Ajalooline ja maitseküllane: Hongkongi tegelik nägu

Miks just see? Olen selle peale mõelnud ja tulnud järeldusele, et kui mistahes paik, asi või olukord ületab ootused ja üllatab veel lisaks millegagi, siis võib see väga meeldima hakata. Minul ei olnud Hongkongi esimest korda minnes mingeid erilisi lootusi. Teadsin, et see on üks kalleimad paiku elamiseks kogu maakeral ja tahtsin selle lihtsalt ära näha. Eeldasin, et see on üks suur ärikeskus, täis pikitud pilvelõhkujaid, mille alumistel korrustel juveelipoed ja mille vahel sõidavad ringi luksusautod. See kõik on seal muidugi olemas, aga lisaks sellele palju muud. See palju muud ongi see, mis sinna tõmbab, sest luksuse vastu on mul külmad tunded. Kindlasti mõjus see, kui lihtne oli lennujaamast linna minna ja kui abivalmis olid teenindajad, kes mind juhendasid. Ei mäleta, et kusagil veel nii lihtsalt oleks Aasias asjad käinud. Ka tänavatel on alati abivalmis inimesi, kes inglise keelt mõistvad ja viisakalt juhatvad, kuhu vaja. Näiteks kõrval asuvas Macaus ei käinud asjad sugugi nii lihtsalt.

Eriti põnevaks on teinud Hongkongi minu jaoks ajalugu. Pärast mitmendat ajaloomuusemi külastust käisin isegi sealses raamatukogus, et rohkem uurida Oopiumisõdade kohta. Huvitav on mõtiskleda selle üle, kuidas juba sadu aastaid tagasi ei olnud hiinlastel huvi Euroopas toodetud kauba vastu, kui samal ajal britid vedasid sealt laevadega teed, siidi,  ja portselani välja. Britid hakkasid aga sinna Indiast oopiumi vedama, millele tekkis suur nõudlus. Hiina võimud püüdsid oopiumikaubandust peatada ning sellele järgnenud vastasseis viis lõpuks esimese Oopiumisõjani.

Hiinlased said sõjas lüüa ja 1842. aastal loovutati Hongkongi saar brittidele. Teise Oopiumisõja järel lisandus 1860. aastal Kowlooni poolsaare lõunaosa ning 1898. aastal anti veel Uued territooriumid 99 aastaks rendile. Ja nii kujunes Hongkong nagu me seda praegu näeme – omapärane segu Aasiast ja Euroopast. See on ilmselt see, mis teeb selle paiga minu jaoks nii eriliseks. Kaupmehena on see mulle kuidagi tuttav probleem. Kirjutasin kunagi raamatus „Minu Aasia“ ühest Korea kodumajutuse peremehest, kes tuli minu loo peale välja äriideega hakata Euroopa käsitööd Aasiasse importima. Kui näitasin talle Eesti käsitööd, vaatas ta seda ja ütles, et oli tegelikult midagi muud silmas pidanud. Mida täpselt, ei osanud ta aga isegi öelda.

Olles värskelt ajalooga tutvunud, oskasin juba linnas teise pilguga ringi vaadata ning seoseid luua. Teist korda muusumisse minnes oli kaasas juba kogemus vastavate linnaosadega, kus midagi ajaloos olulist toimus ja nii see järkjärgult süvendas tunnet, et ma tean, kuhu ma tulen.

Muidugi ei saa mööda minna köögist. Michelini tärniga restorane on seal 2026.a seisuga 77. Lisaks 69 Bib Gourmand restorani, neist 9 nuudli- ja 9 tänavatoidu kohta, kus saab päris soodsalt süüa. Eriti hea ongi minu jaoks see, et valik on mitmekesine. Lisaks laiale rahvusköökide valikule on seal ööturud, kus saab kõiksugu huvitavaid snäkke proovida ja tõesti väga odavalt. Olen kulutanud käesoleval reisil söögile umbes 20 € päevas. Oleks mahtunud, oleks rohkem söönud. Loomulikult ei ole ma restoranis käinud selle raha eest, vaid ikka lihtsates söögikohtades ja ööturul.

Hongkong on üllatavalt roheline. Kuigi maa on seal kullahinnaga, pole seda siiski täis ehitatud. Pidasin mägistel metsateedel jalutades seda suisa ürgmetsaks, aga selgus, et nii see siiski pole. Oli aeg, kus kõik need mäed olid lagedaks raiutud. Aastal 1870 algas istutusprogramm, mida jätkati ka järgmise sajandi teise pooleni. Veidi hirmutav oli küll reisijuhist lugeda, et matkaradadel tasub ettevaatlik olla kohtades, kus puud on kasvanud madalalt üle tee ja pead sealt alt läbi minemiseks veidi kummardama. Nimelt võib seal olla madusid pea kohal okste sees, sealhulgas mürgiseid ja õnnetusi on ikka juhtunud. Samas pole ma küll kordagi juhtunud seal peale väikeste sisalike teisi roomajaid nägema.

Peale Hongkongi lendab Margus Indoneesiasse, täpsemalt Balile ja Floresele Go Traveli uusi marsruute läbi vaatama ja tuleviku tarbeks reisikavasid koostama. Indoneesiast võtab ta suuna taas Eesti suunas, kuid mõningase kõrvalepõikega Taisse ja Hiinasse, kus on veidi muid tööasju ajada.