Kiur Aarma ei ole küll ürghiidlane, aga see eriline saar on tal nii südames, et siia on ta maja ostnud ning aastaringse külalisena oskab Hiiumaa omapära kõrgelt hinnata.
„Vaata, see purjekene seal, see olen mina.“ Kiur näitab näpuga kaardi peal oma Hiiumaa kodu asukohta.
Hiiu juuri Kiuril ei ole. „Mul on ema poolt Läänemaa juured ja Hiiumaa on mitmes mõttes kultuuriliselt sarnane kant,“ tõmbab ta paralleeli. „Mitte isegi lihtsalt sarnane, vaid lausa sama. Väinameri, Moonsund, Osmussaarest Muhu saareni, eestirootsi asuala oma hästi selge eripäraga – rannaäärsetest maastikest muusikani, majade värvidest, kaladest, lammastest ja kadakatest rääkimata.”
Esimene kokkupuude Hiiumaaga oli meeldejääv. Klassiga otsustati sinna korraldada jalgrattamatk, aga kui kokkulepitud päeval koguneti, tuli välja, et minejaid on kokku kolm: Kiur ja veel kaks poissi. Mindi ikka. „Läksime üheks päevaks ja meil ei olnud eriti raha. Lisaks oli see sama päev ja öö, mil Eestis kroonid käibele tulid ning järsku meil ei olnud enam üldse mitte midagi,“ muigab Kiur. „Mäletan, et olime heledas näljas. Nälg on see, mida ma esimesest Hiiumaal käigust mäletan,“ rüüpab mees kohvi. Aga Kiur mäletab ka lahendust sellele heledale näljale: kaks ingelilusat hiiu tüdrukut, kes olid tema ja ta klassivenna malevakaaslased, võtsid neid oma vanematekodus lahkesti vastu ja söötsid kõhud täis!
20 aastat hiidlase elu
Hiljem läksid lood paremaks. „Sõber Jaanus Rohumaal oli Hiiumaal väike popsitalu ja suvel sai hakatud seal külas käima. Need käigud olidki tõukeks, et sinnakanti lõpuks ka oma pesa muretseda.“ Maal oli lihtsalt nii tore olla.
Maja otsimiseks (pigem majakoha, sest maja seal toona veel polnud) pidi saarel pidevalt väikese rohelise autoga ringi sõitma, kuna seda kõigevägevamat – sotsiaalmeediat, kust kinnisvara lihtne otsida – ei olnud veel olemas. Ühel ringsõidul leidiski Kiur endale sobiva koha ja on seal toimetanud nüüdseks kakskümmend aastat.
Kuidas suhtuda sellesse, et Hiiumaale püütakse aina rohkem turiste meelitada ja kutsuda inimesi sinna ka elama? „Ürghiidlasel on õigust öelda, kus on ruumi ja kus pole,“ tähendab Kiur. „Mina olen lihtne Hiiu valla maksumaksja, mida mina siin targutan. Elamiseks vist oleks ruumi, ei teagi, kas turistide jaoks ka. Samas, saare inimeste elu sõltubki suuresti sellest, kui palju suvel turiste tuleb, et talvel hakkama saada. Aga jälle, see pole minu koht rääkida.“
Kes on hiidlane?
Kiur toob esile sina-ütlemise kombe. On delikaatne asi võõrale sina öelda nii, et see on plusspoolel. Hiidlased saavad sellega suurepäraselt hakkama.
„Hiidlased on mõnusalt introvertne seltskond. Nagu mina. Üksteisel seljas olemist (seljas elamist) on vähe,“ ütleb Kiur veendunult. Palju on äraootavat vaatamist, et mis tegelane see keegi on, kes saarele tuleb. Ega ta mingi „päris mõttetu mees“ ei ole? Kui oled aga oma sellitöö ära teinud, oma aastad saarel ära olnud, siis sinu suhtes leebutakse. Päris omaks saad aga esimese saja aasta möödumise järel.“ Aga kas saarlased hoiavad kokku? „Jälle ei ole mina siin suurem asi ütleja. Eks Hiiumaa ole nagu iga sootsium – kui on ühine oht, siis võetakse ennast kokku. Mul ei ole palju võrdlusalust, aga arvan, et väga palju sellist naabrimehe kiusamist ei ole.“
Kiur käib saarel aasta ringi, aga tervet talve ta seal ei viibi. Suvehiidlase mõistesse suhtub mees skeptiliselt: „Suvehiidlane on küllaltki naiivne termin. Ma olen Hiiumaal valija ja maksumaksja, mis suvehiidlane mina olen.“
Personaalne soovitus, kuhu saarel tasub minna?
„Hiiumaa on nagu supikauss. Keskelt on suht tühi ja käiakse mööda kausi serva. Enamik turiste kappab majakad läbi. Päev algab tuletorniga ja lõppeb šašlõkirenni ääres. Mina soovitaks mitte kuhugi minna. Mine Hiiumaal suvalisse kohta ja ole seal, kus sa oled. Avasta maailma endast kahe kilomeetri raadiuses, seda soovitaks mina.“
Selles numbris
- Hiiu kirjandusest
- Aivar Viidik: „Hiidlane ei pahanda, kui te talt söögilaua ääres silgupissi küsite.“
- Tuuli Tammla ja Imre Kivi: „Meil on peale lesta muud kala ka!“
- Lydia Minajeva: „Igal pool peaks käituma korrektselt.”
- Mootorpurjekas „Alar“
- Harri Rinne: „Hiiumaa metsades on peidus kõige rohkem Eesti kultuuritegelasi.“
- Even ja Marys Suislepp: „Ka tavaline ludri tahab puhast Eesti rukkileiba.“
- Raigo Pajula: „Tegelikult ei peakski Hiiumaale minema. Hiiumaal peaks hoopis elama!“
- Hiiumaa kunstis
- Elmo Viigipuu: „Toome noored marke koguma!“
- Arheoloog Ulla Kadakas: „7000 aasta vanune lõkkease lööb emotsiooni üles.“
- Kiur Aarma: „Hiiumaa on nagu supikauss.“
- Märt Treier: „Hiiumaal on alles miski, mida maailmas aina vähemaks jääb.“
- Siim Rätsep: „Hiiumaa on täpselt paras!“
- Enn Randmaa: „Kohalik ise ei saagi Kalana võlust aru.”
- Kuidas kõnelda Hiiumaast?
- Hiiumaa eriline võlu
- Triinu Schneider: „Hobused, loodus – see kõik on nii äge!“
- Erkki-Sven Tüür: „Looduse imelisust on siin võimalik väga jõuliselt tajuda.“
- Jaanus Nõgisto – Mustana Tont
- Eiki Nestor: „Tule Hiiumaale, saad olla sina ise.“
- Urmo Vaikla: „Kaalukauss kaldub järjest rohkem Hiiumaa poole.“
- MERI! KUI MEI
- Ave Alavainu: „Emigreerusin läände abiellumise teel, Nõukogude riigipiiri ületamata.“
- Helgi Põllo: „Põnevat on Hiiumaal palju!“
- Ain Tähiste ja lühike Hiiumaa militaarajalugu
- Sakarias Jaan Leppik: „Väike hiiu vere tilk aitab sind omaksvõtmisel.“
- Liina Härm: „Tulge sadamasse!“
- Riho Sõrmus: „Kui ainult autoga mööda asfalti sahistada, siis palju ei näe.“
- Marek Rätsep: „Meri ja meresõit on võimalus ja vabadus kõigile.“
- Alar Sikk: „Hiiumaa matkarada on parim!“
- Kapten Rando Kesküla: „Hiiumaa praamil merehaigeks ei jää.“
- Kaja Lotman: „Hiiumaa on loodusrikas saar.“
- 5x3 soovitust
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2022
