Arheoloog Ulla Kadakas: „7000 aasta vanune lõkkease lööb emotsiooni üles.“

Ulla Kadakas on arheoloog, kes 1990ndatel osales Kõpu küla kandis arheoloogilistel­ kaevamistel ja soovitab, mida sealkandi looduses tähele panna.

Jesper Parve avas tänavu Kõpu küla piirimail Loomekordoni. See paikneb kunagises nõukaaegses piirivalvekordonis. Samas kohas elas 1990ndate keskel suviti kamp eesti noori, kes arheoloog Aivar Kriiska juhendamisel kaevasid Hiiumaal välja kiviaegsete hülgeküttide asulaid.

Ulla Kadakas oli siis arheoloogiatudeng, kes 1994. aastal oli kaasas praktikandina, aga edenes peagi Kriiska üheks lähemaks abiliseks.

„Aivaril oli tollal käsil Eesti rannikualade kiviaja uurimine ning ta tegutses siis Saaremaal, Hiiumaal ja Ruhnus,“ selgitab Ulla.

Need kaevamised viisid teid siis enam kui 7000 aasta tagusesse aega, kui esimesed inimesed, mitte veel küll püsiasukad, Hiiumaal käisid?

Jah, umbes 5000 aastat eKr, keskmise kiviaja lõppu. Väiksele saarele on peatuspaiku rajanud hülgekütid.

Oot, Hiiumaa polegi ju nii väike saar!

Siis oli. Seletame nii: kõigepealt oli jääaeg. Siis läks jää minema ja Läänemere nõos oli hästi palju vett. Jääkilp oli surunud meie maa maakera tuuma poole ja nüüd jääaja järgsel ajal toimub kompenseeriv maakerge. Aastatuhandete jooksul on Läänemere veed kord saanud ühenduse ookeaniga ja siis jälle on maakerke tõttu see ühendus katkenud – vastavalt sellele on kord siin vett vähem, siis rohkem. Põhiliselt võib öelda siiski, et Eesti pind tõuseb veest välja. Hiiumaa oli pärast jääaega täiesti veel all, kuid umbes 8300 aastat eKr hakkas ta vaikselt vee alt välja tulema, esimesena praeguse Kõpu poolsaare Andrese mägi. Aastaks 5700 eKr oli Kõpu väike saar. Kogu selle saare kagurannikul on hästi näha toonased mererannamoodustised. Sinna tulid Saaremaalt hülgekütid. Ja nende asulaid on võimalik nende rannamoodustiste pealt leida.

Kuidas taipas Aivar Kriiska labida just õiges kohas maasse lüüa?

Arheoloog Vello Lõugas oli sealt 1981 leidnud esimese kiviaegse asulakoha. Ta ise uuris rauaaegseid kivikirstkalmeid, mis on Pihla talu ümbruses. Kui Aivar tegi oma doktoritööd, hakkas teda see ranniku lugu väga huvitama. Kui Lõugas avastas ühe asulakoha, siis Aivar 15.

Kuidas tal nii õnnelik käsi oli?

Aivar tegi koostööd geoloog Harri Moora ja paleozooloog Lembi Lõugasega. Nad moodustasid noore tulemusliku uurimisrühma. Asulakohad, mis leiti, olid pärit eri aegadest, 5700–3000 aastat eKr. Nelja aasta jooksul leiti nii keraamikaeelseid asulakohti, Narva keraamika ja kamm­keraamika asulakohti.

Mida väärtuslikku siis välja tuli?

Seal oli esiteks tuleasemeid. Palju keraamikakilde. Põhiline materjal, millest tööriistu tehti, oli kvarts. Kohalikku, natukene halvakvaliteedilist tulekivi. Hästi tore oli ühest varasemast kohast leida metsikus koguses veidi söestunud sarapuupähklikoori. Võib ette kujutada, kuidas hülgekütid koksisid endale lõkke ääres kvartsist tööriistu teha ja krõbistasid sarapuupähkleid.

Kuigi te just kulda ei leidnud, siis kas noortel teadlastel oli ikka elevust ka neid pähklikoori välja kaevata?

Ega jah, arheoloogid lähevad hästi kiiresti asjalikuks. Aga ikkagi – kui tavapäraste kvartsikildude seast leiad juba ühe kvartsist töödeldud eseme – kõõvitsa või uuritsa, rääkimata kivikirvest või isegi selle toorikust –, siis on emotsioon palju suurem. Kui mõtled, et keegi on sellel kohal lõket teinud 7000 aastat enne sind, siis on emotsioon ikka üleval küll.“

Mida Kõpu poolsaare külaline praegu sealkandis tähele peaks panema?

Tasuks enne sinna minekut endale selgeks teha, mis asi on rannamoodustis – pole luide, vaid selline pikk pinnamoodustis, nõlv. Siis hakkad neid varasemaid rannamoodustisi ka ringi sõites nägema ja võid ette kujutada, kus oli varem meri, kus rand, millel tatsusid hülgekütid. Lisaks kiviaja hooajalisele asustusele sai Kõpu kant ka kõige varem püsiasustatud – varastest põllu- ja karjakasvatajatest on meieni maastikul säilinud kivikalmeid ja muistseid põllusüsteeme, kõik Kõpu, Ülendi ja Ojaküla kandis. Ülendi külas on ka kuulus Ülendi ohvripärn. Kui sealt Kõpu poole minna, saab sealt üle Ristipõllu talu heinamaa vaadata rannamoodustise peale, kus just surnuaia müüri kõrval asub Hiiumaa esimesena avastatud hülgeküttide asulakoht.

Selles numbris

• Hiiu kirjandusest
• Aivar Viidik: „Hiidlane ei pahanda, kui te talt söögilaua ääres silgupissi küsite.“
• Tuuli Tammla ja Imre Kivi: „Meil on peale lesta muud kala ka!“
• Lydia Minajeva: „Igal pool peaks käituma korrektselt.”
• Mootorpurjekas „Alar“
• Harri Rinne: „Hiiumaa metsades on peidus kõige rohkem Eesti kultuuritegelasi.“
• Even ja Marys Suislepp: „Ka tavaline ludri tahab puhast Eesti rukkileiba.“
• Raigo Pajula: „Tegelikult ei peakski Hiiumaale minema. Hiiumaal peaks hoopis elama!“
• Hiiumaa kunstis
• Elmo Viigipuu: „Toome noored marke koguma!“
• Arheoloog Ulla Kadakas: „7000 aasta vanune lõkkease lööb emotsiooni üles.“
• Kiur Aarma: „Hiiumaa on nagu supikauss.“
• Märt Treier: „Hiiumaal on alles miski, mida maailmas aina vähemaks jääb.“
• Siim Rätsep: „Hiiumaa on täpselt paras!“
• Enn Randmaa: „Kohalik ise ei saagi Kalana võlust aru.”
• Kuidas kõnelda Hiiumaast?
• Hiiumaa eriline võlu
• Triinu Schneider: „Hobused, loodus – see kõik on nii äge!“
• Erkki-Sven Tüür: „Looduse imelisust on siin võimalik väga jõuliselt tajuda.“
• Jaanus Nõgisto – Mustana Tont
• Eiki Nestor: „Tule Hiiumaale, saad olla sina ise.“
• Urmo Vaikla: „Kaalukauss kaldub järjest rohkem Hiiumaa poole.“
• MERI! KUI MEI
• Ave Alavainu: „Emigreerusin läände abiellumise teel, Nõukogude riigipiiri ületamata.“
• Helgi Põllo: „Põnevat on Hiiumaal palju!“
• Ain Tähiste ja lühike Hiiumaa militaarajalugu
• Sakarias Jaan Leppik: „Väike hiiu vere tilk aitab sind omaksvõtmisel.“
• Liina Härm: „Tulge sadamasse!“
• Riho Sõrmus: „Kui ainult autoga mööda asfalti sahistada, siis palju ei näe.“
• Marek Rätsep: „Meri ja meresõit on võimalus ja vabadus kõigile.“
• Alar Sikk: „Hiiumaa matkarada on parim!“
• Kapten Rando Kesküla: „Hiiumaa praamil merehaigeks ei jää.“
• Kaja Lotman: „Hiiumaa on loodusrikas saar.“
• 5x3 soovitust
• GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2022