Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse I

10.12.2018 Lahkumisel teadmises, et järgnevad kohtumised on ebatõenäolised, tuleb nagu tükike oma südamest panna ootele, ta vaigistada. Mõni hääl jääb kõlama ka pärast seda, kui oled sellelt rannikult lahkunud. Kui päriselt lubaksin endal teda kuulata, siis ma ilmselt ei lahkukski. Kas pikimad lained toovad pikima rõõmu? Kes valab kookose mu huultele? Kus asub paradiis? Kas hingates Ylang Ylangi saab kõhu täis?

Avan silmad loksuvas bussis teel Costa Rica piirile. Oleme tagasi Pan-Ameerika maanteel, jahedas konditsioneeritud bussis, mis viib meid Boquetest eemale. Meie aeg mägedes on selleks korraks läbi. Olime Luisiga juba algul kokku leppinud, et tuleme kaheks nädalaks. Jäime terveks kuuks. Boquete pidi olema vahepeatus, mitte lõpp- punkt, aga ka vahepeatused võivad vahel tunduda nagu kodu.

Meie sihiks on Pavones, peidetud surfiküla otse Panama piiri ääres. Seal asub maailmakuulus vasaku käe laine, mis võib soodsatel tingimustel kanda surfarit sadu meetreid järjest. See on surfaritele kui palverännaku sihtkoht, võibolla ka selle tõttu, et sinna jõudmiseks tuleb läbida palju katsumusi.

Viimased nädalad Boquetes lausa lendasid mööda. Matkad, töö, muusika, sumedad õhtud võrkkiiges ja nii palju loodust. Lähedus minu ja Luisi vahel kasvas ning sellega koos ka raskus lahkuda. Viimasel õhtul, enne kui pakkisime oma kotid, istusime terrassil ja kuulasime, kuidas vihm katusele trummeldas.

„Näeme veel?“ küsisin lõpuks, isegi kui vastust juba teadsin või vähemalt kartsin. Luis vaatas mind, naeratas väsinult ja ütles: „Ma arvan, et maailm on selleks piisavalt väike.“ See polnud ei “jah” ega “ei”. Rohkem nagu võimalus, mis jääb õhku rippuma.

Siiski tundsin, et kui ma praegu ei lähe, jääb midagi olulist kogemata. See reis on minu ja Eva oma ning see lugu ei ole veel lõppenud. Käisin igal paari päeva tagant postkontoris, lootes, et seal ootab mind pappkarp ID-kaardi lugejaga. Ja siis, mõni päev tagasi, oligi see seal. Tal kulus vaid nädal, et Panama mägede ja postisüsteemi kõrvalalleedel oma tee minuni leida. See karbike tõi minusse ootamatu rahu enne uude tundmatusse astumist.

Lahkume juba varahommikul ja keskpäevaks hakkab paistma piiriküla. Oleme valmis kõigeks. Meil on tagasilennupiletid välja prinditud, vaktsineerimistõendid on kaasas, puuviljad kotist kõik söödud.

Oleme kuulnud erinevaid lugusid: keegi jäi kinni, sest unustas mango seljakotti. Piirivalvur vaatas vilja ja kuulutas selle ohtlikuks. Viis tundi ootamist. Teine lugu räägib akupangast, mille logo äratas kahtlust: „Kas see salvestab andmeid?“ küsiti. Kott tuhniti läbi ja akupank konfiskeeriti.

Piiriületuseks tuleme bussist välja ja liigume kõigepealt läbi Panama kontrollpunkti. Seal vaadatakse meie dokumente vaid korraks. Seejärel kõnnime umbes 200 meetrit mööda tolmust teed, läbi sooja ja seisva õhu, seljakotid vastu selga kleepumas. Jõuame hooneni, mis võiks olla Costa Rica kontrollpunkt, vähemalt me loodame nii.

Ühtegi silti ei ole. Ainsad märgid on suvaliselt rippuvad juhtmed, akendeta putka ja järjekord, mille sabas seisame. Kõik ootavad, aga keegi ei tea päris täpselt, mida. Kedagi putkas ei ole.

Ootame kaua, kuid lõpuks tuleb hallis riietuses töötaja ja järjekord hakkab liikuma. Kui pool tundi hiljem akna ette jõuame, sujub kõik üllatavalt lihtsalt. Paar küsimust, tempel, noogutus, edasi. Ja me olemegi Costa Ricas. Ticode ja ticade maal 1 . Kohe pärast piiriületust hakkame tunnetama, et oleme täiesti uues maailmas. Mingi nähtamatu energia muutub. Inimesed naeratavad rohkem. Keegi hõikab: „Pura vida (puhas elu)!“ See tähendab siin kõike: „tere“, „aitäh“, „kõik on hästi“. Teel kohtame rastapatsidega seljakotimatkajaid, plätudes ja päevitunud. Õhk on kergem, vabam, pehmem. Mu õlad lõdvestuvad nagu nähtamatu raskus langeks.

See lihtne tervitus on kutse lubada endal lihtsalt olla. See tekitab minus koheselt kummaliselt koduse tunde. Jalutame piiritsoonist välja ja istume suvalisele tolmusele tänavanurgale värvilise baari ette, kuhu meid juhatati. Baari ees istuvad t-särkides päevitunud kohalikud, maja ees on erinevad kaherattalised ja seintel ripuvad sibulavanikud. Jalge all on tolm ja liiv. Kui värvid nii kirjud ei oleks, siis võiksin arvata, et jõudsin kuskile Peipsi järve äärsesse külakesse.

Mööda jalutab mees, kast rohelisi mangosid süles ja naeratab, nagu tunneks meid juba ammu. Märkan, kuidas mingi nähtamatu kiht minu ümber hakkab sulama. See, mida kõik siin “Pura vidaks” kutsuvad, imbub minusse. Eva jälgib meest: „Kas sa teadsid, et siin on umbes viis protsenti kogu maailma liigirikkusest?“

Tico ja tica on Costa Rica elanike kõnekeelsed nimed. Tico tähendab meest ja tica naist. Nimi tuleb
kohalike tavast lisada sõnade lõppu hellitusliide „-tico/-tica“, näiteks momentico („hetkekene“).

Sel hetkel lendab meist üle kahevärviline papagoi, sulgede punane ja roheline virvendab päikeses. „Viis protsenti? Sellise väikese riigi kohta?“ küsin, jälgides, kuidas lind kaob mangopuu latva. „Jah,” ütleb Eva. “Juba seitsmekümnendatel otsustati, et looduskaitse on riiklik prioriteet.”

Kusagil taamal kostab mango potsatus vastu maad. “Näiteks lubati hiljuti Hiina traalerid Panama vetesse, aga Costa Rica vetesse mitte. Ookean on sama, aga siin keegi tegelikult hoolib.“ „See seletab, miks siinne õhk tundub… teistsugune.“

Eva noogutab ja tõstab käe silmade ette päikesevarjuks: „Veerand riigist on looduskaitse all. Ja sõjaväge pole olnud 1948. aastast. Raha läheb hoopis haridusse ja tervishoidu.” Meist möödub buss, peatumata, jättes meid hetkeks diisli hõngu.

“Kirjaoskuse tase on üle 97%. Päris šokeeriv vahe naabritega võrreldes,“ lisab ta. „Vähemalt bussiliiklus tundub sama kaootiline kui Panamas,“ ütlen kui järgmine buss signaali laseb. Eva keerutab silmi. „Bussijuhid vast teavad, kuhu sõidavad. Aga mina küll ei tea. Igakord on nagu loterii – kas jõuan sinna, kuhu tahan, või avastan mingi täiesti uue koha.”

Meie buss saabub alles siis, kui me arvame juba, et ta ei tulegi. Valge mikrobuss, millel pole aknaid. Istume sisse. Metallist istmed kriuksuvad igal pöördel, kuumus on juba enne teekonna algust nahale kleepunud. Tee on vaevu ühe auto laiune. Rohelus pressib end akendest sisse, puud kraabivad möödudes bussi kere. Eva vajub seljatoele ja hingab aeglaselt välja. „Siin pole kedagi, kes mulle ütleks, et ma söön liiga palju,” ütleb ta kuivalt.

Ma naeratan. „See on päris hea algus. Pura vida?” küsin. Ta keerutab silmi, aga naeratab samas. „Või lihtsalt õige kaugus kõigest sellest jampist, mis meil kodus toimub.” Pavones asub Vaikse ookeani ääres, kuid erinevalt Panamast, kus metsad on rannikul maha võetud ja karjamaadeks muudetud, valitseb siin troopiline küllus. Palmid, liaanid, eri suuruse ja kujuga puud põimuvad omavahel ja katavad kogu maapinna.

Rapume mööda kruusarada. Iga auk tõstab meid korraks istmelt ja teeb kõhu õõnsaks. Tuul toob endaga džungli lõhnu. Niiskus, magusus, mullasus. Juht hoiab käed kindlalt roolil, päikeseprillid varjamas silmi. Ei ühtegi sõna. Ainult vahel vajutab signaali, justkui kinnituseks, et ta on veel siin.
Hoian kotist kinni, et see maha ei kukuks. Eva on akna poole pööratud, tõsine, silmad jälgimas mööduvaid varje. Tee lookleb, mõlemal pool tõuseb mets seinana, lehed läigivad nagu oleks neid vihm just üle pesnud.

Ühe järsema augu järel haarab Eva mu käsivarrest. „Kui veel nii hüppame, jõuame kohale ilma selgroota,“ ütleb ta kuivalt. „Mõtle positiivselt. See on tasuta massaaž,“ vastan. Eva keerutab silmi. „Jah, selline massaaž, mis lõhub su lülisamba. Päris kasulik.” Ta raputab pead, aga ma näen, et ta naeratab.

Iga kurv tundub viivat meid sügavamale džungli südamesse. Buss ronib üle kitsaste puusildade, rehvid napilt laiemad kui laudis nende all. Korraga, otse meie ees, ookean. Süsimust liiv. Valge, lihvitud triivpuit, mis on Claro jõge mööda džunglist alla uhutud. Kõik näeb välja nagu muuseum täis looduslikke
skulptuure. Värvid on intensiivsemad kui Panamas. Niiskes õhus on roheline rohelisem, taevas sinisem, punased aarad lendavad palmide kohal. Elu on rohkem. Kõik on korraga säravam ja aeglasem. Oleme kohal.

Me ööbime surfimajas, mis avaneb otse ookeanile. Terrassi ümbritsevad palmid ja valgetel seintel ripuvad suured sinised ookeanipildid. Surfilaudu on igal pool, kuid kõige silmatorkavam on maja omanik.

Terrassil, otse palmide all värvilises võrkkiiges, lebab kiilakas mees, jalas ainult lühikesed püksid. Tema nahk on soolase mere ja päikese käes muutunud pronksjaks, kortsud silmade ümber sügavad. Ta võib olla neljakümne viie või seitsmekümne aastane, ma ei tea. Aeg näib siin justkui teistmoodi mõõdetav.

Teda ümbritseb suitsupilv, mille lõhn reedab, et see pole tubakas. Sõrmed liiguvad kitarri keeltel
aeglaselt, laisalt, nagu kõik meid ümbritsev. Silmad on poolkinni, poolunes, aga tema kohalolu on kuidagi täielik, nagu kuulaks ta lisaks muusikale ka ookeani ja maailma. On selge, et ta naudib seda hetke, rahu ja ilu, mis teda ümbritseb.

Tema kõrval pikutab musta-valge kirju kiisu, kelle kõhul on neli pisikest poega, kõik piima joomas. Astume terrassile. Läheb hetk, enne kui ta meid märkab, sest enne ta lõpetab loo, mida mängib.

Ta tõstab pilgu, noogutab ja see lihtne liigutus kannab endas rahuliku kindlust, nagu ütleks ta: Te olete siia teretulnud. “Te tulite õigest uksest,” ütleb ta lõpuks, hääl madal ja kergelt kähedaks suitsetatud. “Valest uksest tulijad jõuavad alati naabri kanade juurde.” Ta muigab ja viipab kitarri kaelaga meie poole. “Ja kanad ei ole meil kuigi külalislahked.” Hetk hiljem ulatab ta meile toa võtme ja juhatab mööda varjulist koridori teisele korrusele. Tee peal möödume nöörist, millel kuivavad pleekinud rätikud ja surfilaudadest seinte ääres.

Meie tuba on väike ja pime, vaid ühe aknaga. Keset põrandat kõrgub midagi, mis meenutab skulptuuri. See on kaootiline süsteem elektrijuhtmetest ja pistikupesadest. Loen kokku umbes kümme pistikupesa, kõik omavahel ühendatud, justkui elektriline džungel. Selgub, et oleme ainsad külalised.

Lähme taas alla korrusele ja leiame terrassil oma võrkkiiged. Pikutame ja kuulame, kuidas lained rannal lahti rulluvad. Püüame end sättida uude elurütmi. See on teistsugune rahu kui Boquetes. Mitte mägede rahu, vaid ookeani hingamine. Tunnen, kuidas eelmine tempo hakkab minust tasapisi lahti laskma, kuigi sees on veel kerge ärevus, nagu keha poleks uuele rütmile päris järele jõudnud. Eva sirutab ja haigutab. „Okei, see pole paha,” ütleb ta, vaadates ookeani. Tema hääles pole närvilisust, pigem rahulolu. „Vähemalt pole siin skorpione võrkkiiges.” Ma muigan: „Veel.” [järgneb]

MINU PANAMA raamatuesitlused TALLINNAS  (14. veebruar kell 14) ja TARTUS (15. veebruar kell 15)