Kirjandust India kohta

Üks hästi oluline raamat, mis mind nõukogude nooruses hirmus palju mõjutas, oli 1969. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Mahatma Gandhi esseedekogu “Maailm on väsinud vihkamast”, mille oli tõlkinud Linnart Mäll. Mind võlus jäägitult budistlik ja džainistlik ahinsa ehk vägivaldsusetuse printsiip, millest Gandhi oli ehitanud koloniaalvõimule vägivallatu vastupanu taktika ja mis viis lõpuks koos teiste teguritega India iseseisvumisele. Õppisin Gandhi tekste lausa pähe, sest arvasin, et N Liidu vastu on meil võimalik samade meetoditega võidelda. N Liit püüdis ju Indiaga suur sõber olla, venekeelset kirjandust India kohta ilmus suhteliselt palju. Need Gandhi klassikaks saanud tekstid panid mind otsima muudki kirjandust India kohta. Ja ennäe, leidsingi kodusest raamaturiiulist venekeelse raamatu “India sevodnja” (Moskva 1948). Autoriks kirillitsas märgitud Palm Datt. Teos osutus tõeliseks saastaks ja unustasin ta aastateks. Alles hiljuti leidsin, et raamatu autori, rootsi-briti stalinisti Rajani Palme Dutti naine Salme Dutt oli Kominterni agent, eestlanna Salme Anette Murrik (1888-1964), soomestunud kommunisti ja kirjaniku Hella Wuolijoe (Murriku) õde.

Järgmiseks oluliseks India-tekstiks, mis keskkoolipoisile põnevust pakkus, oli Matti Miiliuse kirjutusmasinast väljunud peaaegu loetamatu “Kama-sutra” koopia. Soveti tabudeühiskonnas oli raske midagi erutavamat ette kujutada. Kui aga tõsisematest teostest veel rääkida, siis kindlasti mõjutasid mu Aasia huvi Rudyard Kiplingi “Kim” ja “India jutud”, samuti Uku Masingu tõlked Rabindranath Tagore loomingust.

Eesti keeles on viimasel ajal ilmunud mitu päris vahvat India-raamatut. Ühest – Aime Hanseni jutukogust „Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood.“ – inspireerituna kirjutasin Loomingusse väikese loo, mille siia kopeerin.

INDIA FILM

Mäletate neid melodramaatilisi India filme, mida kolmekümne aasta eest tänu Indira Gandhi ja Leonid Brežnevi suhetele nõukogudemaa kinodes tohutu menuga demonstreeriti. Tundepursked täitsid saalid, inimesed nutsid ja armastasid üksteist. Indiat meil armastati! Õnneks küll mitte ainult Indira ja filmide pärast. Ka Mahatma vägivallatu vastupanu, „Bhagavadgita“ tarkuse, „Kamasuutra“ lõbususe pärast.

India on taas IN. Aga nüüd juba päriselt, mitte irreaalsete filmide ja silmakirjalike suhete kaudu. Juba aastaid on maailma majanduseksperdid ennustanud, et veel natuke ja umbes aastaks 2035 on India – suurima rahvaarvuga demokraatliku riigi – majandus USA ja Hiina järel kolmandal positsioonil maailmas. 1991, pärast poliit-partneri N.Liidu kokkuvajumist, pandi alus majanduse liberaliseerimisele, avatusele ja välisinvesteeringute riiki meelitamisele. Huvi India-Lääne teljel oli kohe vastastikune ning mitmetes tööstusharudes, näiteks IT alal, keemia- ja autotööstuses, maavarade kaevandamises jm on tänaseks saavutatud muinasjutulist edu. Tuumariik India saadab kosmosesse rakette ja Andhra Pradeshi osariigi pealinna Hyderabady või Karnataka pealinna Bangalore keskuse tänavad ei erine oma väljanägemise poolest mis iganes maailma suurlinnast.

Ka uus, mitte ainult õpetlasi, vaid ka masse kaasav vaimne India-buum algas Läänes üsna sünkroonis India majanduse elavnemisega. Koos investeeritava rahaga saabus riiki palju välismaalasi, kes pikemaks paigale jäid. Huvi taastekke alguseks võiks tinglikult pidada 1990. aastate esimeses pooles kuus aastat Indias elanud noore šoti ajaloolase ja kirjaniku William Dalrymple teost „Džinnide linn“ (1993; ek 2000), millele hiljem järgnes „Kali ajastu“ (1998). 1990 algul ilmus ka V.S. Naipauli India-triloogia viimane raamat „India: Miljon praegust mässu, mis erinevalt varasematest osadest kannab endas selget optimistlikku alatooni riigi tuleviku suhtes.

Kuigi India majanduskasv on viimasel paaril aastal märgatavalt aeglustunud, on vaimne huvi selle tulevikuriigi vastu endiselt suur. Väga head tähelepanu on maailmas saavutanud sellised Indiat seletavad raamatud nagu Christopher Kremmeri publitsistlik suurteos „Mahatmat sisse hingates“ (2006) ning ühe maailma tunnustatuima reisikirjaniku Paul Theroux’ jutukogu „Elevantlik sviit“ (2007).

Viimaseks rahvusvaheliseks menukiks on Indias sündinud, aga Oxfordis ja Columbias haritud Aravind Adiga romaan „Valge Tiiger“ (2008), mis vaatleb kriitiliselt tänapäeva India elu ja leiab tabavalt ja vaimukalt lihtsa tõe, et traditsiooniline kastisüsteem on asendunud kahe kastiga – vaeste ja rikastega, suure ja väikese kõhuga inimestega.

Eestigi kirjanikel on India teemal üht-teist ette näidata. On päris hea reisikiri Karl Ast Rumorilt („Palava päikese ja fanaatilise usu maal“, 1930-31) ja väga hea päevaraamat Lii Undilt („Parim näitleja linnas“, 2007). Nõukogude-India sõpruse demonstratsioonina kirjutasid oma reisikirjad ka Aira Kaal (1958), Voldemar Panso (1973) ja mõnigi teine, aga need, välja arvatud ehk Leo Normeti oma (1977), pole suurt kõneväärt.

Ja nüüd siis ka Aime Hanseni „Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood“, kus enamjagu jutte on Indiast inspireeritud. Undi ja Hanseni raamatuid tahaks ju kohe hasartselt võrdlema hakata – kaks vaimlist naishinge uitavad ja tantsisklevad lillelastena sel imelikul, müstilisel ja räpasel maal, kus kõik on võimalik. Lähevad realiseerima oma unistusi. Või põgenevad hoopis pettumuste eest?

Muidugi on mõlemas raamatus ühiseks läbivaks jooneks kultuuride konflikt, see kõditav erisus, mis teeb reisimise erutavaks. Kui Unt mängibki enamalt jaolt sel teemal valge naine võõras keskkonnas, siis Hansen on püüdnud end rohkem asetada indialase positsioonile ja see on tema raamatu vaieldamatu tugevus võrreldes paljude lääne autorite kirjutatuga. Vähemalt väliselt püüab Hansen kultuurierinevusi jälgida mitte valge naisena, vaid ta raamatu tegelased teevad seda hindu neiu või noormehena. Teine erinevus Undist on Hansenil see, et ta on palju rohkem olustikuline, jah, isegi võiks öelda, et üllatavalt argine. Unt uitab kusagil templite ja aašramite ülemistes sfäärides, ta päevad on justkui üksteisele järgnevad pidevad spiritualistlikud seansid, mille kaudu otsitakse kadunud hingi, iseennast ja uusi jumalaid. Hansenigi tegelased ekslevad mõnikord unenägudes ja müütides, ent asised reaaliad – prügimäed, rikšamehed, toidulõhnad ja inimsuhted – toovad nad kiiresti maa peale tagasi. Aga ka rämpslinna rahvas oskab ülenduda jumalikesse kõrgustesse, elulähedane reaalsus ja õilis vaimsus sammuvad Hansenil käsikäes läbi räpaste linnatänavate ja tolmuste külateede Himaalaja säravate tippude poole.

Kui keegi ütleb „India“ on mul alati natuke selline tunne nagu vanasti, kui mõni välismaalane ütles „Russia“ ja mõtles muu hulgas ka Eestit. India on hindud, telugud, bengalid ja teised, kokku umbes 200 rahvast ja rahvusgruppi. India on hinduism, islam, sikhism, budism, džainism, kristlus ja muu. India, see on ka lahutatud Pakistan ja Bangladesh ning allutatud Sikkim. Mõned selle suure maa ja tohutu suure rahva erinevused joonistuvad ka Hanseni teoses kenasti välja. Ent enamasti jäävad nad paraku siiski tasemele maa-linn, rikas-vaene, naine-mees. No jah, need ju ongi elu põhivastuolud, olgu Indias või Eestis.

India ühiskond on väga traditsiooniline. Aga tegelikult on selle, võõrale silmale üheplaanilise hinduismi all, tohutult palju poliitilisi, sotsiaalsed ja usulisi erivoole. Hanseni tegelasteks on enamasti tüüpfiguurid nagu edukas linnanoor, heitunud naine, rumal pööbel.

India abielude uurimine on üheks Hanseni meelisteemaks. Abielu peegeldab traditsioonilist Indiat tõepoolest suurepäraselt. See on kõige hinduliku alus, on leping perekondade vahel, on staatuse ja ka karjääri küsimus. Kogu Delhi ja selle ümbrus elavad novembrist veebruarini suure abiellumishooaja pillerkaaritamises, lootusrikka uue elu vaimustuses. Mehele saamine, mehe ja naise suhted, naise varanduslik ja moraalne sõltuvus perekonnast, lahutamine, naise maine küsimus, lesepõletamine jms on enamuse ta juttude pea- või kõrvalteemadeks. Esmahetkel võiks ju tunduda, et teema on aegunud. Paberil vaieldi meie mõistes kaasaega mittesobivad abielutavad ja -seadused selgeks Jawaharlal Nehru ja B.M. Amberdkari juhtimisel 1950. aastate keskel. Toimusid tõesti radikaalsed reformid seadusandluses, ent tegelikkuses on arhailisi tavasid, mis põhinevad iidsel usundil, raske murda. Siia kuuluvad kõik sellised meile arusaamatud asjad nagu puutumatute kasti sisuline olemasolu, laste abielud, lesepõletamised. Ja mul on vägisi tunne, et valge naine Hansen on siin kirjanik Hansenit juhtima hakanud ja õpetab hindusid, kuidas neil kaasaegses maailmas elada tuleks. Muu iidne on põnev ja hea, aga naisküsimuses olge moodsad!

Riivamisi kõneldakse raamatus ka India ühiskonna ühest põletavaimast poliitilisest probleemist. Ja see ei ole seotud mitte läänestumisega, vaid need on pinged, mis puudutavad Indias elavate hindude ja muslimite omavahelisi suhteid. Selle konflikti veres India riik 60 aastat tagasi sündis ja tänini hukkub Indias terrorirünnakuis igal aastal kümneid, kui mitte sadu inimesi. Süüdi pole ses kaugeltki mitte ainult pimedad muslimiterroristid. Agressiivsed, vägivaldsed ja tapahimulised võivad olla ka nö vägivallatud hinduistid. Selgelt on see jälgitav ajast, kui suur rahvuslik liikumine lõhenes XX sajandi 20ndail aastail kahte suurde suunda – Mahatma Gandhi ja Kongressiparteiks ning rahvusäärmuslikuks Hindu Mahasabhaks jt rühmitusteks.

India on maailma suurim filmitootja. Täna me teame, et Bollywoodi kaubamärki ei kanna kaugelt kogu India filmitoodang. India elust on tehtud ka täitsa häid filme. Viimasel ajal näiteks „Rentslimiljonär“ ja „The Darjeeling Limited“.

Nii et kui Aime Hanseni raamatut india filmiga võrrelda, siis võib ju öelda, et siingi on mõned naiivsevõitu kastitamised, mõned haledad episoodid, mõned armastus-võidab-kõik skeemid. Nagu korralikus India filmis olema peab. Aga üldiselt kohtame neis juttudes ikkagi minimaalselt seda tänasele eesti reisikirjandusele nii omast uih ja aih, küll on põnev reisida mentaliteeti. Tõsi ta on, et India on eksootiline ja asub Euroopast kaugel, oi kui kaugel. Hansen on selle kauge paiga meile õnneks tüki maad lähemale tassinud. India-sõbrad kipuvad teinekord ullikesteks kätte minema, magus viirukisuits ja lillevanikutega pühamehed pühivad kriitikameele peast. Nii nagu vanades India filmides, tõmmatakse tõsieluski endile valged hõlstid üll ja tammutakse trummi tümistades ning tamburiini põristades läbi linna, avatakse tšakraid ja veresooni. Saamata aru, miks seda kõike tehakse ja mis on rituaali sügavam sisu on. Aime Hansen saab aru ja mängib kenasti piiri peal. Piiri peal, kus tekib kunst.

• Aime Hansen
• Aira Kaal
• Christopher Kremmer
• India
• Kama-sutra
• Karl Ast-Rumor
• Leo Normet
• Lii Unt
• Mahatma Gandhi
• Paul Theroux
• Rajani Palme Dutt
• Rudyard Kipling
• Salme Dutt
• Voldemar Panso
• William Dalrymple