Kesk-Aasia kokkuvõte

Türkmenistan

Türkmenistan, kus käisin esimest korda, oli mingis mõttes päris heaks kokkuvõtteks kogu Kesk-Aasia eksootikast ja argipäevast, rikkusest ja vaesusest, moraalist ja silmakirjalikkusest. Pealinna majade fassaadid särasid puhtuses, aga juba mõnikümmend kilomeetrit väljaspool linna oli kõikjal vana armas idamaine laga. Sõnades ülistati korda ja seadusi, aga suure juhi Türkmenbaši uhkes hauakambris, teoreetiliselt riigi ühes pühamas paigas, kus pildistamine on keelatud, lasid sõjaväevormis mehed mõne dollari eest ikka fotosid klõpsida. Räägitakse rahva armastusest oma uue presidendi vastu, aga igal õhtul, kui president koju sõitis, aeti linna peatänavalt, kust ta auto läbi sõitis, eemale kõik inimesed. Kesk-Aasia on kohati arusaamatu ja müstiline paik.

Teejuhid Kesk-Aasiasse

Minu esimeseks teejuhatajaks Kesk-Aasia müstika juurde oli kunagi Lennart Meri reisiraamat „Kobrade ja karakurtide jälgedes“ (1959). Ulug-begi medressee, palvetavad muslimid Gur-i emiiri mausoleumis, Tjan-Šani mägede vaikus, parandžaa-taguse maailma salapära – kõik see, haaras noore lugeja, kel polnud sellisest maailmast aimugi, täiega endasse.

Nüüdki toppisin Meri raamatu enne Moskva rongile tormamist seljakotti. Aga juba Almatõsse jõudes oli kott muust kraamist ja teelt kogutud uutest raamatutest nii raskeks muutunud, et saatsin „Kobrad ja karakurdid“ vaid põgusa sirvimise järel postipakiga koju tagasi. Ei olnud ses raamatus enam seda endist sära. Pigem jäid sel korral silma laused: „Matkasport õpetab tunnetama nõukogude rahva tööpaatost“, „Venemaaga liitumine kujunes usbeki rahvale suure progressiivse tähtsusega sündmuseks“ ja muu taoline natuke pealiskaudne ja natuke kohustuslik kraam. Siiski – päris vana ajalugu tasub Meri raamatust endiselt lugeda, uuema aja sära tuleb aga kohapealt ise otsida.

Olen Kesk-Aasia huvilisena leidnud selle regiooni kohta tõsiselt naljakaid kirjutisi. Kunagi ostsin näiteks Londonist, Briti muuseumi kõrval asuvast Idamaise spetsialiteediga raamatuantikvariaadist muude teoste kõrval ka Briti kommunistide Zelda ja William Peyton Coates’i reisiraamatu „Soviets in Central Asia“ (1951). Venemaal sündinud Zelda Kahanist (abielludes Coates) sai 20. sajandi algul Inglismaal vägagi tuntud sotsialist ning seejärel, 1920. aastal, Suurbritannia kommunistliku partei üks rajajad. Mõned tema toonased artiklid on netist täitsa leitavad.

Autorid loevad ei-tea-kust võetud statistika põhjal üles, palju on Kesk-Aasias koole, kui palju kaevureid, kui palju on kaevatud kanaleid ja kui palju kasvatatakse puuvilla. Ja järeldus on lamedalt propagandistlik – nõukogude Kesk-Aasias ei kasutata sünnitöölisi, inimesed on vabad ja on üles ehitanud õitsva riigi. On siiski üks teema, mida briti kommunistid oma teoses päris huvitavalt ja mitmekülgselt lahkavad – rahvusküsimuste sasipundar ja venelaste domineerimissoov idas. Siiski leitakse, et asjad olid halvasti tsaari ajal, aga nüüd, kui Stalini päike paistab üle maa, on rahvusküsimus lahendatud, selle tõestuseks tsiteeritakse Stalinit ja ka kohapealseid parteijuhte. Tõsi on, et bolševike edu Kesk-Aasias tugines nii Mihhail Frunze kõrilõikajatele kui ka esialgsetel lubadustel rahvuslikule enesemääramisele ja usulisele sallivusele. Mõlemas olulises punktis olid suurvenelased Kesk-Aasia rahvaid rohkem kui poole sajandi vältel masendavalt alandanud. Ja nõnda langesid nii kohalikud elanikud kui ka nende elu kajastama sõitnud britid kergesti Lenini ja teiste bolševike lubaduste ja kõnede võrku. Ilusad sõnad mandusid tegelikkuses kiiresti nõukogude kuritegelikuks argipäevaks. Kesk-Aasia elanikke sunniti loobuma oma usust ja ajaloost, sunniti kirjutama neile võõras kirillitsas, sunniti astuma ühismajanditesse ja korraldama ümber loodust, nende rahvaste etnilisi asualasid arvestamata tõmbas Stalin riigipiire (parimaks näiteks Fergana oru jagamine), mis süvendasid pingeid ja viisid muu hulgas näiteks Oši ja ümbruskonna veresaunani 1990. aastal.

Kesk-Aasia teemadel on sõna võtnud ka paar väljapaistvat eestlast. Esimene eestlane, kel Kesk-Aasiaga märkimisväärne seos, oli rahvusvahelise õiguse professor ja Tsaari-Vene diplomaat Freidrich Fromhold von Martens. Rahvusvahelise õiguse professor, perestroika-aegse N-Liidu juhtide nõunik ja Eesti Vabariigi diplomaat Rein Müllerson on kirjutanud väga huvitava artikli „Kesk-Aasia suured mängud: Martensi ajad ja tänapäev“, kus näitab, kuidas suur Aafrika kolonisatsiooni vastu võitleja Martens on täiesti rahul sellega, mida saatis Venemaa korda Kesk-Aasias. Martens, kes oli Vene välisministrite ja tsaar Nikolai II nõunik, kirjutas oma raamatus „Venemaa ja Inglismaa Kesk-Aasias“ (1880) sellest, et Venemaal (ja ka Inglismaal) on Kesk-Aasia rahvaste tsiviliseerimise missioon. Sellist missiooni ei näinud ta aga miskipärast Aafrikat koloniseerivate riikide puhul, seal ta koloniseerimist taunib, Venemaa puhul õigustab.

Rein Müllerson ise töötas 2004-05 ÜRO nõunikuna Kesk-Aasias. Tema raamat „Central Asia: A Chessboard and Player in the New Great Game“ (2007) on üks parim kaasaegne ülevaade regioonist. Müllersoni teoses huvitavalt põimuvad akadeemiline käsitlus ja osalusvaatlus.

Minu ja Olevi reisi üheks eesmärgiks oligi lisada Kesk-Aasiast kirjutatu hulka veel üks raamatuke, reisikiri taastärganud islamimaailma kohta.

Kesk-Aasia piire võib tõmmata mitmeti

Näiteks 10 aastat tagasi ilmunud Central Asia Lonely Planet kõneleb Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Usbekistanist, Tadžikistanist, Türkmenistanist, Afganistanist ja Hiina Xinjiangi provintsist. 2007.a. LP on aga Afganistani ja Hiina välja jätnud. Geograafid lisavad viiele endisele N. Liidu liiduvabariigile sageli veel Afganistani, Mongoolia, Lääne-Hiina, Tiibeti, Sise-Mongoolia, Lõuna-Venemaa tepid, India Jammu ja Kašmiiri osariigi, Põhja-Pakistani, Loode-Iraani. Ühtest ja väga selgelt kokkulepitud piiritlust siin olemas ei olegi. Üha enam kaldutakse Euroopas ja mujal Läänes siiski sinnapoole, et Kesk-Aasiaks nimetatakse viit endist liiduvabariiki. Neis riikides endis ja Venemaal kuuleme aga tihti ka määratlust „Kesk-Aasia riigid ja Kasahstan“, mis asetab viimse seega teatud eristaatusesse.

Muidugi on neis riikides palju erinevat, on aga ka üliolulised siduvad elemendid.

Tähtsaimaks ühendajaks on islam

Islam on olnud kogu selle regiooni valdav usund alates juba VIII sajandist. Ka nõukogude ajal ei suudetud „religioosset pimedust“ rahvast päris välja juurida. Kuigi enamus mošeesid hävitati, jätkati palvetunde salaja kodudes või teemajades. Säilisid matusekombed ja ümberlõikamise tava. Kõige rängem aeg islamivaimulikele ja nende järgijatele oli 1930. aastail, mil tapeti palju vaimulikke, hävitati kirjandust, suleti pühapaiku. Teise maailmasõja ajal leevendas Stalin oma religioonipoliitikat. Nii kutsuti näiteks ellu ka Kesk-Aasia Muslimite Vaimne Ametkond (keskusega Taškendis), mis, küll Moskva karmi järelvaatamise all, sai islamitraditsioone mingil määral elus hoida. Muidugi kohtab siin ka palju fanaatilist või väga rumalat usku. Üks meie tore teejuht rääkis näiteks pikalt, kuidas islamiteadlased on välja uurinud, et sealiha kahjustab inimeste närvisüsteemi, muudab meid õelaks ja tekitab metsikuid tundeid. Kasahstani muslimite vaimse juhtkonna pressiesindaja Ongar Omirbek rääkis aga põlevate silmadega sellest, kuidas kogu maailmas peaks kehtima kord „üks riik – üks usk“. Et Kasahstanilegi oleks palju parem, kui seal poleks õigeusklikke, katoliiklasi, evangeliste ega mingi muu usutunnistusega inimese peale muslimite.

Kõige rohkem radikaalseid muslimeid võib muidugi kohata Tadžikistanis, mis erineb teistest Kesk-Aasia riikidest ka oma keelelis-kultuurilise kuuluvuse pooles, olles lähedasem pärsia, samal ajal kui teised kuuluvad turgi keelkonda ja ka kultuuriruumi. Tadžikistani kodusõda (1992-97), mille valusad vermed on siiani näha, oli ju samuti suuresti võitlus mõõduka ja radikaalse islami vahel (ehkki jõujooni oli teisigi – klannikuuluvuse järgi näiteks).

Kõikjal võib näha uusi mošeesid, millest paljusid on aidanud ehitada Araabia riigid, aga ka ismailiitide liidrid või hiina muslimid. Ka paljud noored mullad on saanud haritust välismaal.

Ühiseks märksõnaks on olnud ka venestamine

Venemaa aktiivne huvi piirkonna vastu algas XVIII sajandi esimesel veerandil, Peeter Suure aegadel. 1713-16 läkitas Peeter Hiivasse ekspeditsioonid, mida juhtis kabardiinist vürst Aleksander Bekovitš-Tšerkasskiga, sünnipärane muslim, kes oli vastu võtnud ristiusu. Bekovitš-Tšerkasski pidi uurima, kas Oxuse ääres leidub kulda ning kaardistama Kaspia idarannikut. Vürtsi viimaseks ülesandeks oli võita Hiiva khaani usaldus. Aga kui ta linna sisenes, siis tapeti enamus venelaste ekspeditsioonist ning juhi pea saadeti kingiks Buhhaara emiirile ja kehast tehtud topis pandi rahva lõbustamiseks väljanäitusele. Ka Peetri Pärsia sõjakäigu esialgne edu, oli lühiajaline.

Venelased ei jätnud aga teemat unarusse. XVIII sajandi keskel olid kasahhid sunnitud Venemaa poole pöörduma ja oma vaenlaste vastu kaitset paluma. Ja „kaitsmise“ varjus algas vene kolonisatsioon kasahhide maal. Vernõi kindlus (praegune Almatõ) sai üheks edasiste rünnakute algpunktiks, mitmed edasised luure- ja maadeavastusekspeditsioonid Hiinasse, Mongooliasse, Tiibetisse jm Tsentraal-Aasiasse, näiteks Nikolai Prževalski omad, lähtusidki praegustelt Kasahstani ja Kõrgõzstani territooriumitelt. Kasahhide ja kirgiiside venestamine läks Kesk-Aasia liiduvabariikides kõige edukamalt. Kasahstanis on näiteks ametis kasahhi nimedega ministreid, kes kasahhi keelt ei oska. Aga noorem põlvkond hakkab siiski orientatsiooni muutma, üks kohalik mees viskas nalja, et „need, kes on optimistid, õpivad inglise keelt, need, kes pessimistid, õpivad hiina keelt“. Kohe pärast kaukaasia rahvaste alistamist XIX sajandi keskel, pöördus Venemaa taas Kesk-Aasia teema poole. 1860. aastail vallutati Buhaara, Taškendi ja Samarkandi khaaniriigid, järgmisel kümnendil alistusid ja Hiva ja Kokand. Kesk-Aasia ühendamine Venemaaga viidi võiduka lõpuni XIX sajandi 90ndail aastail, mil tsaariarmee hõivas Ida-Pamiiri. Venelaste massilisem sisseränne algas sajandi viimasel kümnendil, kui valmisid esimesed raudteeühendused.

Nõukogude võimu ja vene rahva kiitust kohtab Kesk-Aasias igal sammul. Venelased on siin tõepoolest kohalike poolt austatud kui kultuuritoojad. Võrdlusena pakutakse: „Vaadake, mis on toimunud Afganistanis ja Pakistanis. Meiega oleks asjad samamoodi, kui venelaste asemel oleks tulnud inglased.“

Tuleb vist küll nõustuda nendega, kes kinnitavad, et Kesk-Aasia naistele oli nõukogude võim suureks kergenduseks. Nõukogude Kesk-Aasia oli naiste paradiis (ilma irooniata!), kui seda naaberriikide naiste seisundiga võrrelda. Ainult et kas seda ühte sovettide plussi saab kuidagi ülejäänud miinustest eraldada? Pikka aega peeti suureks plussiks näiteks ka seda, et Kesk-Aasia puuvillapõllud on uute kanalite abil hästi kastetud ja saagikus tohutult tõusnud. Nüüd, kui Araali merd nende irrigatsiooniprojektide tagajärjel enam ei ole, on ka plussist vähe alles jäänud.

Ma ei tea, kui palju on ses jutus tõtt, aga väga mitmed islamivaimulikud, kellega vestlesime, rääkisid sellest, et paljud vede rahvusest inimesed on viimasel ajal pöördunud islami poole.

Erinevused riikide vahel

Üks olulisemaid muutusi on viimase kümnekonna aastaga toimunud Türkmenistanis. See oli Allahist mahajäetud paik, kus kommunistlikule ladvikule kuuluvatel puuvillapõldudel töötasid sisuliselt sunnismaised orjad. Selle rahva eneseteadvus on seoses majandusliku sõltumatuse saavutamisega määratult tõusnud. „Nüüd räägime Putiniga nagu võrdne võrdsega, Medvedjev sõidab meie juurde Ašabadi, kui tal midagi vaja, me ei pea enam alandlikult Moskvas käima,“ kinnitas meile turkmeenist autojuht. Ašabadi peatänav, kunagine Stalini nimeline prospekt, on saanud täiesti uue näo. Või täpsemalt öeldes on vanale näole uus kate peale tõmmatud – Stalini aegsed majad on kaetud kallite marmorplaatide ja moodsate plastakendega. Ausalt öeldes tundus see aga kuidagi inimlikumgi kui Astana tutt-uued kivimonstrumid, mis küll projekteeritud maailmakuulsate arhitektide poolt, aga mil pole mingit hinge ega terviklikku loogikat.

„Kumb president on parem – Türkmenbaši (Saparmurat Nijazov, suri 2006) või Gurbangulõ Berdõmuhhamedov?” proovisime kohalikelt uurida. “Mõlemad on maailma geniaalseimad presidendi,” tuli kõikal vastus kui ühest suust. Nõukogude Liitki olevat lagunenud tänu Nijazovi targale poliitikale.

Samasugust eufooriat võib kohata ka rikastes Usbekistanis ja Kasahstanis. Viimase uhkel ja kõledal pealinnal Astanal ei näe ma muud funktsiooni, kui olla monumendiks rahva isale Nursultan Nazarbajevile.

Samas on vaese Kõrgõzstani elanike enesehinnang allpool igasugust nulli. Neid peetakse kasahhide väikevendadeks, nad ise peavad oma riiki hädiseks ajaloota moodustiseks, mida riigijuhid ja välismaalased (Kanada kullakaevandusfirma Centerra Gold näiteks) armutult lüpsavad.

Kõrgõzstan ja Tadžikistan rabelevad ilmselt veel pikka aega sisemiste vastuolude ja majanduslike raskuste mädasoos.

Balõktši (endine Rõbatši) linnakeses, Issõk-Kuli läänetipus pole praegu elektrit südaööst varahommikuni. Aga see on ikkagi palju parem tulemus, kui eelmisel aastal, mil linn oli elektriga varustatud vaid kolm tundi ööpäevas. Murgabi asulas Pamiiri mägedes on ühel päeval elekter pooles asulas ja teisel päeval teises pooles. Äsja tõusis elektri hind Kõrgõzstanis ja sellega seoses on läinud lakke ka kivisöe hinnad, millega enamik maarajoonide inimesi oma ahju kütavad. Paljud inimesed Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis kurtsid, et elu oli vanasti parem. Nõukogude ajal muidugi palju parem, aga ka viis aastat tagasi oli parem kui praegu. Mõned arvasid, et üks ja sama jama on viimased 15 aastat olnud (tadžikid muidugi tänavad jumalat, et kodusõda on läbi ja praegu ka uut sõda kusagilt ei paista). Aga seda, et praegune elu varasemast parem oleks, ütlesid küll vaid üksikud noored inimesed.

Üks regiooni ühine teema on klannikuuluvus ja korruptsioon

Korruptsiooni ja riigivargust näeb kõigis neis riikides, seda tunneb kõikjal, igal sammul. Tavaelus paistab see kõige rohkem silma liiklusmiilitsate tegevuses, bussipiletite mittesaamises, kõikvõimalike dokumentide võltsimises. Poliitika ja riigiametnik on tõelise põlguse- ja samas ka hirmu allikas. Inimõigused on teema, mida neis paigus on võõral parem mitte puudutada. Ameeriklased proovisid 2005 seoses Andidžoni veresaunaga, ilma pikema jututa käskis president Islam Karimov jänkidel olulisest õhuväebaasist K2, mida kasutati alates Afganistani operatsioonide varustamise jaoks, kuue kuu jooksul kaduda.

Inimõigustest, muu hulgas opositsionääride keetmisest püüdis rääkida ka briti suursaadik Usbekistanis Craig Murray, kes aga seepeale kiiresti Londonisse tagasi kutsuti (tasub lugeda ta hiljem kirjutatud raamatut „Murde rin Samarkand“).

Klannikuuluvuse näidetena on muidugi klassikalised sealsete riigijuhtide endi perekonnad. Endine NLKP keskkomitee poliitbüroo liige Islam Karimov on parim näide Kesk-Aasia igavestest valitsejatest. Karimovist sai Usbeki kompartei juht juba 1989. aastal, 1990 manööverdas ta end Usbeki NSV presidendiks ja siis edasi juba iseseisva riigi juhiks. Värvikas tegelane on ka Gulnara Karimova, president Karimovi vanem tütar, kelle tohutud äri- ja poliithuvid on tekitanud arusaadavaid küsimusi Gulnara on praegu Usbekistani esindaja ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures Genfis. Tema glamuurse kodulehekülje leiab siit: http://gulnarakarimova.com/en/ .

Oma nooremast tütrest Lola Karimova-Tilljajevast on isa teinud riigi esindaja UNESCO juures ja tütar tegeleb põhiliselt heategevusorganisatsioonide promomisega. Tema kodulehekülg on õe omast märksa tõsisem, aga umbes sama edev: http://www.lolakarimova.com/ .

Kasahstani president Nazarbajev andis ühe oma tütre naiseks Kõrgõzstani presidendi Askar Akajevi pojale. Kui Akajev aga 2005 oli sunnitud kodumaalt Moskvasse põgenema ja taas Moskva Ülikoolis füüsikaprofessoriks hakkama, sai ka noorte armastus läbi. Kuna Nazarbajevil poegi ei ole, siis oodatakse uut riigijuhti tema tütrepojast. Ja see on normaalne ja tavaline ja kui eurooplane selle üle muigab, vaadatakse teda kui mõistmatut looma – haritumad ütlevad, et „meie rahvale ongi sellist autoritaarset süsteemi vaja“, rumalamad peavadki seda „rahva isade“ süsteemi ainuõigeks valitsemisviisiks. Ja paradoksaalsel kombel on Kesk-Aasiasse alles jäänud venelased (1990. aastail lahkus neid väga palju) esindamas demokraatlikku ja dissidentlikku vähemust.

Venelased asenduvad hiinlastega

Üks uus märksõna on Kesk-Aasiasse kindlasti viimaste aastatega lisandunud – hiinlased. Kui veel viie aasta eest räägiti põhiliselt Türgi mõjust Kesk-Aasia majandusele ja ideoloogiale, siis täna kõnelevad kõik Hiinast. Hiinlasi on näha tänavapildis, silma paistavad nende restoranid, karaoke-baarid, hotellid. Kui venelasi omal ajal, ja osati veel praegugi, armastati ja austati, siis hiinlasi kardetakse. Kohati kardetakse päris paaniliselt. Üks haritud kirgiis ütles päris murelikult, et „venestamisele suutsime me enam-vähem vastu panna, aga mis sellest survest alles jäi, selle hävitavad hiinlased lähima 50 aastaga“. Hiinlased ehitavad maanteid (Kõrgõzstanist ja Tadžikistanist Hiinasse) ja raudteid (Kasahstanist Hiinasse), gaasitrasse (Türkmenistanist Hiinasse). Avatud on uued piiripunktid, tühjade konteineritega veoautod vuravad piirile ja tulevad sealt täislastis tagasi (massipiirangud veoautodele puuduvad).

Meie reisi kontrastid

Ega vist miski ei peibuta turisti rohkem kui kontrastid. On ju eriti põnev, kui ühe reisiga saad kätte ühe skaala erinevad otsad. Kesk-Aasiaski on mitmeid ülipõnevaid kontraste. Vaesed külad ühelt poolt ning nafta- ja gaasirikkad linnad teisalt. Iidne islamikultuur ja labane kultuuritus. On kõrged ja külmad mäed ning tasane ja palav kõrb näiteks.

Meie saime seekordsel reisil eelkõige külma. Kui liikusime Pamiiri maanteel – 729 kilomeetri pikkusel mägiteel Ošist Horogi, enamus teest kõrgemal kui 3000 meetrit – näitas termomeeter mitmel hommikul üle miinus 30 kraadi, millele lisandus mägede jäine tuul. Autod ei käivitunud, linnud langesid surnult maha, inimesed liikusid teosammul. Kuigi sel aastal oli mägedes lund tavapärasest vähem, olid teed kohati raskesti läbitavad ja ülilibedad. Vahetult enne kõrgeimat – Valge hobuse – kuru (4655 m) otsustas meie Niva iseloomu näidata ja mootor üürgas, ent masinal edasiliikumiseks jõudu polnud. Ühesõnaga – vene džiip käitus nagu kohalik eesel. Meie usbekist autojuht Ahmat, kelle olime Kõrgõzstanist leidnud, et ta meid Tadžikistani sõidutaks, vandus kõige mahlakamas mattide keeles kapoti all. Kuna reisisin lisaks Olevile veel koos oma teismelise tütrega, hakkas mul üle hulga aja hirm – kas tasub ikka selle vana romuga siit libedatelt mägedelt alla sõitma hakata.

Avaldasin Ahmetilegi oma kõhklusi. „Kurat, pimedaks hakkab minema. Meil ei ole kuhugi tagasi sõita, mäletad, kui kaugel lähim küla – Karakol – on? Kohe autosse ja sõidame edasi, muidu tuleb hakata siin öösel sooja saamiseks autokumme põletama!“ Jah, autokummide põletamine poleks meid siin öösel ellu jätnud. Ma ei taha mõelda, mis oleks saanud, kui auto seal mägedes, kus õhtul ja öösel liiklus täiesti puudus, katki oleks läinud.

Kobisime Nivasse. Veerand tunni pärast olime üle kuru ja enam vähem sileda maa peal, ainult et neli kilomeetrit üle merepinna. Olime selle veerand tunni jooksul näinud üht imeilusat päikeseloojangut. Ja vist kõik autosolijad olid mõelnud, et kui ilus ja kui hirmus võib korraga olla.

Paar tundi veel ja istusime Murgabis soojas tares. Peremees Suhrob kallas rohelist teed ja murdis valget leiba.

• Akajev
• Friedrich Fromhold von Martens
• Gurbangulõ Berdõmuhhamedov
• islam
• Kesk-Aasia
• Lennart Meri
• Nazarbajev
• Olev Remsu
• Pamiir
• Rein Müllerson
• Türkmenbaši