Juhtkiri
America the beautiful
Kui Katharine Lee Bates rändas 1893 läbi Ameerika, pani ta oma kodumaa looduse ilu ja inimlikud igatsused ning õiglusepüüded kirja värssidesse, mis koos hilisema muusikaga on kujunenud riigi mitteametlikuks hümniks – „America the beautiful“. Selle laulu sees, eriti, kui seda laulab Whitney Houston, tahaksid kõik elada.
Tänavu tähistatakse 250 aasta möödumist Ameerika Ühendriikide iseseisvuse väljakuulutamisest. Selle ajaga on USA kasvanud maailma üheks mõjukaimaks majanduslikuks, teaduslikuks ja militaarseks jõuks. Aga ka riigiks, kus varanduslik ebavõrdsus on ebamõistlikult suur, kus kvaliteetne tervishoiuteenus on ülikallis, kus eluaseme hankimine on eluprobleem, kus sõgedate kätte antakse tulirelvi, kus illegaalsed immigrandid, narkarid ja kodutud on paljude linnade silmapaistvaimaks osaks.
Minu põlvkonnal on USA-ga oma romantiline suhe. Läbi ragina Eestisse jõudnud Yankee Doodle ja sellele järgnenud „This is the Voice of America“ olid märgiks, et meid ei ole unustatud. Ameerika oli meile vabaduse sümbol ja unistuste sihtpunkt. Ameerika filmid, autod, muusika, teksased, närimiskumm – kõik oli maailma parim. Mäletan, kuidas 1988 andsime Jüri Luigega Tartus Toomemäe nõlval intervjuu ameeriklaste menusaatele „60 minutes“. Mul oli tunne, et nüüd olen ma Ameerikas kohal. Kui mõned aastad hiljem päriselt kohale jõudsin, ei kohanenud ma seal sugugi lihtsalt. Käisin esmalt mööda hoomamatuid suurlinnu, hulkusin lõunaosariikide arusaamatuis väikelinnades – kõik oli võõras. Eriti võõrastavad olid toona ülipopulaarseks saanud monster truck show’d. Õudusega mõtlesin, kas need ja Dolly Barton sümboliseerivadki Ameerikat. Minu Ameerika tunne tekkis alles siis, kui leidsin üles sealsed rahvuspargid. See on ilus Ameerika!
Kui nõukogude impeerium kokku varises, sai USA-st maailma vaieldamatu suverään. See oli (kuri)kuulus ühepooluseline hetk ehk unipolar moment. See oli praegu tagasi vaadates võib-olla üks parimaid aegu maailmas, mida hetkel elus olevad inimesed on kogenud, ning kardan, et lähiaegadel kogeda saavad.
See olukord lõppes millalgi pärast Iraagi sõda, kui USA rahvusvaheline autoriteet sai tugevad haavad, ning teisalt algas Hiina kiire tehnoloogiline ja majanduslik edenemine ning geopoliitiline kokkumäng maavaraderikka Venemaaga.
Vene agressioon Ukrainas ja Iisraeli initsieeritud sõda Iraaniga näitavad, et USA ei suuda enam üksi mõjutada rahvusvaheliste kriiside kulgu. Ja trumpismi suurim tragöödia on ameerikaliku, edasiviiva individualismi moonutamine merkantiilseks egoismiks, kus sõprusel pole kohta.
Loodan, et 251. sünnipäevaks, pärast vahevalimisi, on U.S. & A. ilusam kui täna.
Tiit Pruuli
- Ameerika
- Ameerika Ühendriigid
- Dolly Barton
- Iraagi sõda
- monster truck show
- Tiit Pruuli
- trumpism
- Yankee Doodle
- „This is the Voice of America“
Selles numbris
- Urmas Viilma "Rist Kolbal. Kuidas saada pühaks"
- Kodumaa supikausis
- Väino Laisaar otsimas Ameerika südant
- Kui palju on palju?
- Lugu sellest, kuidas ma Vietnamis šamaaniga viina võtsin
- Matemaatiku kirglik teekond kaljukunsti jälgedes
- Rannast randa üle Šoti mägismaa
- Lastega rändamise kunst
- 3000 meremiili paradiisini
- Vetel hulpivas külas inglise keelt õpetamas
- Orgaaniline Vietnam – paik, kus kõik põimub
- Pariis eestlannade pilgu läbi
- Tark reisija Krista Kaer
- Sami Paakkarinen: „Sügavus ei ole kunagi olnud minu jaoks eesmärk omaette.“
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 119 - August 2026
