarsi järeltulijatest, kes olid sunnitud umbes 500. aasta paiku oma saarelt välja rändama ning uut kodu otsima. Nad olevat asunud saarele, mida kutsusid Dagaithiks ja mida peetakse tänaseks Hiiumaaks. Aga ka Hiiumaa ei suutnud uusasukaid kaua toita, mistõttu rändasid ojamaalased mõne aja pärast Venemaale ning sealtkaudu edasi Kreekasse. Kas nende poolt tol ajal rajatud kindlustusest võiks saarel veel märke leida, on omaette küsimus. Ka järgmiste rootslaste Hiiumaale jõudmise aeg ning põhjus pole päris selged. Kord pakutakse saabumiseks 14. sajandit, kord varasemat või ka hilisemat aega.
Kaks suuremat kogukonda
Pikapeale kujunes saarel välja kaks suuremat kogukonda hiiurootslasi. Ühed neist elasid Reigis ja Tahkuna poolsaare väikestes külades, teine grupp asustas Kärdla. Elama asumise põhjuseks võis olla lihtsalt vabade maade hõivamine, kuid rohkem on rõhutud vajadusele nende abiga kaitsta meresõitjaid saarel elavate mereröövlite eest. 16. sajandi lõpus moodustasid rootslased ligi seitsmendiku saare kogu elanikkonnast ja 18. sajandi teisel poolel elas Hiiumaa põhjaranniku külades ligi 1500 rootslast. Lähedust Rootsi kui kunagise emamaaga suurendas muidugi ka pikk Rootsi aeg (Hiiumaal 1563‒1710), mil saar kuuluski Rootsi riigi koosseisu. Vürtsi lisas muidugi seegi fakt, et 17. sajandi alguses sai pea kogu Hiiumaa omanikuks Rootsi kuninga alam, Tallinnas sündinud väejuht ja Eestimaa kindralkuberner Jacob De la Gardie (1583‒1652).
Just tema ja eriti ta järeltulijate ajal kärbiti üha enam rootslaste vabadusi, mistõttu tuli järjest rohkem ette ka kõikvõimalikke vastuhakke ja proteste. Jacob Pontus Stenbocki (1744‒1824) ajal (seesama mees on andnud nime Eesti valitsuse kasutuses olevale majale) kasvas tüli taevani ning Reigi kandi rootslasi ootas majadest väljatõstmine. See sai teoks 1781. aasta augustis. Sadakond kiriku maadel elanud rootslast jäeti paigale. Aga ligi tuhat meest, naist ja last alustas Katariina II poolt alla kirjutatud ukaasi sunnil teekonda tänase Ukraina alale Hersoni lähistel. Minek sinna osutus erakordselt vaevarikkaks ning kevadeks jõudis kohale vaid ligi pool teele asunutest. Aasta hiljem oli ellujäänuid veelgi vähem. Seejärel hakkas Gammalsvenskby-nimeline küla tasapisi kosuma. Uus rändamise katse võeti ette 1929. aastal, mil Rahvusvahelise Punase Risti poole pöördumine andis väiksele rahvusgrupile loa siirduda tagasi algsele kodumaale ehk Rootsi. Ligi tuhat hiiurootslaste järeltulijat nii tegigi. Osa neist liikusid sealt veel sõja ja Venemaale tagasisaatmise hirmus edasi Kanadasse.
Kangavabrik tõi muutuse
Kärdla (Kertell) rootslastele tõi kodukaotuse mõisnike Ungern-Sternbergide poolt ehitatav kangavabrik. Juba 1810. aastal saadeti suurem osa küla varasematest elanikest oma kodudest minema. Neile leiti elukohad Haapsalus, Noarootsis ja Vormsil. Naabersaarele asustati ümber üle 300 rootslase, mistõttu hakati mõnel pool Vormsit isegi Hiiurootsi saareks kutsuma. Vaid viiel perel ning mõnel käsitöölisel ja kirikutegelasel õnnestus elukohalepingut pikendada. Kui 1830. aastal töö vabrikus käis, lõppes ka leping, kuid vabrikutöölistena sai osa neist siiski kohale jääda.
Kahe saare suhetele viitab ka üks vana lugu, kus vägilane Leiger kohtas Hiiumaal kahte Vormsi meest vaiu maasse tagumas. Vägimeest nähes jooksid Per ja Ter paadi poole. Väledajalgne Ter jõudis paati varem ning hakkas suurest hirmust kohe rannast eemale sõudma. Per aga muudkui hüüdis: „Helpa, Ter, Helpa, Ter“ (rootsi keeles Hjälpa, Ter!) Hirmunud Ter sõudis aga muudkui edasi, kuni Leiger Peri ise venna juurde paati tõstis. Kohalik hiid hakkas paika sellise erilise juhtumi pärast Help Ter maa ääreks kutsuma. Nii saigi Vormsi meeste appikutsest Hiiumaa merevärav Heltermaa oma nime.
Selles numbris
- Hiiumaast ja endast
- Tiiu Masing: „Aeg ei ole raiskamiseks!“
- Tahkuna tuletorn kutsub laskuma
- Yui Yui: „Kui ma Eestisse tulin, sõin lund.“
- Hiiumaa rootslased
- Ebareaalne koht 12 miili kaugusel Eestist
- Lauri Saatpalu: „Ole valmis kõigeks!“
- Retro hiiu moodi
- Üllar Soonik: „Kõik mu huvid on loodusega seotud.“
- Ristna tuletorn – Eiffeli meistriteos
- Kalana – koht, kuhu tahaks jääda
- Margit Kääramees: „Meie jaoks on Orjaku sadam maailma ilusaim väikesadam.“
- Maret Kukkur „rabeleb kultuuriasjadega“
- Klaasikunstnik Kalli Sein: „Hiiumaa on loomiseks ideaalne paik!“
- Ülo Sooster 100
- Nelja Nurga galerii
- Hiiumaa sõber Justyna Seniuta
- Marco Pärtel: „Viscosa kultuuritehasest sai juhuse tahtel mu eluprojekt!“
- Kadri Valdma: „Tuleb kasutada vanu masinaid ja kohalikku toorainet, et oleks väike jalajälg.“
- Hiiumaa – roheline pärandsaar sinises meres
- Välismaalased Hiiumaast
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2024
