SRI LANKA NÜÜD: Ühe reisiraamatu sünnitusvalud (I)
Mind on alati huvitanud konflikt. Konflikt ja selle põhjused. Kas Jekaterina lööb
Valdurile Mustamäe köögis kohvimasinaga pähe või otsustab üks inimrühm kuskil
maailma otsas, et teine samade liigitunnustega, ent nende meelest siiski natuke
teistsugune inimeste rühm tuleb elimineerida – mulle on see sisuliselt üks ja
seesama. Mind huvitavad põhjused, miks nii juhtus. Tahan lapselikult küsida, miks
leidis või leiab mingi konflikt aset. Samuti köidab mind reisimine, elus eneses leiduv
huumor ja Sri Lanka.
Sri Lanka aga assotsieerub mulle ja ilmselt ka paljudele teistele minu
põlvkonnakaaslastele võib-olla liigagi palju sõnaühendiga Tamili Tiigrid. See
laiduväärse kõlaga sõnapaar oli pahatihti uudistes siis, kui mina lutsisin batoonikesi
ja üritasin püüdlikult kasvatada oma esimesi vuntse. Põnevad, ent hirmutavad jutud
„tiigritest“ sööbisid mällu ja idanesid seal lõplikult vastamata küsimusena: kes kurat
on need Tamili Tiigrid? Kas vabadusvõitlejad või terroristid ja miks üldse, jumala
pärast, kutsuda inimest tiigriks?!
Vanemad inimesed ilmselt mäletavad selle grupeeringu orkestreeritud plahvatusi,
mida esialgu kajastati mustvalges ja seejärel värvilises televiisoris. Televiisorid
vahetusid, verevalamine Sri Lankal käis edasi, kuni saabus hetk, mil maailma
uudised kajastasid Sri Lanka presidendi Mahinda Rajapaksa 2009. aasta sõnavõttu
selle kohta, et sõda Tiigrite vastu on võidetud.
Milline näeb Sri Lanka välja nüüd, 2019. aasta alguses? Kuidas tunneb ennast sõjas
räsitud põhjapoolseim Jaffna provints, kus turism ei lokka ikka veel? Kuidas saavad
omavahel läbi tamilid ja sõja võitnud enamusrahvus singalid? Kas saarel valitseb
nüüdseks lõplik rahu või on sealne kooselu kahe rahvusrühma vahel justkui abielu,
kus mees peksab naist, kuid naine ei räägi sellest? Kas konflikt on tegelikult alles?
Mis seal saarel üleüldse toimub?
Otsustasin, et lähen ja vaatan ise järele. Käisin sellel paradiisisaarel neli aastat
tagasi puhkamas ja leiba luusse laskmas. Sellel korral tahtsin heita natukene
põhjalikumat, võiks vist isegi öelda, et intelligentsemat pilku sellele, milline Sri Lanka
tervikuna välja näeb. Puhata tahtsin loomulikult ka. Puhata on alati hea.
Planeerisin hoolega, kuhu ja kellega lähen ning millist transporti kasutan. Tegin
põhjalikke ettevalmistusi: koostasin eelarve, mõõtsin kaardi peal tähtsa näoga
keerulisi marsruute, ostsin Hiinas valmistatud taskulambi (see läks kodus kohe
katki), ahastasin reisikindlustuse kalliduse üle. Pakkisin (sinise) seljakoti, kontrollisin,
kas kõik vajalik on kaasas, ja…
Nagu ütleb Iisraeli kirjanik Š. J. Agnon: „Inimese tahe on ussike.“ Olgem ausad, kõik
minu ihu ja hingega viimistletud reisiplaanid läksid pe%¤e. Õnneks nägid aga uued
plaanid ilmavalgust ja lõppkokkuvõttes kuulsin ja nägin vahest et rohkemgi, kui
esialgu kavandatud sai. Ning nagu ikka elus ja reisidel – nalja sai samuti.
- LTTE Tamili Tiigrid
- reisikirjandus
- Rene Satsi
- Š. J. Agnon
- Sri Lanka
- Sri Lanka söök
- Sri Lanka vihmahooaeg
- Velupillai Prabhakaran
