Kuidas saksa fillid Elefantsid 1990. aastal Ida-Berliinis rahavahetust kaemas käisid

Tekst: Piret Paluteder, foto: erakogu

9. juuni 2025

1990. aastal 1. juulil võttis Saksa Demokraatlik Vabariik üle Saksa Liitvabariigi majandussüsteemi. Idaraha asemel tuli kasutusse lääneraha Saksa mark (DM). Olime just Tartu Ülikoolis neljanda kursuse lõpetanud. Saksa keelt juba tönkasime, huvi elu ning inimeste vastu oli suur ja reisijanu vajas kustutamist.

Paari tunniga pakkisime Tartus asjad. Nagu tellitult kihutas ülikoolilinnast läbi Minski rong ja saime
päälinna. Balti jaamas õnnestus osta kupeekohad Leningradi (Peterburi) rongile. Pulkovo 2 lennujaama
jõudsime vaatamata sellele, et bussijuht kaanis roolis likööri sisse, kiitis seksrevolutsiooni ja sõidutas meid õigest teeotsast mööda.

Maandusime Ida-Berliinis Schönefeldi lennujaamas juunikuu lõpupäevil. Istusime reisikottidega S-Bahn-i
(linnaraudtee). Oih, keegi ronis kõrva tagant välja – lepatriinu! Panin ta rongi aknalauale. Berliinis meil öömaja ei olnud, sest Ida-Saksa rallimeeskonna tehnilise abi spetsialist, kes küllakutse tegi, ei andnud endast enam märku. Eks ta lootis, et me ei tule. Meiega kaasnes ju igasuguseid jamasid, kui me tõlkidena tehnoabi autos kaasas olime. Näiteks sõitsime Otepää-Puka vahelisel sinka-vonka kruusateel sisekurvis teelt välja.

Hea, et olime kuulnud noortehotellidest (Jugendhotel), kust saime toa üheks ööks. Hommikul üritasime
end pisikeses kraanikausis üleni pesta – tõeline katsumus tüdrukutele, kellel nimeks Elefantsid! – ja
kiirustasime kohe õhtuks uut tuba broneerima. Läkski õnneks ja saime rahuliku südamega linna peale
minna.

Tulemas oli suur ajalooline sündmus – rahavahetus. 6000 marka idaraha vahetati üks ühele läänerahaga.
Üle 6000 marga puhul anti kahe idamarga eest üks lääne Deutsche Mark. Sakslased kulutasid ostgeld-i.
Kaubamaja Sommermarkt oli igasugusest, ka mõttetust kraamist lagedaks ostetud. Paljud poed olid uue
kauba ja -raha ootel kinni, aga teletorn Alexanderplatz-il oli avatud. Torni jalamil asus peale restode, baaride, pudupoodide ka suur näitusesaal. Seal tutvustasid oma kunsti fantastiliselt nilbe mees nimega Clemens Gröszer ja teised. Ühe pildi – mitte Clemensi oma – pealkiri oli „Elevant“ ja seal kujutati suurt naist.

Tundsime teosega hingesugulust. Kunsti tarbides läheb kõht tühjaks. Nälg ajas meid väikesesse
õllekasse Jever-Bier-Stube õlle ja grilli järele. Pärast kehakinnitamist soovisime end jälle kultuuriliselt harida. Palasthotel-i kassades müüdi teatripileteid, aga seoses rahavahetusega alles alates 3. juulist, mis oli meile suureks pettumuseks. Pakuti küll sissepääsu kuuma hispaanlase kontserdile, kuid see jättis meid täiesti külmaks. Elefantse rõõmustas hoopis linnaplaanilt loetud info, et loomaaed on lahti hommikul alates kl 7-st õhtul pimedani. Käisimegi Tierpark-is ära. Seal olid elevandid täiesti olemas. Üks neist ujus.

Kaks ostsime meenetena piletiputkast kaasa. Idaraha kasutusaja lõpp lähenes. Olime pigis, sest seda polnud kusagile panna. Poed olid suletud, aknadki suurte palakatega kinni kaetud. Kupüüre koju tagasi viia oleks ka totter olnud. Ei olnud muud teha, kui maha juua. Sõitsimegi Alex-ile kohvi jooma.

Küsisime mitmest kohvikust, aga kummalisel kombel sai kõigis neis kohv alles tunni aja pärast valmis. Kooberdasime seni ärikate putkade vahel ringi. Ärikad ka ei tahtnud enam idaraha vastu võtta. Suures hädas proovisime ühes õllebaaris sularahast lahti saada. Läkski õnneks. Võtsime märjukesele lisaks veel vorstikest ja õunamahla. Peale einet üritasime maa all U-Bahn- iga (metroo) Brandenburgi väravani jõuda, aga sõitsime vales suunas ning olime varsti Alex-il tagasi.

Proovisime uuesti ja siis juba maa peal ning saime õigesse kohta küll, aga värav oli restaureerimisel. Ei, ta oli samas kohas küll, aga tellingutega kaetud ja mitte vaadeldav. Seejärel sukeldusime Reiseführer-isse (reisijuht) ja tulime sealt hõisates lagedale Müggelsee-ga. Grosser Müggelsee, suurim järv Berliinis.

Olevat ka veel väike Mügelsee. Egas midagi, vaatame üle! Järv oli nagu järv ikka. Korralikku
ujumamineku kohta me ei leidnud ja tulime Alex-ile tagasi. Ostsime sealt hunniku ajalehti ja -kirju,
läksime hotelli ja tekitasime fuajeest lugemistoa. Leidsime retseptsiooni laualt raamatu “Berlin.
Touristentips” (turismiinfo). Igati vajalik kraam, mis sest, et 1987. aastal välja antud ja Honeckeri tsitaate täis.

Sel õhtul meil vedas. Saime toa kuni 5. juulini. Kergelt punetavad ja paistes jalad surisesid pärast pikka kõndimist. Viskasime pikali ja panime koivad seinale, et nad valgeks läheksid. Läksidki ja varsti siniseks ka. Veri oli voolanud pähe tagasi ja pidi ennast taas ümber keerama. Enne ööund tegime hotellis apelsinivahuveinid ning jalutuskäigu Karlhorsti kanti. Igal sammul kohtas vene keeles kõnelejaid ning lisaks oli seal veel dom offitserov. Üks vastujalutaja näitas oma nuga. Oli ka teistsuguseid jalutajaid, mustanahalisi, kes kutsusid zusammen (koos) diskole.

1. juuli hommikul hakkas kehtima uus raha ja kohe tulid ka sekeldused. Toa uksele kleebiti silt, et hind ööbimise ja hommikusöögi eest on ühele inimesele 30.- DM, mis oli kaks korda kallim kui eelmisel päeval. Lisaks leiutas proua retseptsioonist, et meile oli arve valesti tehtud ja üks ööpäev olevat maksmata. Pidime ära tasuma ja muidugi lääne rahas. Oleks võinud ka ostgeld-is maksta, aga selle olime ju eelmistel päevadel ära kulutanud. No on siin alles kummipead koos, juba eile oleks nad võinud seda meile öelda.

Poed olid 3. juuli hommikul taas avatud. Riiulid olid lääne kaupa täis, rahvas tekitas järjekordi, osad
vandusid kalleid hindu. Vaateakendelt olid katted maha võetud ja sealsetele ahvatlustele oli raske vastu panna. Alanud oli meeletu tunglemine Alexmarkti kaubamajja. Eelmisel õhtul tiirutas uudishimulik rahvas ümber ostukeskuse ja püüdis vaateakendest sisse piiluda. Täna tungis kogu see mass majja sisse. Nojah, varsti läheb see üle. Ise rabeleks kah, kui üleöö läände elama satuks. Ajakirjanikud küsitlesid inimesi, et kas mänguasjad maksid varem vähem? Kuidas teile see kõik siin paistab? Kas olete rahul? Ajakirjaniku kalduvustega Eduard Vilde jaoks oleks pööreterohke aasta 1990 Berliinis olnud huvitavamgi kui 1890. aasta.

Ostsime süüa arvestusega, et jätkub kolmeks päevaks. Ha-ha-haa. Sama päeva õhtuks oli kraam otsas. No
katsu ise maisihelbepakki pooleli jätta ja jogurt on nii mõnus. Õhtul pandi Alex-il reklaamtuled põlema ja meile juba tuttav süntesaatorimängija tegi seal oma kunsti. Orelihelid hõljusid väljaku kohal. Öö Unter der Linden-il, valgustatud Brandenburgi värav ja majad! Mis majad – paleed! Ja teletorn! La, la, la Lucille, sind veetles tuledes linn… Tutu-lutu.

Kui juba oled Berliinis, siis tuleb kabareesse minna. Valisime „Disteli“, kus mängiti poliitilist satiiri “Überlebenszeit” (üleelamise aeg). Distel tähendab ohakat ja repertuaar torkis DDR-i eluolu nii häirivalt, et kabaree-teatrit taheti mitu korda kinni panna. Distel-i maja oli kõntsane ja saalis oleks ka pidanud remonti tegema. See, mis laval toimus, oli ehtne “Talong”, Eino Baskini Vanalinnastuudio etendus, veidi säravamas kuues ja käis puhtalt Ida-Saksa kohta – elu, raha, parteid, majandus jne. Pidime tunnistama, et Baskini etendus oli parem. Sakslastel oli rõhk rohkem sõnade peal, Baskinil oli show-d rohkem. Muidugi ei saanud me pooltest kildudest aru. Näitlejad vuristasid teksti ja sõid osad sõnad ära või sai sõnadest aru, aga ei taibanud, milles on iva. Aga sakslastele läks hästi peale, itsitasid ja plaksutasid, nii mis kole. Meid innustas etendus arutama, et mis saab ja kuidas saab, kui Eesti kroon tuleb. Oli ju aprillis Eestis vastu võetud otsus minna üle oma rahale.

Tagasiteel hotelli piilusime Humboldt Universität-i (ülikool) uksest sisse ning haarasime kaasa mõned ajakirjad. Meile sokutati ka veel üks marksistlik lendleht. Oi jah, poliitiline kabaree ja poliitiline kirjandus. Ega neil sakslastel praegu kerge ole ja ega tea kah, millal kergem hakkab.

Kojulennuni oli aega veel üks päev. Kõik rahad olid nüüdseks läbi ning ei saanud enam midagi suurt ette
võtta. Ostsime veini, kohupiima ja vorsti. Kvaliteetveini nimi oli “Mainzer Domherr”. Sildilt lugesime, et see sobib igaks elujuhtumiks. Üks neist oli meil parajasti käsil. Oli traditsiooniks, et kui saksa fillid midagi lõpetavad, siis kindlasti hea saksa veiniga. Pudeli korgi pidime pudi-pudi haaval pealt ära kiskuma ning lõpuosa sai joodiku kombel sisse surutud. Muidugi olid meil kaunid võileivad ja salzstick-id (soolakõrsikud) ka.

Äralend Schönefeldi lennujaamast toimus lennukil TU. Maandumise pidurdusprotsess oli huvitav, sest
lendasime hooga eesistuva sõitja istmesse. Kogu lennukis paindusid kõikide istmete seljatoed ettepoole.
Reisijad jäid oma ja eesoleva seljatoe vahele kihiliselt nagu kotletid hamburgerites. Ehmatus möödus,
saime lennukist välja ja suundusime passikontrolli, kus meie nägu ja tegu üle vaadati ning kõigega rahule jäädi. Üks saksa mees, kes oli juba varem meie tähelepanu köitnud saatanliku, aga mitte kurja
naermisviisiga, hakkas pakkuma, mis rahvusest me oleme. Ütles, et soomlased. Kui sai teada, et eestlased, siis rääkis Tartu Ülikoolist ja küsis, miks põrgu pärast te Leningradi kaudu Berliinis käite…

Jõudsime Baltiiski vaksalisse, kus läks kähmluseks rongipiletite pärast. See lõppes Elefantside võiduga. Asja kulgu ei taha küll meenutada, aga võitlesime välja kupeekohad ning päästsime muljumissurmast ühe kauni Eesti noormehe. On kummaline, et Elefantsid käisid Berliinis ära ilma suuremate jamadeta ning ilma kahtlasi tutvusi sõlmimata. Pidasime end ordentlich (korralikult) üleval. Eduard Vildel sada aastat varem, 1890. aastal, Berliinis nii hästi ei läinud – ta sattus seal keerulisse abiellu sakslannaga.

Kolm kuud pärast Elefantside visiiti, 3. oktoobril 1990. aastal tähistasid tuhanded sakslased Berliinis
Riigipäevahoone ees Saksa Demokraatliku Vabariigi astumist Saksa Liitvabariigi koosseisu viie uue
liidumaana.