Heitsin viimase pilgu Budapestile ning astusin rongi. Leidsin oma kupee, astusin üle ukse ja peatusin korraks. Mul oli korraks tunne, nagu oleksin astunud sammu ajas sada aastat tagasi… või siiski vähem? Igatahes ei meenutanud see kutsuvate samettoolidega kupee üldse kodumaiseid modernseid ronge. Raputasin kujutluspildid vana aja glamuursetest rongireisidest silmist, astusin edasi ja seadsin end akna alla istuma, valmis nautima tagasiteed Viini ja kauneid vaateid Kesk-Euroopa maastikele. Asetasin aknaalusele lauakesele Vilde „Reisikirjeldused“, mille olin kodusest raamaturiiulist reisikaaslaseks haaranud.
Järsku avanes kupee uks ja sisse vaatas näpitsprillide ja vestiga ülikonnas mees, mantel õlgadel.
„Kas tohib?“ küsis ta mu üllatuseks puhtas eesti keeles.
„Jah, ikka,“ vastasin pärast esimest jahmatust.
Mees sättis end mu vastu istuma.
„Suurepärane raamatuvalik!“ osutas ta mu ees lebavale raamatule. „Ma olen ise ka väikest viisi kirjanik…“
„Mina samuti,“ ei jäänud ma vastust võlgu.
„Mis mulje teile Doonau pärl jättis?“ küsis mees.
„Budapest? Oh, kaunis, võimas… ja samas on see kontrastide linn,“ ei leidnud ma kohe õigeid sõnu.
„Võõrsile sattudes on alati kaks võimalust: kas sulanduda võõrasse melusse nagu peotäis liiva jõevoolu või tõusta kõrgele selle kohale kui väärikas kotkas, kelle silm püüab kinni nii madalate tänavakäänakute sopid kui ka kõrgustesse küünitavad katuseharjad. Budapestis, selles Doonau kallastel laiuvas keiserlikus ja samas rahvuslikus suurlinnas, tundsin ma end mõlemana – nii rändurina, kes astus läbi linna tänavate kui omaette mõtiskleja, ning samas uudishimulise uurijana, kelle tähelepanust ei pääsenud ükski pisidetail,“ jutustas mees veidi unistavalt. „Kuid ma unustasin end rääkima – mis teile siin kõige rohkem meeldis?“
„Ma varusin tegelikult selle imelise linna jaoks pisut liiga vähe aega,“ tunnistasin. „Saabusin eile rongiga Bratislavast ja pidin juba täna Viini sõitma, aga tegelikult oleks Budapest märksa pikemat külastust väärinud. Aga eks ongi siis põhjust kunagi uuesti tulla. Jõudsin eile õhtupoolikul üle vaadata kauni pitsilise parlamendihoone, natuke Doonau ääres jalutada ning seejärel läksin jõekruiisile, kust leidsin hulga uusi sõpru Ameerikast ja Leedust. Ülejäänud õhtu, mis jätkus elava muusika ja õhtusöögiga hiiglaslike portsudega For Sale pubis, kujunes selle värskelt kohatud seltskonnaga ikka väga lõbusaks.“
Mu vastas istuv vestluspartner naeratas ja julgustas kerge peanoogutusega mind jätkama.
„Hommikul panin suurest tänulikkusest hea enesetunde eest küünla Szent István Bazilikasse, kuhu muidu on sissepääs tasuline, aga sel hommikul oli piletikassa juhtumisi katki ja uksed kõigile avatud. Mul vedas… aga minu meelest ei tohiks tegelikult kirikutesse sissepääsu eest küll raha küsida! Tundub kuidagi vale. Kuna pärast hoogsat õhtut mõte tõstukitest ega võimalikest järjekordadest ei ahvatlenud, olin eriti kaval ja sõitsin edasi teisele poole jõge mäe otsa Buda lossi ja muinasjutulossi meenutava Halászbástya juurde hoopis taksoga, mis oli meeldivalt soodne. Tasus minna – vaated mäe otsast linnale ja jõele olid lihtsalt vapustavad! Teel rongijaama sõitsin veel üle Kangelaste väljaku, viskasin pilgu peale Széchenyi termidele Budapesti linnapargi servas ning oligi aeg rongile astuda.“
„Oh Doonau, see igavene rahvaste eraldaja ja ühendaja! Tema rahulikus voolus peegelduvad ühelt poolt ajaloolise Buda vaiksed ja väärikad katused ning teiselt poolt elav ja moodsam Pest. Kõrgel mäekünkal trooniva Buda lossi suursugused müürid võiksid rääkida pikalt lahingutest ja keisritest, kuid selle terrassilt avanev vaade räägib hoopis millestki muust… Ühel pool vanad lossid, mille tornid kannavad mälestusi Habsburgidest, türklastest ja revolutsionääridest. Teisel pool kaasaegsem, ent siiski aristokraatliku hingusega Pest, kus möödujad kannavad kaasas sama linna mitmekihilist ajalugu,“ arutles mu vestluskaaslane. „Kuid Budapest ei ela ainult oma kivide ja sildade kaudu – ta hingab turuplatsi saginas, väikeste kohvikute lõhnades ja trammide väsinud kolksus. Mina suundusin enne rongile tulekut linna südames asuvasse turuhalli, kus letid on lookas ahvatleva toidukraami all, kus müüjad naeratavad ja pead vangutades lausuvad oma keeles midagi, millest võõrana arugi ei saa. Ometi räägib käeviibe sama keelt kõikjal maailmas: „Proovi, see on parim!“
Ja eks proovitaksegi – guljaši paks ja vürtsikas leem soojendab nii keha kui meelt, ungaripärased struudlid meenutavad, et Austria-Ungari impeerium on jätnud oma jälje ka magustoitudesse. Kohvikutes, mille atmosfäär kannab endas 19. sajandi kirjanduslikku hõngu, istuvad inimesed aeglaselt kohvi rüübates ja ajalehti sirvides, nagu kulgeks aeg siin väheke aeglasemalt kui mujal.“
„Te oskate nii imekaunilt seda kõike kirjeldada, et ma tunnen, et pean kindlasti uuesti tulema,“ tunnistasin.
„Õhtul, kui linna katab sametine pimedus ja tänavatuled peegelduvad Doonau laines, muutub Budapest veelgi poeetilisemaks. Parlamendihoone, see neogooti meistriteos, püsib jõekaldal kui majakas, meenutades nii hiilgust kui ka poliitiliste tuulte muutlikkust. Ja elu jõe ääres ei seisa – inimesed jalutavad, muusikud mängivad, ja kuskil käib endiselt arutelu maailma ja elu üle, nagu selles kohvikus, kus kord istusid noored kirjanikud ja revolutsionäärid. Selles linnas, kus vana ja uus, idamaine ja läänelik, vaikus ja sagin üksteist täiendavad, mõistan, miks Budapest on rohkem kui lihtsalt kaunis linn. Ta on lugu, mis jutustab igale rändurile midagi erinevat – nagu hea romaan, mille tähendus sõltub alati lugejast.“
Vaatasin aknast välja ja nautisin oma vestluskaaslase sõnaosavust. Ilmselgelt oli tegu suure kirjanikuga, aga nüüd tundus juba kohatu tema nime küsida.
„Kuid teie, kas Viinis olete varem käinud?“ kuulsin küsimust.
„Jaa, lausa paar korda ja ülikooliajal pikemalt, nii et kuna olen enamiku olulisi vaatamisväärsusi ja kunstimuuseume siis läbi käinud, kavatsen seekord rohkem niisama ringi uitamisele ja kohvikute nautimisele keskenduda,“ tunnistasin.
„Ah, Viini kohvikud, oma pehmete samettoolide ja niisuguse väärikusega, nagu neis oleks Franz Joseph ise kohvi rüübanud! Seal istuvad härrad, kellel aega enam kui raha, ning arutlevad maailma üle nii põhjalikult, et maailm ise neist kuuldes ehk õige veidi muigaks.“
„Minu lemmik on Café Sperl, kus ma olen käinud mõlemal eelmisel korral ja plaanin ka seekord minna, see lihtsalt on eriline oma kõrgete lagede ja väärikate kelneritega, Viini šnitslist ja kookidest rääkimata. Stephansdomi põikan ehk ka, see on üks kõige muljetavaldavamaid katedraale, kuhu olen eales sattunud.“
„Viinis on elu odavam kui Ungaris ja ka lahedam: siia sünniks päris tulla elama,“ nentis mees. „Soovin teile igal juhul kõige meeldivamaid elamusi Viinis!“
Ärkasin, kui rong peatus kerge nõksatusega. Härrasmees oli kadunud, kuid raamat mu ees lauakesel kenasti alles.
- Austria-Ungari impeerium
- Bratislava
- Budapest
- Doonau
- Franz Joseph
- Halászbástya
- Szent István
- Triin Tammert
- Viin
- Vildega Budapestist Viini
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
