Suzdalimaa

Öö rongis on edukalt möödas. Et teekonda lõbusamaks väänata korraldasime diskoõhtu, kus rahva rõõmuks laulutati vanade Moskva rongi huntide Jaak Joala ja Anne Veski plaate.

Nüüd istume bussis ja ees on mõni tund sõitu Vladimirisse.

Oleme teel põlistele soome-ugri aladele. Ega toonastest soome-ugrilastest meil küll kuigi palju andmeid pole. Mingit mõju nad aga ka 8.-9. sajandi paiku piirkonda saabunud slaavlastele ilmutasid. Vseviov-Sergejev oma raamatus „Venemaa – lähedane ja kauge“ märgivad, et erinevus soome-ugrilastega sulandunud slaavlaste ja lõuna-slaavlaste vahel paistab silma ka ikoonidel kujutatud tüpaažides: Suzdali koolkonna kunstnike töödes on inimeste näod ümaramad, Kiievi koolkonna omades aga piklikumad ja teravamate joontega. Soome-ugri alge on säilinud ka Rostovi-Suzdalimaa paljudes kohanimedes.

Rostovi-Suzdalimaa hakkas vaikselt ajalooareenile kerkima 10. sajandi lõpus ja 11. sajandi alguses, kui siia saabuks Kiievist valitsejaks Jaroslavl, kelle liignimeks sai hiljem Tark (sama mees, kelle väed vallutasid 1030. aasta paiku Tartu linnuse ja jäid sinna püsima umbes kolmekümneks aastaks). Jaroslavl Targa pojapoeg Vladimir Monomahh rajas Klazma jõe äärde Vladimiri linna. Tema olulisim roll oli aga vabastada Rostovi-Suzdalimaa Kiievi vasallsõltuvusest.

Monomahhi poeg Juri Dolgoruki ajal, kes valitses 1125-57 liikus aga Venemaa poliitiline keskpunkt Kiievist juba pöördumatult Kesk-Venemaa poole. Juri Dolgoruki ise, kelle pikad käed ulatusid kõikjale üle maa, ihales veel Kiievi troonile, mis tal lõpuks aastal 1155 ka korda läks, tema poeg Andrei Bogoljubski põgenes aga juba enne isa surma Kiievist ning siirdus tagasi oma noorusmaale Rostovi kanti, kus kohalikud bojaarid palusid tal asuda nende valitsejaks.

Vladimiri lähedal asub Bogoljubovo küla, kus asuv klooster on üks vanimaid Kesk-Venemaal. Selle kloostri rajamise legend on seotud just Juriga. Legendist on liikvel mõned erinevad variatsioonid, raamatus „Russkie monasterii“ (1995) kirjeldatakse seda nõnda: „Oma teekonnal Kiievist Rostovisse tegi vürst Andrei peatuse Nerli jõe ääres. Aga ta ei suutnud enam reisi jätkata, sest imettegev ikoon, mis tal kaasas oli, muutus nii raskeks, et keegi ei suutnud seda isegi liigutada. Arvates, et see on karistus tema pattude eest, pöördus Andrei jumala poole, „palve tema silmis“. Südaööl ilmuski Neitsi Maarja tema ette. Maarja käskis tal mitte viia ikooni Rostovisse, vaid Vladimirisse. Oma ilmumiskohta käskis Maarja ehitada kloostri.“

Jutt on siis nn Vladimiri Jumalaema ikoonist. See XII sajandil Konstantinoopolis bütsantsi meistrite poolt valmistatud pühapilt sattus Kiievisse ilmselt aastal 1131 või 1132 ja seda peeti kogu Venemaa pühaks ja kaitsvaks ikooniks. Kui Andrei Kiievist salaja lahkus, röövis ta Võšgorodi nunnakloostrist kalli ikooni ja viis selle endaga kaasa.

Vladimirist soovis Andrei teha uue ülevenemaalise pealinna. Kiievi Püha Sofia katedraali eeskujul ehitati siia Uspenski katedraal, linnale ehitati kahed väravad Kuldne värav ja Hõbedane värav. Nerli jõe tehissaarele ehitati Pokrovi kirik, mis on oma arhitektuuri tõttu üleilmselt siiani tuntud.

Sinna me nüüd teel olemegi.