Öösorri päevauni, Amazighide maa lood
“Nii palju” vett pole samas mitu aastat tulnud ning kohalike arvates on käimas praegu pikem põuaperiood, mida on ka eelnevalt esinenud. Nagu muinasjuttudest, religioonides jm on alati kolm, seitse või sada, siis ka tänapäevastes suulistes meenutustes eelistatakse seitsme-aastaseid põuaperioode märkida. Olgu selle täpsusega, kuidas on, aga pikas perspektiivis üldine kuivenemine sealkandis jätkub – Maroko oli ju tuhandeid aastat tagasi savann – siin jooksid ringi lõvid ja vohas rohelus.
Võrreldes teiste kõrbeliste aladega on Merzouga lähistel elu mõnevõrra lihtsam olnud – liivakihi ja kiviklibu all on vettpidav läbitungimatu kiltkivi, mistõttu näiteks kuivanud jõesängides tuleb vaid 2-3 meetrit kaevata, et “kaevust” vett saada. Liivasemas kohas võib vesi olla 20-30m sügavusel. Muidugi ei ole vett palju, aga oli siiani piisavalt, et elutegevus kasvaks.
Rändpered karjatasid mõnesaja pealisi kaamelite ja kitsekarju, kes vee üles leidnud taimedest toitusid. Tänaseks on karjad väikseks jäänud, enamus loomi turule viidud või skelettide järgi otsustades ka kõrbes lõppenud. Nüüd on kogu küla peale üks-kaks suuremat karja, mida kordamööda ohjamas käiakse. Nomaadide telkide ümbrusest leiab mõned kitsed-kanad.
Ka linnuvaatlus on selle võrra keerulisem. Kohalikud mäletavad lapsepõlvest flamingosid, kes lähedal asuva järve ääres elasid. Ka traditsioonilisi kõrbelinde on kohata hoopis vähem, kuid mõned meilgi esinevate liikide kõrbeversioonid õnnestub kohalike abil leida. Lõokesed, kassikakk, kivitäksid, püüd, tuvid, varblased, põõsalinnud ja öösorr.
Üks kohalik “Kõrbe-oja peremees” kui sellist kalambuuri lubate, käib öösiti kuulamas, kus sorrid häälitsevad. Nende lend on hääletu ning päeval nad tukuvad maapinnale varjununa, seetõttu ainus realistlik võimalus neid leida on öine kuulamine ning hommikul siis vaatlustoruga otsing. Mu teejuht sõitis sinna, kus peremees oli oma naise valvesse jätnud – mõni kilomeeter majapidamisest eemal. Hiilisime kivikõrbes madalate põõsasteni. “Ära edasi mine, võid neid segada. Ees on põõsas, siis teine, selle taga veel kaks. Nende all nad magavad”.
Ajasin silmad punni – öösorr pole ei suur ega väike – vast 20-30 cm pikk. Linnu kohta ikkagi omajagu. “Näed?”. Pole seal kedagi. “On-on, hommikul ühed prantslased vaatlustoruga leidsid üles”. Toru toruks, aga seal on siiski ainult kivid. Ma tean, et öösorri kamoflaaž on hea, aga nii suur “kivi” paistaks ikkagi välja. Teejuht teeb telefoniga pildi ja näitab, millist põõsast ta silmas peab. Oleme sama taimealust vaadanud. Mina jään aga endale kindlaks ning hinge tekib tunne, et toimub eurooplase tüssamine, sest ka kaameraga sisse zoomides ei teki mingit lindu ekraanile.
Liigume kuus meetrit paremale ja piiratud inglise keelega teejuht seletab uuesti – see põõsas, siis too põõsas ja selle taga järgmised väikesed põõsad. Keskpäevane päike särab peaaegu seniidis kuid siiski mitte päris – mõni meeter asukohta muutes, moodustuvad põõsa alla varjud okstest ja kividest teisiti ning seal, kus enne oli kiviklibu, on nüüd öösorr. Varsti suudan eristada ka tema paarilist teise põõsa all. Magades silmad kinni, nokk sulgedes ja pea kehasse tõmmatuna, ei teki kontuuri, mida aju oskaks linnuna eristada. Need prantslased, kes linnu hommikul üles leidsid, on teisest klassist vaatlejad – nemad uurisid kümnete põõsaste aluseid läbi, et seda peitunut leida.
