Ilmus uus reisiraamat: Liisa Berezkini „Minu Tōkyō. Sünteetiline paradiis“

Liisa Berezkin

Jaapanlaste kultuuriline ja ajalooline side loodusega on Tōkyōs moondunud detailideni läbimõeldud mugavaks elukeskkonnaks. Taoline eluvõõras arusaam ümberkaudsest maailmast võib mulle kohati küll veider tunduda, kuid olen pikkamööda õppimas selle reeglitega mänglevalt ümber käima.

Nii nagu looduses kehtivad loodusseadused, nii kehtivad Tōkyōs suurlinnaseadused. Väärtushinnangud ja prioriteedid on muutuvad elemendid ajas ja ruumis. Eestis poleks mulle pähegi tulnud, et kellegi aasta eesmärk võiks olla uue Louis Vuittoni koti ostmine või et poes võiks teha valikuid selle järgi, kas mingi asi on Disney karakteritega kaunistatud või mitte. Väärtus kujuneb kollektiivselt.

Ka Taiji ja tema rokenrollijatest sõbrad alluvad kollektiivsete väärtuste põhimõttele. Juuste pikkus, soengud, meigid, kantavad brändid on ühtses grupis samad. Nii ühiskonnas laiemalt kui ka eraldiseisvates subkultuurides eksisteerivad kirjutamata reeglid, mis aitavad end määratleda ja grupi osana tunda. Rokkarite seas tunduvad kohustuslikud olevat kauboisaapad, lakiga püsti seatud juuksed, must silmalainer, Jack Daniel’s, hõbeehted ja brändid nagu New Rock ja Dr. Martens. Subkultuurse mulli sees kujunevad punktisüsteemid kinnistavad grupi identiteeti.

Tōkyō linnaruumis ringi liikudes hakkad paratamatult märkama korduvaid mustreid ja elemente, mis viitavad erinevatele gruppidele ja kuuluvusele. Bränditooted on kõikjal ja kõigil. Louis Vuitton, Coach, Chanel, Gucci, Burberry, Dior, YSL – nendega märgistab Tōkyō elanik end kui täisväärtuslik ning endast lugupidav kodanik.

Brändi eelistus oleneb ametist, tegevusvaldkonnast, subkultuurist ja vanusest. Louis Vuittoni malemustrilise lihtsa üleõlakoti kandmise moe kaaperdasid omal ajal gyarud ehk väljakutsuva välimusega kireva meigiga mässumeelsed neiud. Samuti võib märgata, et väga paljudel hilisemas keskeas ja vanematel jaapani naisterahvastel on Sportsaci kotid ja aksessuaarikesed. 20-aastase gyaru-stiili viljeleva neiukese jaoks oleks Sportsaci koti kandmine sama veider ja kohatu kui bikiinides rongi astumine.

Mis kõige veidram, olles mõnda aega Tōkyōs elanud, võib mõnest kasutatud bränditoodete poest (ja neid on Tōkyōs väga palju) möödudes tekkida hetkeline tunnete virvendus, et äkki see LV mustriga kott polegi nii kole. Võid tabada end inimlikult soovilt, et tahaks olla nii nagu teised. Tekib tunne, et aju on kuskil süvatasandil ära programmeeritud tahtma asju, mis on kõigil su ümber. Ehmatusega leiad end vaatamas ja ostmist kaalumas esemeid, mis sulle isegi ei meeldi. Kaupade rohkus ja pealepressivad trendid tekitavad vahel tunde, et unustad, kust sa tuled ja kes sa oled.

Tōkyō on justkui pisikeste detailideni viimistletud teatrilava, kus kõik on raamistatud, sätitud, reglementeeritud, üksteisega kohaldatud. See on nagu kindlapiiriline mäng – selles on kokku lepitud reeglid. Tulemus on aga lõpmatult ilus, sest see on näitemäng, mille etendamiseks pole vahendeid kokku hoitud.

Rohkem infot raamatu kohta leiab siit: https://petroneprint.ee/raamatud/minu-tokyo-2026/

Eestikeelses tekstiõpetuses ja kirjastamistavades on nimekujude Tokio, Tokyo ja Tōkyō erinevus seotud kirjutussüsteemide ja reeglitega:

• Tokio: See on eesti keeles traditsiooniline, mugandatud kohanimi, mida soovitavad eesti õigekeelsusreeglid ja ÕS.

• Tokyo: See on inglispärane ja rahvusvaheline üldkuju, mida kasutatakse eesti ajakirjanduses ning argikeeles harjumusest kõige rohkem.

• Tōkyō: See on Jaapani kohanime ametlik ja täpne ladina tähtedesse ümberkirjutus (romaji / Hepburni süsteem), kus pikk kriips tähe peal (macron) tähistab täishääliku pikendust.