Piraeus, kas ainult sadam?
Esmalt viis mu võõrustaja mind aga jalutuskäigule Piraeuse linna, mis julgelt kauni kuurordi möödu välja annab. Kõnnime Mikrolimanis (tõlkes: Väike sadam) ja juba esimesest hetkest on tunne, et olen mõnda Vahemereäärsesse sadamalinna sattunud – kaunis promenaad, kus rikkalikud värvilised lilleklumbid ja üle kanalite kaarduvad romantilised sillad, vees laisalt loksuvad ja päikese käes küütlevad valged jahid, mida vaadates tekib endalgi igatsus ühega neist Saroni lahe sillerdavatele vetele seilama minna.
Eks päike, mis kogu seda ilu oma säraga üle kuldab, nagu see minu visiidi ajal olema juhtus, annab kõigele muidugi erilise mõõtme ja väärtuse.
Mööda kaldapealset edasi kulgedes jõuame Pasalimanisse (Suur sadam), mis on avar laht Piraeuse idarannikul. See paik on märkimisväärne selle poolest, et just seal toimusid 1896. aasta Olümpiamängude ujumisvõistlused.
Pisut nukker tühi helesinine bassein tunnistamas, et kui peaks tekkima tahtmine ujuda, on see võimalus endiselt olemas. Kui ilm lubab, võib end hellitada muidugi merelainetes, kuid minu jalutuskäigu ajal on kaunis liivarand veel kevadiselt inimtühi.
Siirdume kaldapealselt linna südamesse – Kreekale tüüpiliselt kitsukestele, kõverikele ja üdini hubastele tänavatele, mis pikitud mitmete suveniiripoodide ja kõrtsidega, kus kreeklase pealetükkimatust sõbralikkusest osa saada võid. Kitsaid tänavaid palistavad 1950-ndate neoklassitsistlikud hooned loovad tunde, justkui viibiksid kaunis Kreeka külakeses ja linnas korraga.
Mööda mäkke kulgevat teed ülesronimine on paraja trenni eest, kuid vaateplatvormilt avanev imekaunis vaade on jõupingutust väärt.
Promenaad, mis varasel lõunatunnil nii inimtühi, on tihedalt täis mitmeid restorane ja kõrtse, mis mu kaaslase sõnul õhtusel ajal rahvast tulvil on ja meeleolukalt kihavad, pakkudes oma tuntud headuses kreeka toitu.
Piraeki
Piraeusest 10-minutilise autosõidu kaugusele jääb Piraeki, kus samuti kaunis kaldapealne, mis Ateena rannikule kordumatuid vaateid pakub. Otse veepiiril seisab kui nukumaja tilluke sinise katusega kabel. Loomulikult on see Kreekale omaselt avatud. Astume meiegi sisse ja süütame küünla.
Sealsamas kõrval, otse mööda kaldakive kulgemas, on näha Kononi müür – osa kindlusmüürist, linna ühest olulisemast kaitserajatisest ja oluline mälestusmärk antiikajast. Loen infotahvlilt, et oma nime sai müür Knidose merelahingu (394 e.Kr.) järgi, mistõttu kutsutakse seda perioodi Kononi ajastuks.
See 2,5 kilomeetri pikkune Themistoklese poolt rajatud ja tänini heas seisukorras säilinud müür märkis linna rajamise algust, kus Themistoklese strateegia tõi kaasa muutuse piirkonna arengus ja pani alguse mereimpeeriumi rajamisele.
Kontserdisaal ja rahvusraamatukogu
Kui juba sealkandis olla, tasub kindlasti üle vaadata ka uus suur kontserdisaal ja rahvusraamatukogu.
Megaro Mousikis asub suurel maa-alal, kus see tohutu hoone oma kõrgustesse pürgiva elegantse ja moodsa arhitektuuriga mõjub ühtaegu nii massiivselt kui ka õhuliselt. Raamatukogu, mis oma laeni kõrguvate tähtsaid köiteid täis riiulitega aukartust äratab, on kujundatud rahvusvaheliste standardite järgi.
Lifitiga üles sõites jõuame kolossaalsele madalate treppidega alale, mis ka vabaõhu kontserdipaigana tuntud. Sealt avaneb ainulaadne vaade kogu linnale, piki Saroni lahte kulgevale rannajoonele koos kõigi selle lahesoppidega – Mikrolimani, Pasalimani, reisijate sadam ja kaubasadam ühel pool ning Lyabettuse mägi teisel pool. Kauguses on näha veel Taekwondo spordihall, samuti suur sõjalaev, aga ka väiksemaid ning päris suuri ja uhkeid jahte.
Vaatemäng taevas, kus pilved mägedega peitust mängivad ja päike kõigele oma kullasära lisab, on hingekosutav. Mööda kaldteed alla tulles tunnen, kuidas suurus ja avarus uue tähenduse saavad ja äsjakogetud mastaapsus endaski uusi tasandeid avab.
