Tai ja Laose reis: No, kas mõnnatad?

Siiri Erala

3. detsember 2025

„No, kas mõnnatad?“ küsib töökaaslane Messenger'is. Tema jaoks olen ma soojamaareisil. „Tead, siin on kõike - mõnnatamist, ilusat loodust, kultuurišokki, rõõmsat meelt, koduigatsust, sooja, külma... Kõike,“ vastan Vientiane’ist, suti kõhedast hotellitoast. Vientiane on Lao riigi praegune pealinn. Paik, kus lehvib tohutus koguses punalippe. Kuna läheneb võimuloleva rahvapartei juubel, veetakse lipunööre piki tänavaid ja risti-rästi üle teede juurdegi. Majanduslikult laostunud Lao on Hiina raha lõa otsas.

Punalipp lehvib ka budistliku templi sissepääsul.

Külades on elektrikappidel China Aid kleepsud, Vientiane’is hiinakeelsed sildid, hiina turistid ja nende värvilised bussid, tohutud hiinahotellid…

Märgid Hiina raha mõjust

Lao külades käies tabab mind üha enam mõte, et kui riik ja rahvas on vaene, kompenseerib puuduoleva loodus (mitte Hiina raha!). Neil veel on see ühendus, oskused, teadmised, kurnamata maa. Banaani- ja apelsinisalud, ananassitaimed, oleks justkui eksinud muu looduse sisse.

Banaani- ja ananassiistandus.

Taimeridu pole, tara pole, nähtavaid teid, radasidki mitte. Aga nii nad seal kasvavad ja jõuavad kodus lauale turulettidele, teeäärsetesse müügikohtadesse.

Sealt ostetud puuviljadest kujunesid meie seltskonna eriliseks lemmikuks marjad, mille ristisime botaaniliste teadmiste puudumisel välimuse järgi kassimunadeks.

Kolmas kotitäis longaneid ootavad söömist.

Selgub, et need on longanid ja siinne kant kasvatab neid tohutul hulgal nii enda tarbeks kui ekspordiks. Longanite söömine on kui sihvkade närimine. Lihtsalt sööd ja sööd. Pool mõnust on marja koore lahtikrõpsamine.

Veider, kuidas reisimuljeid iseenesest toidujuttudeks kisuvad, isegi siis, kui alustad kommunistliku partei sünnipäevast.

Aga las siis minna, eks!

Lao kuningriigiaegne pealinn Luang Prabang on paik, kus kohtusin esmakordselt kleepuva riisiga (ingl k sticky rice). Õhtupimeduses Mekongi ääres saabus see lauda, armsas bambuskonteineris. Phonsaki tegutsemist jälgides sai selgeks, kuidas seda süüa. Nokid konteinerist näputäie, justkui kuklist tükikese, pistad kastmesse ja suhu.

Õhtueine Mekongi kaldal.

Näppudega söömine algas sel reisil just seal.

Jutuloogika suunab mind pajatama Liblikarannal toimunust. Samas valdab mind soov jätta see kogemus ainult nende vahele, kes kohal. Ma tean, et ei suuda emotsioone ammendavalt kirjeldada.

Aga ma püüan.

Kusagil Nom Ou jõe kaldal, Nong Khiaw külast mõnekümneminutilise paadisõidu kaugusel on umbes 100meetrine liivariba, paradiisirand helesinise vee ja vaatega mägedele. Eri värvi liblikaid mänglevalt lendlemas.

Just seal päikese all see sündis. Me neli naisterahvast justkui ei julgenud hingatagi. Giid ja paadijuht tegid kibekiirelt üles lõkke, meisterdasid bambusest grillvardad, toppisid hommikul külast kaasa ostetud tilaapiate kõhud kohalike ürte täis ja asetasid lõkkele küpsema. Piknikulauaks said matṣ̌eetega metsast raiutud banaanilehed.

Toiduvalmistamine Liblikarannal.

See rannaliival istudes võetud eine on isegi pisut erootiline kogemus. Midagi nii erilist ja ehedat. Nauditavat silmadele, maitsemeelele, kogu kehale. Ebamaine. Või siis just maine.
Viimane vast ongi meie linnalises tehnokraatlikus argielus üsna haruldane.

Piknikulaud.

Võiks veel pajatada sellest, kuidas kohalikud ei häälda „r“-i ja ütlevad vabandust paludes vaikse häälega „Solli“, kuidas me, valged neile naljakalt pikaninalised näime jne…

Jah, Lao ei ole paik tüüpiliseks rannapuhkuseks, „mõnnatsmiseks“. Kultuuriüllatusi (reisijuhi Rene Satsi väljend kultuurišoki asemel) on selleks liiga palju.

Laos ei ole kiiret, aga kõik saab tehtud.

Üks viimane märkus veel… Ma registreerusin reisile üksi. Ilma mehe, sõbranna v sugulaseta. Nüüd, pärast reisi on mul täiesti uued ja ägedad tuttavad. Kõik erineva tausta, teadmiste ja iseloomuga, aga seda rikastaval moel. Plaanid kodumaal taas kokku saada ja mõnnatada on juba tehtud.

Restos, kus ka Obama kookosvett luristas.