GO Reisiajakirja toimetus käis Hiiumaa kaluriga talve hakul kalal.
Hiiumaale oli jõudnud tali. Õhtul ütles Tiit Pruuli, et pangu ma vaim valmis, sest hommikul varavalges läheme kutselise kaluri Imre Kiviga merele. Seepeale rehkendasin – istusime parasjagu saunas –, et kindla peale on mandrilt tulnu soov talvel kalale minna mööduv uitmõte ja külm retk jääb päriselus ära. Ei jäänud.
Kõik see mees ja üks naine said kokku Salinõmme sadamas. Tiit ja Imre naeratasid: nendel oli kaasas talvevarustus. Ja kummikud. Minul valged botased. Olime võtnud ühes minu unise abikaasa. Vaeseke ei saanud täpselt aru, kuhu teda kutsuti (paati, kuhu „aeg-ajalt viskab vett sisse“, nagu Imre lõbustatult informeeris).
Salinõmme sadamas tegutseb kogukondlik MTÜ. Kokku on mehi kaheksa, püsti on pandud õdus majake, kus saab süüa teha (ilmselt kala praadida) ja mugavalt magada. „Sadamakohad on suveks kõik välja renditud,“ rääkis Imre, upitades meie paati väikese generaatori. Paadi kõrval lebas surnud hüljes.
„Kas Hiiumaal kalaturismi ikka on?“ tahtsime teada. See oli see, mida tinglikult võttes ise hetkel tegime, ja Imre kinnitas: „Muidugi!“ Siingi sadamas olevat paar meest, kes tegelevad, ja tema ise võtab ka mõnikord kellegi kaasa.
Hülged teevad muret
Enne kui Imre meid minu meelest kindlasse alajahtumisse juhatas, takseerisin kail teispoolsusesse siirdunud looma. „Muret, mida põhjaranniku kalurid kurdavad, Hiiumaal ei ole. Viimased kaheksa aastat on saare ümber head kala-aastad olnud. Meil kalaprobleem puudub, hülgeprobleem aga on,“ kõneles Imre ja ilmselt kinnitaks neid sõnu iga Hiiumaa kalur. „Neid on võimalik lasta, aga võimalik lasta seal, kus neid ei ole, ja sellel ajal, kui neid ei ole,“ räägib Imre hülgepüügi loa omapärastest võimalustest ja laiutab käsi.
Kas püügiluba peaks kalurite meelest lõdvendama? „Midagi peab tegema küll. Hülgeid on loendatud nüüdseks juba rekordarv,“ on Imre nõutu ja pajatab veel: „Siin meres on palju ruute kinni, kus kalapüük on keelatud. Siia kudemise alad. Aga hülged ei tea, et seal ei tohi kala püüda, ja maiustavad nagu ogarad!“ Tuli välja, et ka kail lebav loomi oli eile Imre mõrrast kümme siiga põske pistnud (ei küsinud, kuidas see arv teada saadi), oli ka ise mõrda kinni jäänud ja lännu ta oligi. Meestel siin oli ka hülgepeletaja. Aga see läks põhja. Selline peletaja annab välja impulsi, mis teeb hülge kõrvale haiget, ja Vigri läheb pahaselt minema. Mul oleks selline asi vaja külmkappi panna – puhuks, kui öösel jäätiseisu tuleb.
Kas kala ka saab?
Kihutasime paadiga kindlas suunas. „Ei tea, kas täna kala saab?“ küsisin tähtsalt ja mehed pärisid ühest suust vastu, et kas ma push-up-rinnahoidjat olen näinud? Ütlesin igaks juhuks: „Ei.“ „Aga kohe näed see-eest push-up-mõrda!“ lohutas Imre ja ta ei valetanud. Varsti ühendati kaasa võetud generaator vastava voolikuga, pandi see undama ja küllaltki kiiresti, justkui merekoletis Kraken, kerkis veepinnale parajat mõõtu mõrd, kus sees paistis ka saaki olevat. Praktiline riist!
Imre ulatas mulle töökindad ning võisin suurest mõrrast ettevaatlikult käega kala kasti ajada. Palju teist ei olnud, aga midagi meri ikka andis: haug paistis, ahven, kiisad, mõni lest. Ka Hiiumaa kalurite poolt esitatud 2023. aasta kala kandidaat merisiig lebas kasti põhjas. Seal vedeledes ei teadnud ta oma kandidatuurist muidugi tuhkagi. Väiksemad kalad visati suure kaarega vette tagasi. Küll nad võisid tänulikud olla: said korra elus lennata.
Küsisin lõdisemist varjates Imre käest, et kaua see merel külmetamine tema elus nüüd jätkub. „Käin nii kaua, kuni jää päris peale tuleb,“ selgitas Imre ja tema põsed punetasid. Aga ka paksu jääga püütakse kala edasi. Aetakse võrk ühest jääaugust sisse ja teisest välja. Vaatasin soojas toas sellest videot.
Jääalune püük ei paista olevat üldse kerge töö, aga samas ei ole vast ükski töö peale riigitöö kerge. Proovi viis päeva nädalas pelmeene keeta: see ei ole meelakkumine.
Tänasime Imret, et meid merele viis. „Imestasin, kuidas sellise purgaaga tahate kaasa tulla,“ kihistas Imre. Pomisesin endale vaikselt nina alla, et ma ise ka ju imestan, ning vaatasin vilksamisi Pruuli poole.
Selles numbris
- Michele Parrucci: „Ma olen zen inimene.“
- Ioannis Basdanis ja Diana: „Söögitegemine on hobi, mitte äri.“
- Hiiumaal ei jää keegi nälga
- Kaja Antons tõi Hiiumaa Köögi ja Pagari pildile tagasi
- Kärdla Lennujaam – 100 jalgpalliväljaku jagu tõhusust
- Riina Tamm: „Hiiumaa Haiglas on väga püsiv kollektiiv!“
- Hiiumaa spordikeskuse juht Martin Lauri: „Hiidlased on meie keskuse soojalt vastu võtnud!“
- Ain Tähiste: „Kevadel avame Hiiumaa merenduse ja kalanduse virtuaalse teejuhi.“
- Sander Kopli: „Hiiumaale elama tulla on väga hea mõte!“
- Taavi ja Birthe Liivandi: „Saatuse käpp on meie loos sees.“
- Ettevõtluskonsultant ja kalanaine
- Vaprad kalurid
- Olukorrast metsas
- Piret Eesmaa: „Hiiu Leht toimib kogukonna jõust!“
- Hiiumaa tuletornid – Tahkuna
- Nele Eller: „Leiame käsitöölise enam-vähem igale alale.“
- Jaak Adamson ja Hiiumaa legendid
- Enn Kunila, metseen selle sõna kõige paremas mõttes
- Edith Karlson: „Kulgen saarel looduse rütmis, kuulan ja vaatan.“
- Tõnu Õnnepalu: „Hiiumaa talvedes on midagi väga erilist.“
- Õie Laksberg: „Saunal jäägu sauna lõhn!“
- Hiidlasele on saun püha
- „Poole peega hiidlased“ Siim Nestor ja Raul Saaremets
- Rudolf Tobias ja Hiiumaa
- Hiiumaa randade mitu nägu
- Hiiumaa salapaigad
- UNESCO biosfääri programmiala
- Matkatee võlu
- Roheline sihtkoht
- Omal käel ümber Hiiumaa
- 5x3 soovitust
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2023
