Legendaarne Hiiumaa tennisetreener Tiiu Masing sai oma elutöö eest 2023. aastal Eesti Olümpiakomitee rinnamärgi. 35 aastaga on ta treeninud üle tuhande õpilase ning üles ehitanud üle-eestiliselt tuntud tenniseklubi.
Olete Tallinnas sündinud ja kasvanud, aga kuidas Hiiumaale jõudsite?
Läbi pika ajalooga Kärdla võimla võrkpalliturniiri, mille käigus jäi aega ka üht tuttavat külastada, kes Kärdlasse tööle ja elama tulnuna ühes majas tuba üüris. Majaperemees (tuntud kabetaja Raivo Rist – toim) sattus ka samal ajal komandeeringust koju naasma. Meie tutvus viis selleni, et saatuse tahtel elan samas majas 1985. aastast siiani.
Õppisite toiduainetehnoloogiat, aga teist sai hoopis tennisetreener. Kuidas tennis teie ellu jõudis?
Tennist hakkasin õppima augustis 1959, veidi enne kaheksandat eluaastat Tallinnas Mererajooni Spordikoolis ja olin tunnustatud treeneri Rein Sanderi õpilane. Kuigi Hiiu Kalurisse võeti mind tööle sööklate tegevust korraldama, siis alates 1987. aasta märtsist ilmus selle kõrvale tennis. Esmalt kursustena, aga septembrist läksid lahti laste tennisetrennid Kärdla Keskkooli võimlas ja Viskoosa Tervisemajas. Nii saigi minust poole kohaga tennisetreener ja mitte ainult lastele. Ka täiskasvanute huvi oli väga suur. See oli nagu laviin, mis vallandus. 1988. aasta jaanuaris asutasime Hiiumaa Tenniseklubi. Kui Hiiu Kalur 1992. aasta sügisel kõrvaltegevustest loobus, olin seal juba üksnes tennisetreener. Aga meil oli ju klubi, kelle all tegevust jätkata.
Olete aja jooksul Hiiumaal üles ehitanud terve tennisemaailma koos populaarsete üle-eestiliste võistluste ja tenniselaagritega. Kuidas see on õnnestunud?
Minu eeskujuks on olnud tennisekeskkond, milles ise Tallinnas tennisemängijaks kujunesin. Treenerid Rein Sander ja Alfred Keerd on oma pühendumusega mulle eeskujuks olnud, aga kõik teisedki treenerid, kellega noortekoondise aastail kokku puutusin. Nad kõik avardasid lisaks tennisemängule ka me silmaringi.
Tahtsin, et Hiiumaa inimesed saaksid osa samaväärsest tenniseelust, mistap ehitasime ja avasime 1988. aastal Hiiu Kaluri tenniseväljaku ja viis aastat hiljem veel neli savi-liiva väljakut Kärdla südames. Hakkasime korraldama turniire, et seeläbi mandritennisistid-harrastajad meie õpilastele ja täiskasvanutele kogemusi edasi anda saaks. Ja see õnnestus, sest Hiiumaa oli siis ja on tänini koht, mis tõmbab. Laagrigruppe polnud vaja kutsudagi, need soovisid ise tulla. Peagi liitusid meie trennidega lapsed, suvehiidlased ning mida suvi edasi, seda rohkem hakkas käima suvitajaid-turiste meie platsidel mängimas.
Väidetavalt olete olnud päris range õpetaja. Mis on teie põhimõtted treenerina?
Ma pole olnud kuigi mänguline, pigem orienteeritud tööharjumuse tekkele, et õpilasel löögitehnika, mängureeglid ja tennise etikett selgeks saaksid. Leian, et aeg on väärtuslik ja see ei ole raiskamiseks. Suurimat rõõmu teeb, kui õpilane, kellele suuri eeldusi ei ole antud, näeb vaeva, ei anna alla ja me koos õnnestume, mina treenerina ja tema õpilasena. Õpilastesse tuleb uskuda.
Kui palju teil on läbi aegade õpilasi olnud?
Hiiumaa Tenniseklubi kroonikat koostades loodan selle arvu ükskord võib-olla kätte saada, aga praegu pakun hinnanguliselt, et vast tuhande ringis.
Mul on Hiiumaa tennisest kaks mälupilti. Aastaid tagasi käisin Tartu tennisemängijatega kaasas Hiiumaal võistlustel ning juba siis jäi meelde söakas tennisetreener Tiiu ja hästi korraldatud võistlus. Mis on olnud teie sihid?
Olen soovinud Hiiumaal üles kasvatada tennisekoolkond vastavalt parimatele tennisetavadele ja tenniseetiketile. Paljud asjad sünnivad ideesähvatustest ja saavad aastatepikkuseks traditsiooniks, nii ka võistlused. Tuntuim neist on Hiiumaa Open, mis algas juba 1990. aastatel, hakatuseks meestele, mõne aasta pärast ka naistele. 1990. aastatel sündisid ka lahtised noorteturniirid, juba hiljem mitmed kiirturniirid, nt Mikstuurid ja palju muud. Mu soov, et hiidlased saaks osa samasugustest traditsioonidest, nagu olin kogenud kunagi Kadriorus, on täitunud, sest mu Tallinna kolleegid tulid hea meelega appi, tõid õpilasi siia mängima, aidates nii meie tenniseelu kujundada.
Teine värske mälestus on sellest aastast. Suvel Hiiumaal tennist mängides ja talvel tennisehalli külastades sain sellele kinnitust, et Hiiumaa tennis särab siiamaani. Kuidas olete suutnud sellise järelkasvu luua?
Ei teagi, kas mina olen seda loonud, aga need hiidlased, kes on seda mängu armastama hakanud, on ka soovinud tennist siin elusana hoida. Kui mina mõistsin omal ajal, et üks väljak on liiga vähe, siis nüüd, kus Kärdlas on ka kolm siseväljakut, mõtlevad mu õpilased, kuidas nendes suurepärastes tingimustes realiseerida oma unistusi. Minu jaoks on nad üks suur tennisepere ja mul on nii hea meel, et nad mitte ainult ei hoia klubi traditsioone elus, vaid arendavad üha edasi. Korraldavad asju omamoodi, annavad klubile uut hingamist!
Kui vaatate tagasi aktiivsetele treeneriaastatele, siis kuidas selle aja kokku võtaksite ja mille üle hea meel on?
Loomulikult oli minulgi soov, et meilt tuleks häid võistlusmängijaid ja nii mõnegi õpilasega püsisime 1990. aastatel konkurentsis, kuid mujal hakkasid peagi kerkima sisehallid. Hiiumaal polnud seda veel pikka aega. Sestap ongi olnud meie ülesandeks koolitada heal tasemel klubimängijaid ja see eesmärk on saavutatud. Rõõmu teeb seegi, et oleme 35 aastaga köitnud Hiiumaal nii palju inimesi tennisemängu külge ja saanud võimalda seda kohalikele lastele, täiskasvanutele, aga ka mandrilt tulnud huvilistele. Niipea, kui piirid lahti läksid, võtsime kõiki rõõmuga vastu, nii laste tundidesse kui ka Hiiumaal puhkajaid või ringi tuuritajaid lihtsalt tennist mängima. Oleme alati olnud osa turismimaastikust.
Millega te nüüd tegelete ja kas tennisemänguks ka aega jääb?
Mul on Käinas väike kord nädalas tennisegrupp, aga ise ma enam tennist ei mängi. Klubi kroonikaga tegelen. Käin kontsertidel. Eks ma töö kõrvalt püüdsin ka mõlema jaoks aega leida, aga nüüd panustan neile kodu kõrvalt täiega. Ja missugune suurepärane kultuurielu on viimastel aastatel Hiiumaal! Just tänagi lähen hingede aja kellamissale.
Soovime Tiiule õnne EOK 100 rinnamärgi eest!
***
Rando Reining,
Tiiu õpilane, Hiiumaa tennisist ja tenniseelu korraldaja
Võib otse välja öelda, et kui Tiiut ei oleks, siis ei oleks ka Hiiumaa tennist, sest Hiiumaa tennise ja Tiiu vahel on väga paks võrdusmärk. Hakkasin tennist mängima 1980. aastate teises pooles ja Tiiu taandus alles eelmisel aastal aktiivsest treeneritööst. Ta on olnud siinses tennisemaailmas a ja o, tema otsis lapsed trenni, treenis neid, käis võistlustel, ehitas väljakuid – ühesõnaga, tegi kõike. Ta elas põhimõtteliselt tenniseväljakutel. Treenerina oli Tiiu üsna nõudlik ja veel praegugi elab ta mu mängudele kaasa, mul on õnnestunud olla viimased neli aastat Hiiumaa meister.
Praegu on meil Hiiumaa tenniseklubis liikmeid üle saja, tennis on Hiiumaal ülipopulaarne ja mängijaid on igas eas. Tiiu poolt loodud tennisetraditsioonid jätkuvad täies hoos.
Meil oli mure, et kui ta pensionile läheb, siis kas ta üldse oskab elu ilma tenniseta ette kujutada, olles enne olnud 24/7 väljakul. Kui see hetk tuli, siis avanes hoopis teine Tiiu, kes hõljus oma punase jalgrattaga mööda Kärdlat pühapäevarõivais, käis kontsertidel, kinos, sõpradel külas, Tallinnas, Pärnus ja Saaremaal. Ta hakkas elama seda elu, mida ta ei saanud varem täielikult tennisele pühendudes elada.
Selles numbris
- Hiiumaast ja endast
- Tiiu Masing: „Aeg ei ole raiskamiseks!“
- Tahkuna tuletorn kutsub laskuma
- Yui Yui: „Kui ma Eestisse tulin, sõin lund.“
- Hiiumaa rootslased
- Ebareaalne koht 12 miili kaugusel Eestist
- Lauri Saatpalu: „Ole valmis kõigeks!“
- Retro hiiu moodi
- Üllar Soonik: „Kõik mu huvid on loodusega seotud.“
- Ristna tuletorn – Eiffeli meistriteos
- Kalana – koht, kuhu tahaks jääda
- Margit Kääramees: „Meie jaoks on Orjaku sadam maailma ilusaim väikesadam.“
- Maret Kukkur „rabeleb kultuuriasjadega“
- Klaasikunstnik Kalli Sein: „Hiiumaa on loomiseks ideaalne paik!“
- Ülo Sooster 100
- Nelja Nurga galerii
- Hiiumaa sõber Justyna Seniuta
- Marco Pärtel: „Viscosa kultuuritehasest sai juhuse tahtel mu eluprojekt!“
- Kadri Valdma: „Tuleb kasutada vanu masinaid ja kohalikku toorainet, et oleks väike jalajälg.“
- Hiiumaa – roheline pärandsaar sinises meres
- Välismaalased Hiiumaast
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2024
