Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse III

Päike joonistab triibukesi läbi pimeda toa, üle puidust seinte ja põranda. Siinsed majad lasevad veidi valgust läbi. Justkui oleksid poolenisti läbipaistvad. Mu voodi ees on plätud. Libistan jalad neisse ja mässin end hommikumantlisse. Eva magab veel, käsi padja all, nagu tal on kombeks, kui ta tunneb end turvaliselt. Ta hingamine on rahulik, ja hetkeks tahaksin uuesti pikali heita, sellesse rahusse.

Jalutan siiski alla kööki, kust kohvilõhn juba vastu tuleb. Moshe istub seal, kruus käes. Ta nihutab kannu minu suunas, et saaksin ka valada. Võtan kruusi kaasa ja astun terrassile. Kiisu nurrub pojakesi kaisus hoides nurgas. Võtan märkmiku ja hakkan kirjutama: 16.12.2018 Kas võib olla, et kogu maailm oma mitmekesisuses ja ilus on loodud selleks, et seda lihtsalt imetleda? Ja et meie roll inimestena on olla vaatlejad ja samal ajal olla osa sellest ilust ja näha seda ka teineteises?

See soe niiskus on midagi täiesti uut. Magusad lõhnad kanduvad mu ninna loendamatutest eksootilistest õitest, mis metsas kasvavad. Kuumus ei ole raske. Ta on mahe ja pehme. Lehtede lopsakus silub kõik terava. Seda on siin rohkem kui küll.

Maja ja ranna vahele jääb viirg kõrgeid palmipuid. Mind ümbritsevad lainemüha ja lindude laul. Rannal valendavad uhtpuidust skulptuurid, musta liiva taustal sillerdab eresinine meri. Ma hingan sügavalt. Tunnen, kuidas see paks ja siirupine õhk täidab mu kõhu. 

Kui Eva lõpuks terrassile tuleb, on tal juuksed sassis ja silmad kissis, aga ta naeratab. Ta on õnnelik. Naabrinaine jalutab terrassist mööda ja viipab meile. Tal on käes kandik küpsistega. Ta ulatab ka meile mõlemile ühe. Küpsis on krõbe ja kookosene. 

On näha, et jõulud on siiapoole teel. Maja ja mere vahel, otse palmide all, seisab mündiroheline, plastikust kolmnurkne kuuse imitatsioon. Tal pole ühtegi oksa, ainult sile kõrge kolmnurkne keha, mis meenutab pigem kunstiprojekti kui puud.

“Vaata,” ütleb Eva ja osutab sellele. “Isegi jõulupuu on siin plastikust.” Ma naeran. Tõesti, see on nagu keegi oleks võtnud jõulupuu idee ja jätnud välja kõik, mis teeb jõulupuust jõulupuu. “Aga vähemalt on üritatud,” märgin, vaadates värvilisi tulesid ja kuldseid paelu. 

Eva kallutab pead. “Nagu turist, kes jõudis siia detsembris ja mõtles, et fuck it (ah, savi), ma ei lähe enam tagasi. Kes ikka lund vajab…”

Paljasjalgsed lapsed tormavad ümber selle sürreaalsete kolmnurga, naerdes ja karjudes, täiesti ükskõiksed selle kunstlikkuse suhtes. Neile on see jõulupuu.

“Tegelikult,” ütleb Eva peale mõtlemist, “las ta olla. Tükike põhjamaast, mis eksis troopikasse ja otsustas kohaneda. Keegi ju ei ole siin päriselt kuusepuud näinud. Ega nad ei tea, et miskit on puudu.” Ma vaatan tema suunas. “Äkki sa hakkad teda isegi kiitma?” “Ma ei mõista teda hukka,” naerab Eva. “Ta on praktiline.”

Moshele meeldivad kivid. Kogu terrassi puidust äär on täis eri kujuga kivikesi, mille ta on hommikustelt jalutuskäikudelt rannast kaasa toonud. Nad on laotud üksteise peale justkui valged tornikesed.

“Need on ajakapslid,” ütleb Moshe, märgates, kuidas ma neid vaatan. Ta võtab ühe kätte, keerutab seda sõrmede vahel. “Vaata siia.” Ta näitab mulle augukest kivi sees, kus kunagi elas mingi organism.

Eva tuleb lähemale ja uurib samuti. “Kui vanad need on?” “Miljoneid aastaid,” vastab Moshe. “See oli kunagi mere põhjas. Nüüd on terrassil ja vaatab päikeseloojangut.” “Päris hea karjääriredel,” märgib Eva kuivalt.

Moshe naerab. “See on see, mis mulle meeldib. Iga kivi on rännanud rohkem kui enamik inimesi. On näinud aegu, mida me ei kujuta ettegi.” Ta asetab kivi tagasi torni, ettevaatlikult, justkui asetaks tagasi midagi püha.  “Mõnikord,” ütleb ta, “mõtlen, et need kivid teavad midagi, mida meie ei tea. Nad on siin olnud kaua enne meid ja jäävad siia veel kauaks ka pärast meid.”

Ma silitan sõrmega ühe torni külge ja astun terrassi serva juurde. Õhk on niiske ja mahe, linnud laulavad kusagil kaugemal. Siis märkan maja ees midagi maapinnal — peenike, looklev joon. Astun lähemale, et see eemale tõsta, ja saan aru, et see pole voolik. See on madu. Keskelt pooleks hammustatud. 

Eva hüppab kaks sammu tagasi, aga siis jääb seda vaatama. “Mitte ühelgi minu eelmisel kodul pole olnud sellist… dekoori.” Ta silitab kassiemme pead. “Vähemalt keegi teeb oma tööd.”

Kassidel on siin omaette roll. Nad pole vaid nurruvad süleloomad, vaid valvurid. Nende ülesanne on hoida majad puhtana sellest, mis roomab või hiilib sinna, kuhu ei peaks. Tundub, et kassiemme on oma tööd väga tõsiselt võtnud. 

Oleme olnud Pavoneses peaaegu nädala. Kuigi ma ei ole enam päris kindel. Ajaarvamine on muutunud. Võib-olla oli see vaid päev. Võib-olla terve aasta. Siin näib mitte midagi juhtuvat, ent kõik pulbitseb. Aeg töötab teistmoodi. Meid ühendab ülejäänud maailmaga mitme tunni pikkune sõit läbi džungli. Selle teekonna pikkus tekitab sügava eraldatuse tunde. Sellist rahu ei ole ma endas kunagi varem kandnud. 

Esimestel päevadel tundsin, et pean aega kuidagi mõõtma, et mitte kaotsi minna. Siis taipasin, et võib-olla olengi tulnud siia just selleks, et natuke ära kaduda. Lasta endal lahustuda päevadesse.

Tunnen, et võiksin siia jäädagi. Vähemalt kauemaks kui plaanisime. Tulevad meelde lood haldjaringidest. Neist kohtadest, kuhu astunud inimesed unustavad aja ja jäävadki sinna pidama. Siin on midagi sarnast. Midagi, mis hoiab kinni. Nagu sosin, mis ütleb: „Jää veel veidikeseks.“ 

Tundub, et elame korraks paralleelreaalsuses. Sellises, kus hommikud algavad kohvi lõhna ja kiisunurruga, päevad voolavad ilma plaanita ja aeg pole enam sirge joon, vaid pehme kohalolu.

Ent ükski pehme ajatus ei kesta igavesti. Täna on lahkumise päev. See teadmine istub mu sees raskelt, nagu kivi seljakotis. Meie ees on uus tee: Costa Rica Nicoya poolsaar ja järgmine Workaway. Seal ootavad uued rütmid ja kohustused. Mina hakkan õpetama joogat ja jalutama koeri. Põnev ja hirmutav ühekorraga. Olen kui kahe maailma vahel. Siit on raske lahkuda. Jätame Moshega hüvasti. 

„Noh, kas olete valmis tagasi maailma minema?“ küsib ta muigega. Aga ta ei vaata meile otsa, vaid merele nagu küsiks seda pigem endalt. „Ma ei tea, kas ma enam mäletangi, mis see tagasi tähendab,“ ütlen.  Eva raputab pead, aga tema silmades on sama raskus, mida tunnen ka endas. Tema tasane „Ma vist ka mitte“ kõlab nagu märk, et Pavones on meis mõlemas midagi nihutanud.

Moshe muigab. „Siis olete saanud just parasjagu õige koguse Pavonest.“

Pistan käe tasku ja leian sealt kivi. Mulle meenub üks hommik eelmisest nädalast, kui Moshe tuli meiega rannale kaasa. Ta korjas teel kive. Iga natukese aja tagant ta peatus, vaatas ja valis hoolega. „Iga kivil on kellegi lugu,“ ütles ta ja ulatas mulle ühe sileda, mille sees oli hele spiraal. „Sellel on aeg sees. Hoia seda ja see meenutab sulle, et kõik läheb mööda, ka head asjad. Sellepärast tulebki neid hetkes märgata.“ Pigistan kivi peopessa ja sulen silmad.

‘Kui meenutan seda, mõistan äkitselt, et olen alati kartnud headest asjadest lahti lasta. Pavones on mind õpetanud, et ilu ei kao ka siis kui hetk möödub. See jääb minusse oma elu elama. Ainult vorm muutub.

See veider kuju, kes on leidnud siinsest maailmast oma paradiisi, on kasvanud meile südamesse. Maja ees seisab juba kastiga maastur, Moshe naaber viib meid Golfitosse. Sealt rendime auto ja liigume edasi. Vahel tuleb plaaster kiiresti ära tõmmata, et vähem valutaks. Haarame oma kotid. Istume autosse. Midagi jääb maha ja midagi tuleb kaasa. [järgneb]

Loe ESIMEST OSA

Loe TEIST OSA 

Loe NELJANDAT (viimast) OSA