Harri Rinne: „Hiiumaa metsades on peidus kõige rohkem Eesti kultuuritegelasi.“

Harri on enda sõnutsi kirjutav inimene, soomlane ja elab Kärdlas.

Miks just Hiiumaa?

23 aastat tagasi käis mees oma toonase perega Eestimaal suvitamas küll Saare­maal, Pärnus ja mujal, aga kohe, kui Hiiumaale jõuti, tundis Harri: „Ahh, see on midagi erilist!“

Saarele sai ostetud krunt. Paar aastat hiljem seisis krundil juba saunamaja. Veel mõni aasta hiljem koliti sinna rehielamu. See põles maha. Ja kõige lõpuks mindi lahku. „Aga mis sellest, saarelt ei saanud ma nagunii enam minema,“ meenutab Harri. Iga aastaga olid Hiiumaal veedetud suved läinud aina pikemaks ja pikemaks, kuni Harri ükskord enam Soome tagasi ei sõitnudki. See juhtus seitse aastat tagasi.

„Olin oma vaimses tipus 1980ndatel ja mulle tundub, et Hiiumaa ongi kaheksa­kümnendad. Kõik mõõtkavad on siin ka õiged. Loodus on õige suurusega. Majad õige suurusega, inimesed on õige suurusega. Samas on saarel kiire internet, seega päris maha ei ole jäädud.“ Harrile meeldib jalutada. Jalutades kannab ta kaasas kaamerat.

„Hiiumaal on olemas kõik Eestimaa loomad, välja arvatud karu. Siin liigub isegi maailma ohustatuim pisikiskja naarits, keda leiab veel vaid mõnest väga üksikust kohast, kuna mink on selle liigi peaaegu välja suretanud. Kui mõni siinne loom laseb ennast pildile võtta, siis ma võtan. Väga tihti otsustavad nad aga mulle ei öelda,“ räägib Harri oma fotograafiahuvist.

Kas oled juba hiidlane või on sinus ikka soomlast ka?

„Hiidlaseks saab siis, kui vanaema ja/või vanaisa on Hiiumaale maetud. Mõtlesin kunagi asutada firma nimega Ümbermatmine OÜ. Selline teenus kergendaks mu teed hiidlaseks saamisel,“ võtab mees hiiu huumorist matti.

Kas sind võeti omaks?

„Mul vedas, kuna tutvusin kohe õigete inimestega. Olen näiteks juba 15 aastat Cafe Orientale tegijatega pundis,“ räägib Harri ja mõtiskleb edasi: „See saar oma saladusi korraga ei ava, teeb seda ükshaaval. Igal uuel aastal saan teada, et aa, selline või selline asi on ka siin olemas!“

Veel teab ta, et Hiiumaa on koht, kus on metsas peidus kõige rohkem Eesti kultuuritegelasi. „Nemad uut rahvast siia ei soovi, nemad ei ole tulnud ennast eksponeerima, nad on siia saabunud, et siin rahulikult hingata,“ märgib ta.

Kas eesti keelt oli raske õppida?

„Ei, see on ju nagu soome keel. Aga ega ma seda väga vabalt ei valda,“ seletab mees perfektses eesti keeles.

Kas hiidlane on teistsugune kui mandriinimene?

„Võib-olla just see saatuse paratamatuse aktsepteerimine on neil teistmoodi. Hiidlane on rohkem „läheb nagu läheb“-suhtumisega. Äkki on see tulnud isoleeritusest? Eks seda suhtumist leidub kindlasti ka muudel saartel, näiteks Kihnus ja Ruhnus. Kõige suurem vahe on hiidlasel ilmselt Tallinna inimesega.“ Harri sõnul teevad pealinnas kõik rohepööret, ei söö liha ja mis kõik veel. „Hiiumaal on meil aga ikka veel pidu. Keegi ei ütle siin saarel, et ta on vegan või et tal on gluteenitalumatus. Keegi ei teagi siin veel, mis on gluteenitalumatus,“ muigab ta.

Millist toredat kohta soovitaksid sõbral Hiiumaal külastada?

„Üks Hiiumaa võludest on see, et siin ei ole mitte midagi. Tule seda vaatama! Aga muidu annaksin sõbrale soovituse vastavalt tema iseloomule,“ soovitab Harri lahkelt. Harri arvates on näiteks Sõru Jazz maailmas unikaalne sündmus. See on koht, kuhu pillimehed lähevad puhkama ja kokku saama. Samuti on Hiiumaal ühepäevakohvikuid, eripäraseid festivale. Aga mõnele soovitaks ta Hiiumaale linnuvaatlusele tulla.

Milline turist Hiiumaal käib?

„Kord pildistasin kõrvalises kohas röövlinde ja minu juures peatus auto kahe Inglismaalt pärit vanema prouaga, kes küsisid, kus on meteoriidikraater. Ütlesin, et te olete selle sees. Kas kujutad ette: isegi sellise asja pärast tullakse Inglismaalt Hiiumaale!“ hüüatab Harri emotsionaalselt. Harri teab, et eri rahvustest turiste on Hiiumaale jagunud, siin käivad prantslased, kes imestavad, et kas tõesti tohib ise metsast mustikaid võtta. Hiiumaalt leiab imesid, mida kohalikud ise imedeks ei pea. Jaapani turistid on olnud vaimustuses sellest, et tee kõrval kasvasid võililled – nad ei suutnud seda uskuda. „Olen kohanud turiste, kes tulevad sõjast jäänud maa-aluseid kaevikuid vaatama. Venemaalt ja Lätist saabutakse kala püüdma, eriti lestapüügihooajal. Millal see on, mina ei tea, mul on sellest ükskõik,“ räägib mees.

Harri rõhutab, et ka tema kohalikuna ilmselt ei taju, mis täpselt inimesi Hiiumaale ahvatleb. Kohalikuna võib ta vaid ette kujutada, et inimesed tahavad majakaid vaadata, aga võta näpust.

„Kindlasti ei ole see saar aga kõigile! See ei ole näiteks nende jaoks, kellele kangesti meeldib poodlemine. Hiiumaal ei ole palju tegemist, kui sa seda just ise endale välja ei mõtle. Saarel tunneb ennast hästi inimene, kes saab enesega hakkama ega arva, et keegi teine peab tema meelt lahutama. Tulge siia, siin ei ole mitte midagi,“ naerab Harri jälle.

Selles numbris

• Hiiu kirjandusest
• Aivar Viidik: „Hiidlane ei pahanda, kui te talt söögilaua ääres silgupissi küsite.“
• Tuuli Tammla ja Imre Kivi: „Meil on peale lesta muud kala ka!“
• Lydia Minajeva: „Igal pool peaks käituma korrektselt.”
• Mootorpurjekas „Alar“
• Harri Rinne: „Hiiumaa metsades on peidus kõige rohkem Eesti kultuuritegelasi.“
• Even ja Marys Suislepp: „Ka tavaline ludri tahab puhast Eesti rukkileiba.“
• Raigo Pajula: „Tegelikult ei peakski Hiiumaale minema. Hiiumaal peaks hoopis elama!“
• Hiiumaa kunstis
• Elmo Viigipuu: „Toome noored marke koguma!“
• Arheoloog Ulla Kadakas: „7000 aasta vanune lõkkease lööb emotsiooni üles.“
• Kiur Aarma: „Hiiumaa on nagu supikauss.“
• Märt Treier: „Hiiumaal on alles miski, mida maailmas aina vähemaks jääb.“
• Siim Rätsep: „Hiiumaa on täpselt paras!“
• Enn Randmaa: „Kohalik ise ei saagi Kalana võlust aru.”
• Kuidas kõnelda Hiiumaast?
• Hiiumaa eriline võlu
• Triinu Schneider: „Hobused, loodus – see kõik on nii äge!“
• Erkki-Sven Tüür: „Looduse imelisust on siin võimalik väga jõuliselt tajuda.“
• Jaanus Nõgisto – Mustana Tont
• Eiki Nestor: „Tule Hiiumaale, saad olla sina ise.“
• Urmo Vaikla: „Kaalukauss kaldub järjest rohkem Hiiumaa poole.“
• MERI! KUI MEI
• Ave Alavainu: „Emigreerusin läände abiellumise teel, Nõukogude riigipiiri ületamata.“
• Helgi Põllo: „Põnevat on Hiiumaal palju!“
• Ain Tähiste ja lühike Hiiumaa militaarajalugu
• Sakarias Jaan Leppik: „Väike hiiu vere tilk aitab sind omaksvõtmisel.“
• Liina Härm: „Tulge sadamasse!“
• Riho Sõrmus: „Kui ainult autoga mööda asfalti sahistada, siis palju ei näe.“
• Marek Rätsep: „Meri ja meresõit on võimalus ja vabadus kõigile.“
• Alar Sikk: „Hiiumaa matkarada on parim!“
• Kapten Rando Kesküla: „Hiiumaa praamil merehaigeks ei jää.“
• Kaja Lotman: „Hiiumaa on loodusrikas saar.“
• 5x3 soovitust
• GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2022