Kõik, mida oled Jaapani kohta teada tahtnud, aga pole julgenud küsida

Liisu õppis Saksamaal japanoloogiat ning kaitses seejärel Jaapanis magistrikraadi sotsioloogias. Tänaseks elab ta Tokyos kaheksandat aastat ning töötab digiturunduse ja meedia alal. Ehk siis – kui keegi üldse oskab minu küsimustele vastata, on see ilmselt tema.

Kuna tean, et talt küsitakse tüütuseni ühtesid ja samu asju – viisade ja keeleõppe kohta –, proovin neid teemasid vältida. Minu küsimuste fookus on mujal: uurin asju, mis olid juba varem Jaapanile mõeldes pähe tulnud ja mis nüüd selle lühikese reisi jooksul veel teravalt ette viskasid. Küsimuste listi tulid mõtted, mis tekkisid Kyoto templites ja Nara tähnikhirvede vahel trügides – näiteks, kas jaapanlased kunagi omavahel kaklema ka lähevad või kust pärineb nende prügikastihirm.

Kui tahad vaadata, milline Tokyo elu Liisu silmade läbi välja näeb, siis neiu tegemistel saab silma peal hoida SIIN ning pikemaid videoid näeb, kui klikid SIIA.

Aga nüüd, minu küsimuste juurde…

1. Mul tekkis oma lühikese reisi jooksul tunne, et Jaapanil polegi nagu oma lõhna (erinevalt Tais domineerivast kalakastmest või Laose solgiveetorudest). Õhk tundus iga kraavi juures justkui puhtaks pestud ja seejärel veel triigitud. Kas kogu Jaapan on selline ja kas sinu jaoks üldse eksisteerib spetsiifiline “Jaapani lõhn”? Oskad seda kirjeldada?

Väga huvitav küsimus. Ühte sellist üldist “Jaapani lõhna” minu jaoks vist ei olegi, kuna minu arvates on Jaapan samuti üsna lõhnavaba. Aga kui ma peaks midagi valima, siis kas viirukite lõhna (templites, pühamutes) või siis õhtuti jalutades izakaya lõhna. Täpsemalt siis need yakitori kanavardad, mida izakayades küpsetatakse.

2. Kuidas suhtutakse Jaapanis kristlusesse? Nägin tänaval tasuta piiblikursuse pakkujat – kas kristlusele vaadatakse pigem positiivselt või on sellised tänaval jutlustajad tavalise jaapanlase jaoks samasugused veidrikud nagu minu jaoks siin Eestis?

Ma arvan, et siin peab üleüldse natuke usust rääkima. Jaapanlased üldiselt ei näe ennast uskliku rahvana, kuid nagu sa kindlasti ka ise siin olles märkasid, on shintol ja budismil oma koht. Ütleks, et kristlusega puutuvad jaapanlased sageli kokku pulmades, juhul kui neid lääne stiilis peetakse. Lääne stiilis pulmad on üsna populaarsed just visuaalse poole pealt – oled kuskil kirikus ja siis pastor (on see õige sõna, ma pole kindel?) räägib oma jutu ära ja oledki abielus, eksole. Ainult et need pastorid on enamasti lihtsalt Jaapanis elavad välismaalased, kes välimuse poolest sobiksid läänepärasesse kirikusse pastoriks. Kristlusega pole nad siis absoluutselt seotud. Võib-olla mõni on ka, aga enamasti mitte, nii palju kui ma kuulnud olen. Päris kristlusest endast ei arva enamik jaapanlasi minu meelest väga midagi. Aga kui hakata nendega usust rääkima, võivad paljud selle sõnaga esimese asjana pigem ususekte seostada, sest neid on siin palju ja nad on teadagi problemaatilised.

3. Kas jaapanlased istuvad kõik avalikes tualettides korrektselt poti peal? Igal pool olid sildid, et poti prill-laual ei tohi kükitada.

Jah, istuvad korrektselt.

4. Pealtnäha vaoshoitud ja tagasihoidlik rahvas – aga kas jaapanlased omavahel kunagi kaklema ka lähevad? Näiteks kuskil kohalikus pubis (mis kannab Jaapanis nimetust izakaya)?

Kindlasti võib teatud linnaosades kaklusi ette tulla, aga nii palju kui mina sotsiaalmeediast näinud olen, toimuvad need sageli pigem rongides või rongijaamades. Palju rahvast koos, keegi müksab kogemata kedagi liiga tugevasti, teine pool on parajasti halvas tujus… ja ongi kaklus.

5. Kuidas on lood jaapanlaste huumorimeelega? Teame nende imelikke telemänge, aga milline on nende igapäevane huumor? Kas jaapanlane saab eestlaslikust mustast huumorist või sarkasmist aru?

Must huumor ja sarkasm ei ole siin päris igapäevased. Mulle on jäänud mulje, et nende huumor on pigem selline kerge norimine teiste kallal, aga seda vaid siis, kui hästi läbi saadakse. Ehk siis selle jaoks on oma aeg ja koht.

6. Jaapani teeninduskultuur ehk omotenashi on maailmakuulus ja kliendi ees kummardatakse maani. Kas üliviisakas teenindus on alati siiras või õpitud fassaad, mille taga võib teenindaja sind tegelikult südamest vihata?

Kindlasti leidub inimesi, kes oma tööd siiralt suure rõõmuga teevad, kuid ma arvan, et suurema osa jaoks on see pigem kohusetunne. Nii käivad asjad ja nii peab kliente teenindama. Sest kui su hääletoon on vähegi paigast ära või kasutad vale viisakusvormi, võid kas kliendilt või oma ülemuselt vastu pead saada. Mitte otseses mõttes muidugi.

7. Meie siin põhjalas oleme tuntud oma “ära tülita mind” mulli poolest. Kui privaatne ja püha on jaapanlase isiklik ruum? Kas on mõeldav, et võõras astub tänaval ligi lihtsalt lambist juttu tegema?

Ma arvan, et siin on väga suur erinevus Tokyo ja Osaka vahel. Osakas olevat inimesed palju rohkem avatud ja võivad täitsa ligi astuda ja rääkida, samas kui Tokyos öeldakse, et inimesed on pigem külmad. Üleüldiselt kehtib pigem reegel, et ära topi oma nina teiste asjadesse ja ära tülita teisi. Aga eks see ole ju Eestis sama, et väga võõrastega ei räägita.

8. Milline on tavalise jaapanlase suhe loodusega? Nad fännavad sakura aegu ja käivad kuumaveeallikatel, aga kas nad metsa seenele või telkima ka satuvad?

Tavalise jaapanlase puhul ma ei ütleks, et seal mingi sügav suhe on. Koroona ajal oli meil meeletu telkimisbuum, lausa telkimiskohti oli võimatu reserveerida. Nüüd on see aga vaibunud. Seenel käimiseks on kindlad kohad ning nagu ka Eestis – need, kes teavad, need teavad. Mägedes matkamine on väga populaarne, eriti vanemate inimeste hulgas. Kui varahommikul matkaradadele minna, on enamik neist vanemad inimesed, kes siis pealaest jalatallani korralikus matkavarustuses aktiivselt mäest üles ronivad.

9. Kas Jaapanis eksisteerib selline nähtus nagu “naabrivalve” või sotsiaalne klatš? Kui elad Tokyos välismaalasena, kas majarahvas jälgib pingsalt, kas sa ikka sorteerid oma prügi õigesti või elatakse pigem anonüümset suurlinnaelu?

Ikka jah, aga sõltub sellest, kus sa elad ja millised on naabrid. Mina ise pole kordagi kogenud seda, et keegi pingsalt mu prügi sorteerimist jälgiks. Ja no seda peab niikuinii õigesti tegema, muidu prügi lihtsalt ei viida ära, kui nad märkavad, et sealt paistab silma midagi, mis sinna ei kuulu.

10. Jaapanlased tunduvad söövat pidevalt süsivesikuid (riis, nuudlid, paneeritud asjad), kuid tänavapildis ülekaalulisi inimesi peaaegu ei näe. Kas nad kõnnivad nii palju või on seal mingi muu bioloogiline saladus?

Bioloogiline saladus. Ma ei ole küll mingi teadlane, aga selline tunne on küll, et nende geneetikaga on mingi seos, või siis on nende keha lihtsalt riisiga harjunud. Võiks arvata, et ka rohelise teega on mingi seos. Ja natto ning miso – kui ma ei eksi, siis need mõlemad pidid olema kõhule head ja tõenäoliselt soodustavad seedimist.

Aga kui nüüd igapäevasemalt rääkida, siis kõndimisega on kuidas kellelgi. Küll aga on ühiskondlik surve olla sale väga suur. Igal pool on reklaamid, toidulisandid ja lisaks öeldakse sulle otse näkku ka, kui sa oled juurde võtnud. Lisame sinna juurde veel iga-aastase tervisekontrolli, kus mõõdetakse vööümbermõõtu. Ja olgem ausad, ega meil siin suuri suurusi väga müügil ei ole ka, seega on endalgi see surve – kui nüüd veel juurde peaksin võtma, siis ei saa näiteks Uniqlo’st enam pükse osta.

11. Kui lihtne on Jaapanis päriselt sõpru leida? Kas kohalikud võtavad välismaalase kergelt vastu või jääd ka pärast seitset aastat ikkagi viisakalt distantsilt vaadatavaks “külaliseks”?

Seda öeldakse tihti jah, et Jaapanis on raske sõpru leida, aga ma arvan, et igal pool on täiskasvanuna raske sõpru leida. Kindlasti sõltub palju ka sellest, milline su enda iseloom on, kui hästi sa kultuuri ja keelt mõistad ning kas teine pool on välismaalastega harjunud või mitte. Tuleb lihtsalt samade huvidega inimesed leida ja see juba ühendab. Ja tuleb aru saada, millal keegi ütleb lihtsalt viisakusest “näeme jälle” ja millal seda tõsiselt mõeldakse.

12. Jaapanis on suurlinnades prügikastide puudumine tänavapildis lausa fenomenaalne, ometi on kõik piinlikult puhas. Räägitakse, et see on seotud pommihirmuga – kas see pärineb tõesti sellest ühest 1995. aasta gaasirünnaku juhtumist Tokyo metros, või on jaapanlastel ajalooliselt sügavam, võib-olla isegi tuumapommi kogemusest tulenev hirm avalike kohtade turvalisuse ees?

Ma ei ütleks, et see tuumapommidega seotud on. Jah, gaasirünnak on üks põhjuseid, kuid tegelikult on neid veel. Esiteks ei olegi prügikastikultuur ise niivõrd vana. Mulle on öeldud, et omal ajal ei olnud samuti linna peal nii palju prügikaste, sest tõenäoliselt ei tootnud inimesed varem ka nii palju prügi kui tänapäeval. Teine põhjus on linnud. Kui vähegi prügi neile kättesaadav on ja sealt midagi maitsvat paistab, tassitakse see mööda tänavaid laiali. Ja kolmas põhjus on prügikastide hooldus ja tühjendamine. Seegi on kallis lõbu ja vaja on tööjõudu. Meil on aga vananev ühiskond ja praegu eriti suur autojuhtide puudus. Kasvõi paljud joogiautomaatide omanikud ei viitsi prügikastidega jamada, kuna prügi koguneb nii palju, õigeaegselt ei jõuta tühjendada ja siis on majaesine pudeleid täis. Lihtsam on, kui prügikasti ei olegi ja prügi on igaühe oma probleem – ehk siis viid koju ja sorteerid nii, nagu ette nähtud. Samas rongijaamades on joogipudelite prügikastid ikka olemas ja suuremates jaamades on prügikastid isegi platvormidel, seega terrorirünnaku hirm tõenäoliselt enam nii suur ei ole. Ka turistirohketesse kohtadesse nii Tokyos kui ka Kyotos on tekkinud tänavatele üha rohkem suuri prügikaste.

13. Kas Jaapanis on olemas “tühistamiskultuur”? Kui keegi avalik tegelane teeb ühiskondliku etiketi vastu vea või seob ennast mingi skandaaliga, kas talle antakse andeks või on ta igaveseks mängust väljas?

Ikka on, eriti kuulsuste puhul. Kui mõni telenägu saab mingi jamaga hakkama, räägitakse sellest uudistes ikka mitu nädalat. Sotsiaalmeedia sisuloojate tühistamisega ma pole niivõrd kursis. Ilmselt on see raskem, kuna inimesed on väga privaatsed ja ettevaatlikud sellega, mida nad postitavad. Aga tuleb ikka ette ka neid tühistamisi.

14. Kas jaapanlased on suured “muretsen ette” tüüpi inimesed? Arvestades pidevaid maavärinaid ja muid looduskatastroofe – kas pidev valmisolek on muutnud nende iseloomu ärevamaks või vastupidi, fatalistlikult rahulikuks?

Maavärinateks ja looduskatastroofideks ollakse jah mingil määral ette valmistunud – kes rohkem, kes vähem. Ei ütleks, et nad ärevad on. Pigem rahulikud, kuna enamik teab, kuidas hädaolukorras käituma peab. Paljud mäletavad eelnevaid suuri maavärinaid ja lisaks korratakse meedias samuti korralikult üle, mida mis olukorras teha tuleb. Rääkimata sellest, et lastele õpetatakse juba varakult, kuidas käituda. Ja kui sellest veel väheks jääb, siis vahepeal on kohalikel omavalitsustel kampaaniad, kus jagatakse hädaolukorraks tasuta varustust.

15. Kui palju on Jaapanis tunda sotsiaalset survet “olla nagu teised”?

Kas just “olla nagu teised”, aga pigem nagu “nii need asjad käivad”. On peatee, mida mööda enamik inimesi liigub, ja seal on survet kindlasti palju. Ja need, kellel on kas julgust või oskusi, lähevad teist teed pidi.

16. Kas Jaapanis on kodutuid? Osakas ega selle ümbruses mina ei näinud.

Ikka on. Sageli magavad nad sildade all või siis öösiti rongijaamades.

17. Jaapanlased kardavad numbrit 4. Liftides ja haiglates polevat sageli neljandat korrust, cuz “nelja” hääldus kõlab nagu “surm”. Kas tänapäeva ajastul usutakse Jaapanis ikka veel selliseid asju?

Ma olen ka seda kuulnud, aga reaalsuses pole sellega kordagi kokku puutunud. Pakuks, et sõltub inimesest.

18. Miks inglise keel on Jaapanis nagu salakeel, mida keegi ei oska? Maailma üks juhtivaid majandusriike, aga kui küsid inglise keeles teed, jookseb kohalikel juhe täiesti kokku või nad jooksevad hirmuga minema. Miks nad seda koolis selgeks ei õpi?

Aga miks peaks? Reaalsus on, et keskmisel jaapanlasel pärast ülikooli suurima tõenäosusega ei lähegi enam inglise keelt vaja. Jaapani rahvastikust 97% on jaapanlased, meedia ja kõik muu on ainult riigikeeles. Seega, isegi kui osata inglise keelt, pole seda väga kuskil kasutada. Isegi mina kasutan pärast siia kolimist inglise keelt mega harva. Lisaks on jeen juba pikemat aega väga nõrk, mistõttu välismaale reisimine on enamiku inimeste jaoks liiga kallis; pass on samuti vaid väga väikesel osal elanikkonnast. Neil on kõik vajalik kodumaal olemas, seega keskmisel jaapanlasel pole isegi väga põhjust välismaale reisida.

Aga okei, räägime keeleõppest. Väidetavalt olevat senimaani olnud nii, et Jaapani koolides keskenduti pigem grammatika meeldejätmisele ja rääkimisele ei pandud üldse rõhku. Omal ajal isegi naerdi nende üle, kes asju õigesti hääldasid. Selle tulemusena näen ka oma tutvusringkonnas, et tegelikult saavad nad väga hästi aru, aga kuna neil pole praktikat olnud või on julgusest puudu jäänud (kuidas kellelgi), siis ei tule rääkimine kergelt. Nüüd väidetavalt keskendutakse sellele, et ülikooli sisseastumiskatsetest läbi saaks, kuna seal on inglise keelt vaja. Aga jällegi – pärast seda pole sul seda enam vaja. Ja tõenäoliselt, kui töötada firmas, kus on ainult jaapanlased ja kogu äri on riigisisene, ei olegi võimalust ega ka vajadust inglise keelt kasutada. Nooremate puhul väidetavalt keskendutakse nüüd õpetamisel rohkem ka rääkimisele, aga ma ei tea, kuidas sellega läheb.

19. Mis on kõige suurem müüt Jaapani kohta, mis Eestis ikka veel ringleb, aga mis kohapeal elades tundub täieliku lollusena?

Mulle tundub, et enamik väiteid, mis Jaapani kohta ringi liiguvad, on väga ülepaisutatud. Aga müüt, mis kõige rohkem ette jääb (või noh, midagi, mis on juba vananenud info), on see, et jaapanlased töötavad end surnuks. Jaapan ei ole ammu enam enesetappude pingeridades nii kõrgel kohal. Noorte puhul küll numbrid tõusevad, aga täiskasvanute puhul on need juba mõnda aega langenud. Vaimse tervise probleemidega tegeletakse aina rohkem ja ületunde reguleeritakse. Mina ei tohigi näiteks nädalavahetusel tööd teha ja ületunde samuti pigem mitte. Jah, endiselt on kohti, kus firmad käituvad oma töötajatega kohutavalt ja ületunde on palju, aga see ei ole Jaapanis juba mõnda aega okei. Töökoha vahetamist ka ei vaadata enam imelikult, seega pole põhjust halvas firmas kannatada. Jaapanis on võimalik normaalselt tööd teha ja normaalset, inimlikku elu elada.