SRI LANKA NÜÜD: Ühe reisiraamatu sünnitusvalud (II)

Tekst ja fotod: Rene Satsi

3. mai 2025

Lennufirma Emirates palkab vaat et kõige kaunimaid stjuardesse pilvede vahele ringi saalima. Üks nendest, kohe ekstra pruunisilmne näitsik, koputab lennuki peldiku uksele ja ütleb sellise kindlusega hääles, nagu oleks ta just seda kõnet pidevalt kümnendast eluaastast peale harjutanud: „Härra, palun lõpetage, me jõuame kohe kohale. Keegi teine ei ole enam vetsus. Ainult teie. Palun teid. Ainult teie olete vetsus. Kümne minuti pärast maandume!“ Koputab nõudlikult veel kord ja lisab siis ootamatult abivalmilt, vaikse köhatuse saatel, justkui minu käitumise põhjal eeldades, et kui ma ei oska õigel ajal käimlast välja tulla, ei tea ma sedagi, kuhu me teel oleme: „Colombos! Me maandume Colombos.“

Soe õhk – otse loomulikult! Meeldiv, sõbralik õhkkond. Kuskilt kostab muusikat, aga ma ei saa aru, kustkohast see täpselt tuleb, ja nendin väikese ehmatusega, et see võib mängida lihtsalt minu peas. Voldin lennukist kaasa võetud oksekoti pedantselt neljaks ja panen taskusse.

Lennujaama tollipunktis, kohe ametnike selja taga, on seinale kinnitatud silt, millel seisab: narkootikumide omamine ja tarbimine on Sri Lankal karistatav surmanuhtlusega. Mul lähevad silmad suureks. Saan sõbraliku, ent natukene higistava ametniku käest tagasi oma passi koos kolmekümnepäevase viisaga ning ametnik sõnab naeratusega hääles: „Tere tulemast meie ilusale maale! Ma loodan, et teile meeldib siin!“ Mina aga ei saa silmi eelmainitud sildi küljest lahti. S u r m a n u h t l u s?

See oleks üks paras nuhtlus küll…
Ütlen miskipärast: „Hello!“

Mõnda aega seisan ma ühel pool pagasilinti, mis liigub minu meelest kiiremini kui enamik pagasilinte, mida ma lennujaamades umbusaldusega silmitsenud olen. Siis teen kaalutletud otsuse ja seisan natuke aega, käed taskus, tähtsa näoga teisel pool linti.

Mõlemalt positsioonilt on ülevaade musta värvi kummilindist aga ühesugune, seega tulenes minu kohavahetus lihtsalt mu närvilisusest ja ei olnud tegelikult väga mõtestatud, aga ma ei osanud midagi muud teha.

Põrnitsen teravdatud tähelepanuga seinas olevat läbipaistvate plastribadega kaetud auku, kust oleks pidanud – nagu rong tunnelist – välja ilmuma minu sinine Aircontacti seljakott, aga selline sündmus ei leia ega leia aset. Ja seda juba tund aega. Või ehk rohkemgi? Kõik teised on oma kompsud kätte saanud. Kõikidel teistel on parem elu kui minul. Mina ikka seisan.

Kell näitab öötundi, on teine vist nelja ringis, ja sellisel ajal näivad minutid alati pikemad, kui need tegelikult on. Seega olen ma oma kotti oodates oma arust passinud juba vähemalt kakssada tundi, kui järsku ilmub ei tea kust (minu meelest maa alt) välja nii pisikest kasvu mees, et ma ei imestaks, kui ta annaks mulle usalduslikult teada, et on oma kahe aasta sünnipäevast saadik suitsetanud paki päevas, ning ütleb Minni-Hiire häälega, et teab, kus minu pagas on.

Kuigi võiks ju arvata, et ta on mingist muinasjutust, on ta siiski lihtsalt lennujaama infotöötaja, ning tema rinnas ilutseb nimesilt, millelt võib lugeda Sasindu. Tubli Sasindu talutab mind nüüd varrukat pidi teise, kaugema, liikumatult seisva lindi juurde, osutab oma väikese krimpsus sõrmega varjulisse nurka, kuhu on hunnikusse laotud omanikku ootav eksinud pagas, kaasa arvatud minu Aircontacti seljakott, ja küsib minu rõõmsat nägu tähele pannes kohe otse ja häbenemata: „Kas ma saaksin oma vihje eest ka väikese tasu?“ (Something for me, sir?)

See moment defineerib nii mõnedki selles saareriigis järgneva kuu jooksul ette tulevad situatsioonid: lennujaama infotöötaja küsib info väljaandmise eest pistist.

Ma ei vaevu tema palvet isegi nipsakalt kommenteerima. Ma ei ütle: „Ei, ei mingit raha“, vaid sammun sõnatult lennujaamast välja. Aircontacti seljakott seljas, uni silmis. Sri Lanka lennujaam on nime saanud Sirimavo Bandaranaike, maailma kõige esimese naisterahvast valitsusjuhi järgi, kes jõudis oma positsioonile ilma sugulusliini abi kasutamata.

Lennujaama esine näeb välja kirju: mikrobussid, üksteise järel reas seisvad eraautod, taksod, kaugemal mõni üksik, otsekui häbelik tuk-tuk. Kõik transpordiks valmis olevad sõidukid on ümbritsetud nende juhtidest, kes sulle üksmeelselt lootusrikkalt silma vaatavad ja nagu ühest suust huilgavad: „Kuhu soovite? Kuhu sõidame? Kas tohib, ma võtan teie koti? Ma võtan teie koti, isegi siis, kui te ei taha!“ Ja päike pole veel nägugi näidanud.

Ühesõnaga, kui sulle ei tulda lennujaama vastu ja kui sa ei tea, kuidas sealt bussi peale saab, et kuskile edasi sõita, leiad sa küllaga pakkumisi abivalmis sohvritelt, kes on hingehinna eest nõus sind kasvõi saare põhjapoolsetele aladele ä r a v i s k a m a – see on sõit, mis võib kesta lausa kolmteist tundi (pikim ots saare lõunaosast põhja on linnulennult 420 kilomeetrit, kuid arvesta käänuliste ja mõnel juhul väga halbade teedega). Kuid see ei loe – kui raha on, siis palun, istu aga peale ja minek! Mina sõidan, sina maksad. Pole probleemi!

Minule tullakse aga vastu. Clwyd Ranasinghe, kes on kohalik reisikorraldajast supermees ja probleemilahendaja – vähemalt nii ta ennast kirjeldab –, on mulle organiseerinud transpordi sinna, kuhu vaja, pannud mulle kinni toa võõrastemajas, lubanud, et ma ei pea millegi pärast muretsema, ja juba ta sealt kaugelt läheneb! „Clwyd! Over here!“ vehin käega, teen häält ja proovin kogu südamest meenutada majakat.

Tänu mu enese eksponeerimisele jõuab minu manu kohe veel teisigi nägusid. „Kas võtan koti, sir?“ sirutub ahnelt minu poole käsi. – „Ma sulle võtan…!“ „Kas läheme auto peale? Sõidate randa, sir, jah? Puhkus?“ laskub selja tagant minu õla peale raskelt järgmine kämmal. „Puhkama peab!“ lisatakse veel targalt. – „Sõida seenele, ära palun näpi mind…“

„MIKROBUSS!“ röögatab keegi mulle nii ootamatult kõrva, et kaalun juba, kas poleks tark tegu samuti karjuma hakata. Karjuks lihtsalt ilma sõnadeta ja nii kõvasti, kui saan? Olen kohutavalt unine ja väsinud, kõik hääled kajavad ja mitmekordistuvad peas – pikad lennud on seljataga. Minu aju ei suuda hetkel väärikalt välja kannatada seda omakasupüüdlikku kisa ja lausa füüsilist kontakti inimestega, keda pole mulle isegi tutvustatud.

Rabelen jõuga inim-raisakotkaste ringist välja, Clwyd jõuab samuti minuni ja olukord muutub taas rahulikuks. Kui nähakse, et olen juba kellegi kohaliku „oma“, annavad teised kohalikud kiiresti alla. See on reegel. Ma olen neile nüüd nagu moosisai, mis on põrandale kukkunud, moosipool allpool – minu võlu on kadunud.

„Tere, mees!“

Embame. Tema pead raamivad süsimustad juuksed on rohke õli abil tugevalt vastu peanahka vajutatud ja tagant patsis; silmamunad on miskipärast nii punased, nagu oleks tüüp äsja ekslikult tuubi Vene sinepit nahka pannud, arvates, et see on marmelaad.

„Tere tulemast Lankale! Lähme autosse, juht ootab meid!“ Ta osutab musta värvi Suzukile. Mul on hea meel teda näha. Tõsi küll: hetkel on mul hea meel näha igaüht, kes mind varrukast ei rebi ja mulle kõrva ei karju. Näitan oma head meeleolu välja sellega, et annan talle armulikult kanda oma raske koti.

—

Clwydi kohtasin esimest korda Lankal neli aastat tagasi ühes rannalähedases hotellis, kuhu olime oma reisi kestel peatuma jäänud. Minu kaasa jäi seal ootamatult väga haigeks ning Clwyd, kes tollal mingil põhjusel hotellis asjatas, pani tähele, et Justyna ei käinud enam toast väljas. Vähemalt viis päeva, kui ma õigesti mäletan.

Ühel õhtul ilmus see indiaanlase välimusega joviaalne kohalik minu ukse taha, et uurida, kas meil on äkki abi vaja. Olles tähelepanelikult probleemi ära kuulanud (inimene ei saa voodist välja, oksendab, pea käib ringi ja kõht valutab, nagu tahaks pimesool kurgust välja ronida), käskis ta mul mingisugust
ajurvedasalvi osta. Ta kirjutas toote nime paberile nii kohalikes tähemärkides kui ka inglise keeles ja ütles, et ärgu me muretsegu, see on ilmselt dengepalavik.

Ma ostsin salvi ära (kuigi ajurvedasse suhtun ma skeptiliselt) ning ei muretsenud selle hetkeni, kui leidsin järele uurides faktid, et dengepalavik on teisisõnu „kontimurdev palavik“ ja et selle kätte võib ära surra: letaalsus on 40–50%.

Keegi aga ära ei surnud, mu kaasa Justyna sai peale salvi rinnale määrimist terveks (kokkusattumus?) ning mina leppisin Clwydiga kokku, et kui ma peaksin kunagi saarele tagasi tulema, otsin ta üles ja ükskõik mida ma siis ka ei vaja – tema aitab mind.

Nüüd ongi mul tekkinud idee panna sellest saarest kokku reisiraamat, aga mitte selline, mis keskendub ainult üle mõistuse kauni kehaga turistide surfimõnudele ja teeistandustele, mille poolest see paradiis nii kuulus on, vaid vaatleb natuke lähemalt lähiajaloos toimunud kodusõda, mis on minu meelest vorminud Sri Lanka selliseks, nagu meie hetkel näeme, ning seda, mis suhted valitsevad kahe (endise?) vaenupoole vahel nüüd ja praegu.

Tahan kirjutada kaotaja poolest tamilitest ja nende praegustest suhetest võitjate, enamusrahvusest
singalitega. Milline on nende läbisaamine nüüd? Milline oli see enne sõda? Loodan, et rendin endale kohaliku sõiduvahendi – suhteliselt ohtliku, ent väga atraktiivse tuk-tuk’i – ja sõidan natuke rohkem kui kuu aja jooksul läbi selle saare turismile vähem pühendunud provintsid ning lobisen sõjast nii ühel kui teisel pool osavõtnutega. Märgin oma teekonnal üles ka muu huvitava, mis seda maad iseloomustab ja muudest maadest erinevaks teeb, ning löön selle kõik siis raamatukaante vahele kokku.

Olen oma vägeva plaani üle uhke. Clwyd jäi minu internetisõbraks kõikide nende aastate jooksul: vahetasime pealiskaudseid viisakusi, rääkisime hemorroididest, pärisime vastastikku üksteise pere heaolu kohta, ning kui ma olin talle oma Sri Lankast raamatu kirjutamise ambitsiooni üksikasjad teatavaks teinud, suurustas ta selle peale viivitamatult, et organiseerib mulle kõik: intervjuud endiste tamili võitlejatega (mida on ilma temata ilmvõimatu saada); sõiduvahendi, koos selleks vajaliku juhiloaga, mille taotlemisega on muidu probleeme; ning mulle saavad broneeritud parimad ja odavaimad majutuskohad üle saare. Ta tuleb mulle isegi lennujaama vastu, kui ma saabun!

„Ära muretse millegi pärast, mina olen Bonnie ja Clyde, ma ajan kõik asjad korda ja lahendan kõik probleemid,“ julgustas mind Clwyd ja oligi tõepoolest mul lennujaamas vastas.

Lausa kaks korda.