REISIKIRI: Ära eelda, ära eelda ja veelkord, ära eelda
Olin vähe reisinud ning kuna ainukeselt n-ö mulle sobiva eriala katsetelt ehk lavakast kukkusin välja, siis otsustasin minna reisile. Ees ootas seiklus Austraalias. Kõigi võimaluste maa, miski, mis tundus nii ahvatlev ja uus.
Tõtt-öelda olingi vaid enne seda elus vaid korra lennukiga sõitnud. Rohkem lihtsalt polnud vaesest perest tulles võimalusi olnud. Nii lihtsalt oli, kuid nüüd, olles kenasti tööd teinud, tundsin, et see on minu võimalus. Plaan oli selge, lähen esialgu vähemalt aastaks. Vähem tundub kuidagi nadi, kui juba nii pikk reis ette võtta ja sõpradele suure suuga kuulutada, kuidas nüüd aasta vabaks võtan ning Austraalias tööd tehes raha teenin. Kuna üksi tundus see tol hetkel veel siiski pisut ulmelise otsusena, siis otsustasin end külge pookida kolmele sõbrannale ja võtsin veel sõbra Tõnu ka kaasa.
Ühesõnaga – mõeldud-tehtud. Plaan oli paigas ning vähemalt esialgu olin kindel, et see kamp rändab järgmised aasta aega koos. See kujutelm purunes muidugi juba peale esimest nädalat, kui kõigil tekkisid omad plaanid ning meie sõbraga tundsime vist end sellest riigist kõige kaugemana. Sõbrannad teadsid kohe, kuidas plaan üles ehitada, mida peab tegema selleks, et ikka võimalikult pikaks ajaks Austraaliasse jääda ning miks see üldse nii äge riik on. Sinna jõudes koitis mul esimest korda tunne, et võib-olla ma olengi siin hoopis seetõttu, et ma polnud varem kuigi palju lennukiga lennanud ja see oli lihtsalt kõige kaugem punkt, kuhu minna ja mis ka lähedastele põhjendades loogiline tundus. Sellest tundest hiljem pikemalt, mingil imelikul kombel võib öelda, et see oli esimene äratuskell.
Kirjutades mõtteid kujutelmast, et äkki saab seal pisut lihtsamalt tööd, meenuvad Eduard Vilde ajad Berliinis, kus taskuraha teenimiseks pidi Eestisse kirjatöid saatma, et pisut honorari teenida. Kohati mõtlesin tõesti ka mina, et kas pean tõesti hakkama kuidagi veebi teel Eestist tööd otsima. Samas tuli tõdeda, et ega mul ühtegi oskust pakkuda polnud. Gümnaasiumi haridusega endine teenindaja – tänapäeval oleks vist ainuke variant Onlyfansi kasutaja teha ja sellise haridusega veebis teisele poole maakera tööd otsida. Õnneks olukord siiski nii jubedaks ei jäänud ning sain seal lõpuks tööd küll, kuigi omamoodi reisikirju saatsin Tallinna poole ikka. Nimelt tegin vlog’e ehk video-audio jutustusi, mis toona äärmiselt populaarsed olid. Minu publik oli muidugi väiksem, heal päeval tuli vaevu 200 vaatamist ära ning olgem ausad, täna on selle üle pigem hea meel. Retrospektiivina muidugi tore.
Nüüd aga töömesilisusest – saime Tõnuga keset septembrikuud tööd ühes Sydney väikeses vabrikus, kus valmistati jõulupakikesi. Kui ma ei eksi, siis isegi ettevõtte nimes olid kajastatud sõnad “christmas hamper” ehk nagu nimigi ütleb, siis jah, nad tegelesid ainult ja ainult jõulupakikeste koostamisega. Mida see siis tähendas? Lihtsustatult – lähed tööle, võtad liini ette ritta ja hakkad siis juustusid, šampanjasid, šokolaade, krõbuskeid ja jumal teab mida täpselt samamoodi kastidesse paigutama. Pärast said need kastid veel ilusa sõlme ka peale, et jõuludel ikka paslik kuuse alla oleks panna. Kuigi ilmselt läksid need pigem hunnikutes mõne uhke firma töötajatele.
Tooted olid tegelikult päris head. Ma tean seda seetõttu, et paar toodet tuli eestlasliku kiirustamise tõttu maha kanda, kuna need said hooga nii palju kahjustusi, et ei kõlvanud enam kasti panna. Võib-olla oli see tol hetkel ka sihilik käitumine, sest nii palju, kui ma mäletan, siis ega me söögi osas just kõige paremal järjel ei olnud. Nii me siis pidasime kahekesi lausa tublid kolm nädalat vastu. Polnud kaugelt mitte see, mida ma Austraaliasse tulles ootasin. Teine linnuke kirjas. Unistused olid selgelt midagi enamat ning käega löömise tunne juba paistis. Aga ei, vara veel, vaid kuu aega on siin oldud.
Elasime Sydneys hostelites, kus magas meiega veel ühes toas keskmiselt 8-12 inimest: noored ja vanad, austraallassed ja sisserändajad, õnneotsijad ja palgatöölised. Ise kategoriseerusin vist noore sisserändaja alla, kes otsis õnne, aga Sydney üleelusuuruste pilvelõhkujate ning kiire elutempo vahelt seda ei leidnud. Vähemalt veel mitte.
Ühel ilusal päeval tundus mulle siiski, et leidsin õnne. Vähemalt märgi sellest, et kuskilt ma leian siiski selle õige. Töötasin varem ühes Tallinna restoranis, mille peamine eesmärk oli pakkuda suurepärast teenindust. Me olime kõikides söögikohtade arvestustes Tallinnas juba aastaid esimesel kohal ning ma olin kindel, et selle kogemuse ja teadmisega löön ma kõikjal üle maailma jalaga uksed lahti. Siiski Tallinna Tripadvisori #1! Selle faktiga hooplesin mitmetes töökuulutustes ning kirjades, mida lugematul arvul nooblitesse restoranidesse saatsin. Ma teadsin, et sellega lihtsalt peab näkkama! Pikalt püsis aga vaikus.
Kuid siis näkkas! Sydney Opera Bar. Jah, selle sama ooperimaja baar, mida kõik maailma inimesed tunnevad, kui ühte Austraalia olulisemat vaatamisväärsust. Nad vastasid, et ootavad mind proovipäevale. “Nüüd on olemas!”, mõtlesin ma ja lubasin õhtul endale isegi kallima veini. Juba ülejärgmisel päeval olingi baari terrassil ning rääkisin juhatajaga, kes pakkus, et ma võiks kohe proovipäeva ära teha, kuid kuna ma olen siiski uus inimene, noor ja “kusagilt Eestist”, siis esialgu tal mulle peale klaaside koristamise midagi pakkuda pole. Ma ei hakka valetama, et tundsin end lööduna, kuid mõtlesin samas, et mis ta siis ikka ära ei ole. Hakkasin tööga pihta ja umbes 17. minutil sain aru, et see on ilmselt kõige jubedam töö, mida teenindussektoris saab teha. Lällavad kunded, sajad klaasid ning null suhtlust. See pole ikka see. Ma olin alguses tagasi, sest enamat mulle lähikuudel ei lubatud.
Vahepeal olid tüdrukud endale töö leidnud, kuid sõbral oli ikka sama seis, mistõttu pidasime temaga sõjaplaani ning otsustasime, et kuna säästud hakkavad otsa saama, siis lähme farmi ära. Üks mu sõber varustas meid kontaktiga Põhja-Austraalias Cairnsis, kelle juures ta ise viinamarjaistanduses tööl käis ning keda ta meeletult kiitis. Helistasime talle ning ütlesime, et saime kontakti Olegilt, kes seal varem töötas ja keda farmi juht John väga kiitis. John oligi väga tore keskealine valge mees ning ütles, et tulge kasvõi kohe. Kohe me päris ei saanud, kuid juba nädala pärast lendasimegi põhja ning tundus, et nüüd saab mõne aja ilma hullude klientide ning jõulupakkideta lihtsalt kusagil maal mõned kuud tööd teha.
Farm asus Cairnsist umbes 40km kaugusel ning sinna saamiseks tuli kõigepealt 30km bussiga sõita ning siis asukohta, kas kõndida või hääletada. Kuigi liiklus oli selles maakohas olematu, siis õnnestus meil siiski end ühe auto peale hääletada. Kaks higist ligumärja tüüpi olid 40 kraadise kuumuse käes teel lõpuks oma sihtkohta. Ootus oli suur ning töötahe tegelikult juba väga suur, sest me tõesti tahtsime tööd teha, kuigi eelnevast see kuidagi ei väljendu.
Pärale jõudes ootas meid klassikaline seebikatest tuntud vaatepilt. Maakoht, istandus, mõned kassid-koerad ning muidugi vähemalt neli samasugust Jeepi. Veider oli kohale jõudes vaid see, et keegi telefonile ei vastanud ja üldse tundus kõik kuidagi vaikne olevat. Pika uurimise ja uksekella kolistamise peale ilmus toosama John siiski välja. Ta teadis, kes me oleme ja meie teadsime, kes tema on. Loogika ütleb, et nüüd on vaja asjad lahti pakkida ja tööle asuda. Selle asemel küsis John aga kurja ilmega: “Mis te tahate siit? Mul pole teile midagi pakkuda”. Üritasime siis selgitada, et telefonis oli ta meile tööd lubanud, kuid see ei aidanud. Ta saatis meid kõrvalhoone juurde ning andis ülesande mõelda välja, kuidas me siit minema saame.
On see nüüd esimene tööülesanne? Mingit nali? Paraku mitte. Me olime tõesti šokeeritud, sest me tulime sinna enam-vähem oma viimaste rahadega, meil polnud halli aimugi, kus me oleme ning nüüd peame veel 40-kraadise kuumusega suurte kottidega tagasi hakkama vantsima? Ja nii oligi.
Jätan praegu palju ahastavaid roppuseid ning meeleheitlikku soigumist vahele, kuid me hakkasimegi tagasi jalutama. Ma pakun, et peale esimest kilomeetrit ütlesin Tõnule, et nüüd aitab. Mina ostan pileti tagasi ja võimalikult kiirelt. Mul oli alles viimane raha ja rohkem ma riskida ei soovinud. Tõnu alguses vedu ei võtnud, kuid enam-vähem neljandal kilomeetril ütles ka tema, et tuleb minuga tagasi.
Need olid õnneotsingud Austraalias, mis kestsid kokku tervelt kaks ja pool kuud ning mille tulemus oli palju kannatust, natuke uut kultuuri, rohkelt linnamüra ning väärt kogemusi. Pärast seda jäi mulle alatiseks meelde, et midagi ei tasu eeldada, ennast ei tasu liiga tähtsaks mõelda ning Eestist tulles ei saa eputada sellega, et töötasid #1 restoranis. Tühja sellega.
Ma olin õnnelik, et sain sealt tulema ning tuleb tõdeda, et Eestis on elu palju sujuvam olnud. Tõnu läks veel paari kuu pärast tagasi ning oli Austraalias kokku kaks aastat. Sõbrannad olid samuti seal kõik vähemalt lubatud piirini ning üks reisis veel pärast seda edasi Londonisse.
Minu igatsus ja armastus kodumaa vastu oli aga suur ning jäin rõõmuga Eestisse. Uuesti Vildega paralleele tuues võib öelda, et tema oli ikka tükkmaad kõvem reisumees kui mina, kuid igale ühele oma. Ma muidugi ei välista, et teen tulevikus veel ühe katse.
