SRI LANKA NÜÜD: Ühe reisiraamatu sünnitusvalud (IV)
Hommikul olen varakult üleval. Enne kaheksat lausa. Konutan suure puust laua taga võõrastemaja hoovis ja joon lausa kohvi, mida ma kunagi hommikuti ei joo. Lasen hea maitsta numbritoa hinna sisse kuuluval rikkalikul hommikusöögil: kaks praetud muna ja tilluke törts ketšupit. See maitseb täpselt sama hästi, kui võib ette kujutada.
Täpselt kell kümme hakkab aia tagant kostma jutuvada ja tule taevas appi: Clwyd astub võõrastemaja hoovi. Tema suust tuleb segast juttu ja see kõlab täpselt nii: „Üks Läti perekond, mul on kliendid, eks, ma olin Riias nendega, tütar, vend, kellelgi oli veel üks vend, sa ei usu – me olime Riias, need lätlased on toredad, neil oli tütar ja sa ei usu, aga perekonnapea sai ametikõrgendust, eks ole, neil on lapsed ka ja…“ Mulle hakkab tunduma, et minu tugiisikul on kruvid peas natukene lahti. On ta ikka veel purjus? Või ehk midagi muud manustanud? Kas ta ei kavatsegi vabandust paluda, justkui midagi poleks eile juhtunud?
„Jää jumala pärast vait!“ röögatan nagu kurjast vaimust vaevatu.
„Mina olen Bonnie ja Clyde,“ pareerib tema kiiresti.
Ausalt, ta venitab minu kannatuse piire.
„Jää palun vait,“ ütlen palju vaiksemalt, kuid siiski käskival toonil, ja jätkan: „Kas sa oled jälle
täis? Usaldasin sind. Maksin sulle ette osa summast…“ Clwyd teeb korraks suured silmad. „…milles oleme kokku leppinud. Kas ma olen loll? Millal me minu tukijuhiloa teeme? Millal arutame, kellega ja kus kohtun? Kas leiad mulle endise Tamili Tiigri intervjueerimiseks, nagu lubasid?“
Clwyd luksatab ja korraks näib, nagu ta hakkaks oksele. „Kõik saab korda, teeme ära. Sellest tuleb sul kindla peale hea raamat.“ Ta ohkab siis sügavalt ja läheb kiiresti trepist üles – otse minu tuppa. Olen ukse lukustamata jätnud. Talle minuti pärast järele minnes tõden, et ta on ennast kõhuli minu voodisse heitnud ja sügavasse unne suikunud. Tema jalad tõmblevad, nagu ta ajaks unes kasse taga.
Ei ole lootustki, et me täna minu tuk-tuk’i vaatama läheme või mingeid pabereid ajama hakkame. Olgu, las ta olla. Ma võin natukene aega „raisata“. Arvestasin salamisi sellega, et midagi läheb nässu ja seetõttu peab kuskil mõnda aega ühe koha peal kummi venitama. Ma ei osanud ainult ette näha, et asi, mis valesti läheb, on Clwyd.
Aga pole hullu. Mul on siin muud ka teha: tutvusi sobitada; e-kirju kirjutada ja muud vajalikku. Vaatan pettunult magavat Clwydi. Ta näeb välja nagu kulunud riidetükk, mis pannakse kööginurka. Ja siis öeldakse koerale: „Noh, Pluuto, see siin on sinu v o o d i.“
Ühe oma sõbra kaudu sain üle interneti tuttavaks Austraalias resideeruva tamili naise Yanuga, kes lubas mind igakülgse informatsiooniga aidata, kui Lanka põhjapoolsetesse provintsidesse jõuan. Kirjutan aja kulutamiseks talle Messengeri kaudu mõned küsimused. Uurin, kas me saaksime helistada ja natukene rääkida (tahan teada, kas põhjas ja idas on veel kohti, kuhu mul ei oleks turistina tark minna), aga Yanu selgitab, et helistada pole meil mõttekas, kui mina viibin ise samal ajal Sri Lankal. Valitsus võib kõnet pealt kuulata ja võimuesindajad ei suhtu sellel maal minusse enam hästi, kui saadakse teada, et ma torgin kodusõja ja vähemusrahvuste teemasid. Need on kaks valusat asja, millest kohapeal
rääkida ei ole vaja. Niimoodi hoiatab mind Yanu. Minule tuleb see mõnevõrra üllatusena.
Võidakse t e l e f o n i k õ n e s i d p e a l t k uu l a t a?! Säh sulle siis demokraatiat, vot sulle siis p ä i k e s e l i s t p a r a d i i s i s a a r t.
Istun rõdul ja mõtlen natuke järele.
Plaanidega tuleb elus alati edasi minna, isegi kui ilmnevad väikesed takistused. Esimene asi on teha mõned meeleolukad ülesvõtted Sri Lankast. Mõeldud – tehtud. Lähen välja ja jätan Clwydi oma voodisse norskama. Kui minu võõrastemaja väravast välja astuda, keerata kohe esimese nurga pealt vasakule, sammuda mõned minutid otse ja pöörata uuesti vasakule, paistab sealt üks kitsas käik, kangialune, mille taga jookseb raudtee. Teisel pool randa seisavad kindla müürina puidust ehitatud baarid ja söögikohad, piirates seda imelist liivaranda, kuhu on justkui butafooriana lohistatud erksavärvilised kaluripaadid.
Varsti seisangi, jalad harkis, raudtee kõrval. Olen esmase aktsioonina otsustanud teha pildi rongist.
See on nii erutav-eksootiline olupilt, kui Sri Lankal raudruun kaugusest läheneb: raudteed ääristavad tuule käes kergelt kõikudes, taeva poole püüdlevad kõrged palmid, kuumus paneb õhu virvendama ning läbi selle virvenduse saabub mürinal rong, mille kõikide vagunite uksed on pärani lahti, ning nende vahelt kõlguvad poolest kehast saadik välja muretult ettevaatamatud reisijad. See on Euroopa maadest vägagi erinev vaatepilt, milles on midagi nii lihtsat ja maalilist. Kruvin kaamerale õige objektiivi otsa, ning sean ennast kuumuse tõttu silma voolavat higi trotsides valmis. Raudtee lõhnab tugeva päikese pärast nii kõvasti tõrva järele, et selle aur teeb sutike uimaseks.
Tollest kitsast kangialusest, mida ma ennist mainisin, tavaliselt inimesi ei käi – see näib võib-
olla liiga kahtlane välja. Kui on vaja randa pääseda, läheb enamik üle raudtee tavaliselt kuskilt kõrvalt hoovidest. Seega olen eriti üllatunud, kui olen maha kükitanud, objektiivi teravustanud, paarist kookospalmist igavad proovivõtted teinud ja keegi mind hinge kriipival häälel järsku kangialusest kõnetab: „Tere tulemast Sri Lankale! Vaata, mul ei ole näppe!“.
Pööran ennast sellise ebahariliku tervitusviisi peale üllatunult ümber ja vaatan tõtt lühikese, ennast imelikult kongu hoidva, ebamäärases vanuses, ent noorepoolse kohaliku tegelasega. Kuulen kohe ka, kuidas rong kaugusest läheneb. „Tere-tere!“ ütlen sõbralikult ja panen pöidla kaamera nupule valmis. Noormees sirutab otsekui oma sõnade tõenduseks minu poole oma käed. Tõepoolest – ilma näppudeta mees! Ma oleksin teda uskunud ilma selle žestitagi. Kes mõtleks lihtsalt nalja pärast välja säärase asja, et tal näppe ei ole!
Rong ligineb läbilõikavat hoiatusvilet lastes ning mina ütlen kenasti, et mul on küll temast kahju, aga las ma teen nüüd paar pilti. Mida ma ikka suudan ette võtta selle suhtes, et tal näppe ei ole. Pööran end endisesse asendisse tagasi ja kükitan rööbastee kõrvale.
Kogemus ütleb, et kohalikud lähevad tavaliselt ära, kui nendest välja ei tehta. Nende soov on tavaliselt sinu käest raha saada. „Mul on piimapulbrit vaja osta,“ haugatab ilma näppudeta mees otsustavalt ja astub mulle otse kanna peale – kas kogemata või mitte, seda ma ei tea. Ja siis järsku tunnen tema hingeõhku oma kuklas. Ta on mulle sõna otseses mõttes selga roninud.
Umbes seitse sekundit jääb selleni, kui rong minuni peaks jõudma. See annab vilet nagu jaksab, sest juht näeb ju seda (loodetavasti) ebaharilikku vaatepilti: valge turist rööbasteel, ilma näppudeta mees seljas. „Mul ei ole raha! Ma ei anna sulle raha,“ krääksun närviliselt ja rapsan õlaga, et ühtäkki väga tülikaks muutunud siitkandimees oma seljast ära saada, ning asun plõksima: üks kaader, teine. Ma ei taha tekkinud kentsakast olukorrast hoolimata oma pildist ilma jääda.
Rong jõuab meieni. „Mina olin kunagi kalamees!“ teatab nüüd hääl minu kõrva ääres uhkelt ja samal hetkel ma hüppan – omast arust rongi eest ära, põrkan aga vastu seda näppudeta karakterit ja lendan oma suureks ehmatuseks rööpa peale kõhuli. Null koma viie sekundi jooksul suudan ennast siiski külili keerata ja rongi rataste alla mitte sattuda.
See oli nagu filmis! Vägev! Rong möödub kõrvulukustava vilina saatel, rongijuht on käe signaalile unustanud, ja ilmselt ka oma suu lahti. Selili maas lebades näen taeva taustal rongivagunite akendel naerul nägusid, kes mind lõbustatult jälgivad. Meelelahutus on siin maal hinnas. „Kuradi idioot!“ röögatan vihaselt, oma emakeeles näputule, kes ei paista olukorrast üldse heitunud olevat ja jätkab monotoonsel toonil seletamist, et tal oleks piimapulbrit vaja ja et see maksab ainult kolm eurot ja minu jaoks ei tohiks see üldse probleem olla seda talle osta. „Kas sa arveldad eurodes või ruupiates?“ küsib ta veel asjalikult. „Sa oleksid mu äärepealt rongirataste alla ajanud,“ pigistan hammaste vahelt süngelt, samal ajal kaamerat kotti pakkides.
Süda taob kõvasti. Sirutan oma käed korraks ette – need värisevad natukene. Ehmatus oli päris suur.
„Vabandust, et ma sinu peale karjusin, aga sa oleksid mu äärepealt teise ilma tõuganud ja sellise asja peale kaotavad inimesed tihtipeale enesevalitsuse,“ seletan talle.
Paratamatult ei näe ma enam välja nagu inimene, kes ulatab ilma põhjuseta teisele inimesele raha, ja mu kaaslane annab nüüd alla. „Tere tulemast Sri Lankale,“ ütleb tegelinski, olukorda arvestades imestama paneva kergusega, ja longib tagasi kangialusesse. Ma näen veel, kuidas ta võtab midagi maast, uurib seda põgusalt, pistab suhu ja kaob seejärel silmist.
Kuigi ma tahtsin enne samas suunas minna, kontrollimaks, ega truu Clwyd hotellis kogemata une pealt ära pole surnud, otsustan piimapulbrinõutajat pigem täna enam mitte kohata ja sean sammud vastassuunas – vee poole, ning jõuan kohe randa. Istun seal uhkes üksinduses mõnda aega, vedades näpuga liivas jooni ja lastes oma südamel rahuneda.
Sri Lanka on maailmas tuntud kui populaarne surfarite sihtpunkt. Vihmasajud liiguvad rannikult rannikule, tehes Sri Lanka aasta ringi surfamisvõimalikuks. Sportlikud inimesed ronivad särava naeratuse saatel igalt poolt üle maailma Lanka randadele kokku, teevad kõikide ees natukene joogat, sulistavad ennast seejärel läbi raskuste rannajoonest eemale, ronivad vahtpolüstüreenist välja venitatud kaselehekujulise tüki peale püsti, lastes sellel ennast randa tagasi kanda (samasse kohta, kust nad tulid), ning kordavad seda protsessi uuesti ja uuesti. Varavalgest hilisõhtuni. Siit leiad kerge vaevaga igal aastaajal suured lained, mis seda (minu meelest natukene igavat) hobi toetavad.
Vahtpolüstüreenist laudadega inimestele teeb kõva lainetus rõõmu. Minule, kes ma tahan vaikselt ujuda ja merevees rahulikult o l l a – minule see nii väga ei sümpatiseeri. Minu jaoks on enamik Sri Lanka randu, kui me räägime lainetest, natukene liiga agressiivsed. Enamikus kohtades pead ennast läbi kõva laine murdma, enne kui rahulik vesi sind lohutab. See protseduur on väsitav. Ilmselt olen ma laisk.
Varsti olen jälle võitlusteks valmis ja sean sammud hotelli poole, lootuses, et saan Clwydiga
jutule ja homme alustada minu retke ettevalmistustega: minna sõiduloa järele, läbi elada hirmsad tuk-tuk’i-sõidutunnid ja planeerida jutuajamisi kohalikega. Olen väge täis, tahaks juba kõigega pihta hakata, kirjutada raamatusse esimene peatükk!
Võõrastemaja kitsa värava ette on ennast sisse seadnud muretu olemisega lehm ja esimese hooga ma sealt sisse ei pääse. Pean vaeva nägema, et vissi eest ära astuks. Ütlen lehmale sõbraliku hääletooniga: „Kassasaad!“ ja astun looma koguka tagumiku taha. Uuesti: „Kas sa saad?!“ Lehm silmitseb mind üle õla m õ i s t v a pilguga ning liigub vaikselt tee pealt eest ära. Kui Sri Lankal on lehm keset tänavat, siis lähevad inimesed temast ringiga mööda, sest lehm on Sri Lankal au sees. Umbes nagu purjakil vanaema ei hakka keegi takistama, kui ta lärmates vannitoas kõik pahupidi pöörab. Sri Lankal on lehmadega samamoodi: nad on au sees. Katsu ainult seda elukat trügima hakata või astuda tema tahtele vastu! Kohe tabab sind pealtnägijate pahameel ja terav hukkamõist sarvekandja vaba tahte eiramise pärast.
Tuppa jõudnud, otsin oma valjult norskava käsilase linade kuhja vahelt üles ja hakkan noomima: „Miks sa magad? Ma tahan sinuga rääkida, mul on vaja vastuseid ja nende põhjal plaane teha!“ Aitan Clwydi nagu väikese lapse istuma, toetades teda seljast.
„Mis nüüd, kas me hakkame napsu võtma? Kus pudel on? Läheme tätoveeringufestivalile?“ vahib ta segaduses ringi ja hõõrub rusikatega silmi. „Võtame napsu?!“ osatan pahaselt. „Ma tahan sinuga asju arutada, meil oli ju diil? Kas panen oma reisi ise kokku? Ma võin seda muidugi teha, aga tahaksin enne seda selge sõnaga sinu suust kuulda, et sa mind ei aita! Võin helistada nendele poistele, kes mind neli aastat tagasi siin ringi sõidutasid – Hassanka oli autoga, tema oli kõige asjalikum, oskab kindlasti tamilite kohta midagi tarka öelda ja leiab mulle veel tuk-tuk’i ka pealekauba!“
See ähvardus äratab Clwydi pauguga üles. Ta tõstab näpu püsti: „Me peame ikka väga diskreetsed olema! See on m e i e raamat, meie koos teeme seda. Ära hakka kellelegi helistama! Pole vaja igasuguseid muid kasuahneid tegelasi kampa võtta.“ Tuustib korra oma kotis, võtab sealt välja ja näitab mulle kaugelt koha- ja inimeste nimedega kortsus pabereid. „Mul on kogu plaan kirjas. Varsti seletan sulle.“
Kirjalik plaan tekitab minus lootust. „Ma ei helista, aga luba mulle, et hakkame homme tegutsema.“
„Jah, muidugi. Homme, või siis ülehomme h i l j e m a l t,“ sõnab Clwyd rahunenult ja uinub, lastes kuuldavale pika peeru.
Vaagin käärivat olukorda ja tõmban Hassankale traati: tere, olen jälle külla tulnud, asun Mount Lavinias – samas paigas, kus kunagi kohtusime, kuidas kulgeb? Hassanka annab aru: tal läheb suurepäraselt, peale selle, et tal on süda väga haige ja ta võib varsti ära surra. Ta pärib, kus ma täpsemalt peatun, mis mul kavas on, kas kohtume. Jätan kõik lahtiseks – ei tea ju veel, kuidas asjad lähevad, aga jutustan Clwydist ja avalikustan oma koordinaadid: Ivory Inn, teine korrus, tuba 203.
Siis lähen esimesele korrusele ja lehitsen paar tundi Gordon Weissi raamatut „The Cage“ (eesti keeles oleks see „Puur“), milles väidab Sri Lanka kodusõja viimastel kuudel Colombos viibinud ÜRO saadik ja ajakirjanik muu hulgas, et sõda oleks saanud vältida, kui tamilite probleeme ja kaebusi oleks sügavamalt analüüsitud ja nendega tegeletud. Nii need tunnid lähevad.
Õhtu saabudes olen laskunud kergelt trööstitusse tujju. Ma ei ole väga mures ega vihane, lihtsalt kuidagi üksik tunne on minu hinges järsku idanema hakanud. Olen enne Sri Lankale tulekut kuude kaupa üksinda reisinud: Pakistan, Afganistan, emiraadid. Igatsen oma kaasa järele. Üksinda on hea olla ainult siis, kui sa oled merisiga, ja võib-olla pole isegi üksikul meriseal meel kogu aeg rõõmus. Varsti ta tuleb. Mitte merisiga, vaid Justyna. Mul on kolm nädalat aega, et oma nii-öelda uurimistöö siin ära teha, kohalikke surkida, ebamugavad paigad põhja pool läbi käia, ning Justyna saabub jõuludeks nagu kingitus. Siis võiks minna ja kaeda koos ka Sri Lanka tavaturistile südamelähedasi kohti. Mõlgutan selliseid mõtteid ja olemine muutub kuidagi lahedamaks.
Hakkab sadama vihma, tõuseb tuul. Temperatuur on kolmekümne soojakraadi juures ja pimedus tõmbab mind. Otsustan ujuma minna. Vanad head sinised ujumispüksid jalga, särk selga. Midagi muud polegi vaja, rätikut ei viitsi ka otsida – vihma nagunii ju sajab. Mida sa ikka vihmaga kuivatad – otsige lolli!
Lippan mööda tuttavaid pimedaid tänavaid. Kõik on inimtühi, kuigi kell on alles kümme õhtul. Rajoon on rahutuks tegevalt vaikne. Ma ei ole veel vist ühtegi (valge nahaga) turisti näinud, mõtlen, kui ümber järjekordse nurga keeran. Käputäis indialasi jalutas ennist mu hotelli rõdu alt mööda. Lähen tuttavast kangialusest läbi, ületan raudtee ja seal ongi rand. Vihma on hakanud kõvemini sadama, tuul on päris tugev. Õhus on tunne, nagu varsti lööks välku.
Paar tujutut koeravolaskit longivad mulle pimeduses vastu. Korraks läheb südame alt külmaks, kuid kohe jõuab teadvusesse: Sri Lanka tänavakoerad on üldjuhul ohutud. Vähemalt minul pole nendega probleeme olnud. Jäta nad rahule ja nad jätavad rahule ka sinu. Möödume üksteisest ilma üksteist mõjutamata. Mulle tulevad meelde Lõuna-Myanmari pimeduses kohatud tänavakoerad ja jutud, kuidas nad inimesi on rünnanud, pildid minu telefonis koerte laipadest rannal, kes on hambad üksteise kõris kinni surnud – keegi ei anna seal järele. Need seal Lõuna-Myanmaris Dawei kandis on tõeliselt metsikud elajad. Võdistan õlgu ja märkan, et olengi sammudes jõudnud juba päris veepiirini välja.
Istun hiiglaslikule puurondile, mille ookean on kaldale uhanud (kas see on mõne laeva küljest, kes ütleks?), ja lasen märjal ja soojal tuulel ennast sakutada. Horisont lööb korraga säravvalgeks. Zeus ise virutab jämeda välgunoole taevast alla. Varsti jõuab minuni ka sünge kärgatus. Välgule järgneb järgmine välk. Minu meeleolu seal ookeani kaldal paisub välgusähvatustest toetatuna kuidagi grandioosseks. See kõik siin, see loodus ja ookeani voolitud emotsioon paneb mind vaimustusest karjuma – keegi ei kuule nagunii, kedagi pole läheduses ja kui ka oleks: tuule ulg on minu häälest tugevam. Huilgan omaette pimeduses ja kõlan nagu eufooriline lehm.
Otsustan, et kuigi see on natuke ohtlik, ma lihtsalt p e a n ujuma minema. Välk raksatab jälle kogu taeva valgeks ja kui näen selle valguse käes maskuliinset lainete mängu, tõmbab see mind nii nagu sireenide mesijutt. Viskan särgi liivale, palun mõttes oma naise käest vabandust, sest tema ei arvaks kohe kindlasti, et see on hea idee, ja torman ennastsalgavalt vette.
Kohe ei juhtu midagi. Alguses on täitsa tore. Saan kümme sammu madalamas vees käia ja hüüda kõvasse kohinasse eufoorilise „Hõissa!“ ja seda veel täiendada: „Juhuuuu!“.
Vesi on soe, tundub lausa kuum ja nii soolane, et tunnen, kuidas see soolasus minu pooridest sisse tungib. Jõuan optimistlikus toonis alustada mõttega, et „See polegi ju kõige…“, kui pimedusest ründab mind esimene alatu laine. Saan sellise laksu rindkerre ja vastu vahtimist, et mu keha võtab kohe osa graatsilisest tagurpidi kukerpallist. Lapsepõlves lõi vene soldat mulle ükskord niimoodi vastu nägemist, et veeresin liivamäest tagurpidi kukerpallitades alla. Nüüd on mul järsku mõneti sama tunne. Ainult palju soolasem. Kaugel troopilisel maal vees ringiratast käia on kuidagi stiilsem kui Tallinnas Vene sõjaväebaasi kõrval raudteetammil kellegi noore lolli löögi tagajärjel kontroll kaotada. Soolast vett tungib ninast ja suust sisse. Isegi silmadest vist. Hingetorru kerkib tahtmatu karjatus, aga kurgust välja see karje ei jõua – tuleb teine laine! Teine lainevall rapsab mul ühe ropsuga ujukad jalast ära ja keerab mind niimoodi upakile, et mu valge tagumik jääb korgina veepinnale, ning minu röökimine on suunatud otse vee alla ja kuulda ainult mõnele ränivetikale, millel on kõigest nagunii absoluutselt ükskõik. Graatsiast pole siin enam juttugi.
Püksid saan kohe kätte, see pole probleem – seda on varemgi juhtunud, et bokserid lainetega või isegi basseinis jalast minema uhutakse. Mul on pükste püüdmiseks isegi oma süsteem välja töötatud (märkus iseendale: osta tugevama kummiga ujumispüksid). Susped näpu vahel, olen kolmanda lainega rinda pistes juba targem – heidan ennast pea ees selle sisse. Kuigi see on selles pimeduses natukene hirmutav manööver, nipp siiski töötab ning lainete plaan mind kolmandat korda alandada luhtub. Niimoodi käitun ka järgnevate lainetega – pea ees sisse ja küll kõik läheb hästi! Tunnen ennast julge ja tugevana nagu Benito Mussolini!
Paar minutit käte ja jalgadega sõtkumist segatud mõõduka surmahirmuga ja olengi jõudnud märatsevast märjast tsirkusest läbi. Kaldast kaugemal on vesi vaiksem. Teravad ja vihased lained on jäänud selja taha, kuid nüüd ulbin kaldast juba päris kaugel ja see on jälle üks hea põhjus ebakindel olla. Saan aru, et käes on öö.
Püsin vee peal, teen kätega kaevamisliigutusi, siputan õrnalt jalgadega, avan suu ja lasen vihmaveel sinna sisse sadada. Kuigi naudin oma öist suplust, olen lainetega võitlemisest natukene väsinud. Katsun jalaga – põhja ei tunne. Olen India ookeanis, aeg-ajalt lööb taamal välku, laine on tavapärasest tugevam. Peab kaldale tagasi saama. Ilma naljata. Küsin endalt: oli mul nüüd siis vaja siia ronida? Vastan: oli küll.
Lasen tujukatel lainetel end kaldale tagasi kanda. Neelan nendega jageledes päris palju tulisoolast vett. Jõuliste lainetega võideldes on alati see häda, et kuidagi õnnestub neelata vett ka nina kaudu, isegi kui suu on targu kinni vajutatud. Jõuan kaldale tagasi, kukun pikali ja öögin soolase, tahtmatu suutäie maost välja – loodus on mu päris kenasti läbi kloppinud.
Välk raksab nüüd kalda lähedal. Vähemalt mulle tundub nii, sest ereda sähvatuse ja mürina vahel pole kolme sekunditki. See pealtnäha ebahuvitav sündmus ajab mind kibekähku jalgele: lippan kodu poole nagu metsloom, kes on kõva käteplaksuga põõsast välja ehmatatud. Mul on märg särk käes rusikasse pigistatud ja mõtlen ähmiga veel jooksu pealt, miks ma niimoodi riskisin. Ma ei taha ju ometi surma saada? Rongi alt öise märatseva ookeani rüppe tormamine on nagu vihma käest räästa alla minek. Vannun endale ähkimise ja hingeldamise vahepeal, et püüan edaspidi oma lollust natuke paremini ohjata. Ma soovin
sellel hetkel, et oleks olemas vaateplatvorm vaatega minu oma ajju, ja sinna oleks kinnitatud tahvel joonistustega, millel on ära seletatud, mida parasjagu vaadeldakse – tahaksin aru saada iseenda mõtteprotsessidest.
Hotellituppa tagasi jõudes näen esimese asjana, et Clwyd on kadunud ning kõik oma asjad ja paberid, millele ta oli väidetavalt meie plaanid kirjutanud, kaasa võtnud.
- Bonnie ja Clyde
- Colombo
- Go Reisiraamat
- India
- India ookean
- reisijutud
- reisikirjandus
- Reisiraamatud
- Rene Satsi
- Sri Lanka
- Sri Lanka nüüd
- tuk-tuk
- võõrastemaja
