Maailmamerede eestlane

1950. aastal avastas üks põhjalik ja aeglase moega soomeugrilane Moskva ülikooli sisse astudes, et ta on hiljaks jäänud – dokumentide vastuvõtmine keemiateaduskonda oli juba lõppenud. Õnneks asus Moskva ülikooli kõrval Rakendusgeoloogia instituut. Nii viis see Tallinnast tulnud poiss oma paberid sinna, lootuses peagi naaberkõrgkooli keemiateaduskonda üle kolida. Mis Ivar Murdmaast edasi sai, sellest kirjutab Tiit Pruuli.

Geoloogia-mineroloogiadoktor Ivar Murdmaa on hea näide kodust kaugel tegutsevast eesti teadlasest, kelle töö on kandnud küll rahvusvahelist mõõdet, aga kes andnud oma panuse ka Eesti teaduslukku.

Paljud meist on just tänu Ivar Murdmaa populaarse- tele reisiraamatutele „Sealpool Kaljukitse pöörijoont“ ja „Ookean tulerõngas“ avastanud enda jaoks maailmamere võlu. Avastanud Lihavõttesaare ja mere põhja vajunud vulkaanid, saanud teada, milliseid mõistatusi peidab en- das Davise meri ja kuidas ikkagi liiguvad mandrilaamad.

Murdmaa oli esimene eestlane neist kahekümne kolmest, kes töötasid aastakümnete jooksul Nõukogude Antarktika ekspeditsioonis. Ta on ilmselt ka esimene eestlane, kes asetanud oma jala Antarktisele (4. detsembril 1957). Umbes kuu aega hiljem jõudis laevaga „Koperatsi- ja“ kohale Juhan Smuul.

Ivar Murdmaa sündis 1931. aastal kunstnik Oskar Martinsoni (al 1936 Murdmaa) peres. Ka teistest selle pere lastest said tublid ja tuntud inimesed – õde Mai-Esterist ballettmeister, vend Allanist arhitekt, õde Kaist füüsik.

Tallinna 21. algkooli esimese klassi õpilane Ivar män- gis koos pinginaabri, tulevase arhitektuuriajaloolase ja muinsuskaitsja Rasmus Kangropooliga toanurka peidetud „laboris” keemikuid ja sai endale külge korraliku keemiapisiku.

Ometi võlus Moskvas pooljuhuslikult leitud geoloogia noort Murdmaad sedavõrd, et ta keemiaõpingute plaanid unustas ja lõpetas 1955. aastal Moskva rakendusgeoloogia instituudi. Ent keemiapisik ei jätnud teda siingi rahule. Kahel suvepraktikal (1953, 1954) töötas tudeng Ivar Jakuutias, osaledes ürgaegkonna moondekivimites mitu miljardit aastat tagasi toimunud füüsikalis-keemiliste protsesside uurimises. Füsikokeemikut temast küll ei saanud, aga tudengi seljatas lõplikult rakendusgeoloogia oma tolleaegsete kõrgete palkadega. Järgnes aspirantuur okeanoloogia instituudis professor Panteleimon Bezrukovi juures.

Mis mees see kuulus Bezrukov oli – sa oled üks temast kõneleva raamatu autoritest?

Panteleimon Bezrukovit (1909-81) peetakse üsna üksmeelselt vene teadusliku meregeoloogia isaks. Bezrukov oli suur romantik, tundis ülihästi pea kõiki Jules Verne’i romaane ja armastas neid tsiteerida. Ookean ahvatles väliselt kuivavõitu meest sedavõrd, et ta hülgas edukalt alanud maismaageoloogi karjääri ja tuli vastasutatud okeanoloogia instituuti tööle vanemlaborandina, sest muid vakantseid kohti parajasti polnud. Varsti sai temast Venemaa meregeoloogiliste uuringute organisaator ja juht.

Bezrukov võttis mu enda tiiva alla. Olin Moskvas õppimas Eesti NSV vabariikliku kohaga ja pidanuksin pärast lõpetamist koju tagasi sõitma. Mina aga tahtsin aspirantuuri ja eriti muidugi merele. Eestis polnud keegi minust huvitatud ka, käisin isegi Toompeal ennast pakkumas ja sain nn „vaba jaotuse” õiguse.

Bezrukov ütles, et kui jõuad eksamid ära anda, siis saad Vitjazile, mis läheb Vaiksele ookeanile. 1955. aasta augustis sõitsingi oma esimesele Vitjazi-ekspeditsioonile. Bezrukovi juhtimisel töötasin kuni tema surma- ni 1981. aastal, pärast juhtisin tema rajatud laborit veel 24 aastat.

Vitjaz oli legendaarne nõukogude uurimislaev, mis ehitati 1939. aastal Saksamaal tegelikult kaubalaevaks – see vedas banaane Lõuna-Ameerikast Hamburgi. Sõjareparatsioonide käigus jõudis laev 1946. aastal NSVLi, tehti Ida-Saksamaal paari aasta jooksul ümber teadusaluseks ja sai Vene 19. sajandi maailmareiside-korveti auks nimeks Vitjaz. Vitjaz tegi oma elu jooksul 65 uurimisreisi ja tegutses kõikidel ookeanidel. Praegu seisab ta muuseumina Kaliningradi kanalis. Üheks tema entsüklopeediatesse jõudnud saavutuseks oli muide maailmamere suurima sügavuse mõõtmine.

Ka meie proovisime Vitjazil 1955 Mariaani süvikus mõõtmisi teha, aga ei saanud lõpuni hakkama. 1959. aastal mõõdeti see 11 022 meetrit Vitjazi pardal kajaloodiga ikkagi ära. Batüskaafiga Trieste mõõtis Jacques Piccard 1960. aastal Mariaani süviku sügavuseks 10 916 meetrit. Mõõtmised toimusid veerõhu järgi.

Kumb number on õigem, ei teata lõplikult tänini. Mõõtmise täpsus oleneb ju parandustest vee temperatuuri, soolasuse ja tiheduse arvel, mis on kõik muutlikud suurused.

Kuuekümnendate teine pool oli sul viljakas ringisõitmise aeg. Millised olid olulisemad ekspeditsioonid?

1965. aastal osalesin ekspeditsioonil Uus-Guinea, Jaapani ja Filipiinide vetes. 1966. aastal uurisime India ookeani keskmäestikku, mis on lõhutud paljude murrangutega ja kus maa vahevöö kivimid – hüperbasiidid – kerkivad läbi maakoore pinnale. Saadud proove uurides avastasin uut tüüpi setted, mis tekivad ookeanipõhja kivimite veealusel murenemisel.

1968 ja 1970 toimus kaks ekspeditsiooni Vaikses ookeanis ookeanipõhja maardlate uurimiseks (mangaan, nikkel, koobalt, vask). Uurisime neil reisidel ka umbes kahtekümmet veealust mäge Havai saarte ja Jaapani vahel. Lamedatipulised mäed on kustunud vulkaanid, mis kriidiajal olid atollid. Atolli lubjakivist on praeguseks saanud kõrgekvaliteediline fosforiit. Nauru oma fosforiidilademetega on veel praegugi saar, aga kriidiaja saared on täna vee all, 1-2 km sügavusel.

Sinu kandidaaditöö rääkis Kamtšatka poolsaare ja Hokkaido saare vahele jäävatest Kuriili saartest. Mida täpsemalt seal tektooniliselt ja poliitiliselt pinevas paigas tegid?

Mu teema oli „Kuriili saarte piirkonna meresetted“. Sai tõestatud, et 2,5 km sügavuse Krusensterni väina põhjas on veeriskivid, mitte muda, sest tõusu-mõõna hoovused on muda ja isegi peene liiva ära uhtunud. Selle töö jaoks kogusin andmeid 1956. aasta ekspeditsioonil Soomes hülgejahiks ehitatud puust kuunaril Krõlatka. Kuriili saari on kokku 35, ma sain käia kolmekümnel. Seiklesime seal viis kuud.

Setted seteteks, aga saared olid muidu ka väga huvitavad. Asustust oli seal küll tollal väga vähe. Jaapanlased käisid varemal ajal, kui saared veel Jaapanile kuulusid, merekarpe ja kala püüdmas – siis olevat seal olnud kuni 20 000 inimesega asulad.

Kuriilide põlisrahva – ainud – viisid jaapanlased Teise maailmasõja lõpus Hokkaidole. Seal elavad nad tänini, ehkki on kaotanud oma keele. Leidsime nende elu jälgi, vulkaanilisest klaasist nooleotsi ja muud.

Tol ajal hulkus mööda paarikilomeetrise läbimõõduga Zeljonõi saart metsistunud hobuste kari. Simushiril, Iturupil ja Paramushiril nüliti vaalu, Shikotanil asus kalakombinaat, mille peamiselt naissoost hooajatöölistest räägiti rõvedaid jutte. Siin-seal vedeles rannal betoonplokke – jaapanlaste kahuripesade ja ka kalaaretusfarmide jäänuseid.

Kõikjal näeb vulkaanilise tegevuse ja maavärinate jälgi. Nõukogude-aegne Kuriilide „pealinn” Severo-Kurilsk näiteks uhuti 1952. aastal tsunami poolt ära.

Sai käia asustamata saartel. Ühel neist röövisid näljased polaarrebased (pesetsid) kolleegilt nahkkindad. Jaapanlased olevat nende jaoks hiiri kasvatanud, nõukogude kolonisaatoritel oli tähtsamatki teha. Merel ujusid ringi kotikud, vaalad ja ülikalli karusnahaga kalaanid.

Mina uurisin, kuidas vulkaanilisest tuhast ja kivimitest saab liiv, mis settib merepõhjas. Kandidaaditöö kaitsesin Moskvas 1962. Vahepeal lõppes mul aspirantuuriaeg ära, aga sissekirjutust mul Moskvas ikka polnud – nuhtlus, mis saatis mind pikki aastaid. Mõnda aega elasin siin Vladivostokis, kuhu meie instituut hakkas 1960. aastal looma oma filiaali. Elasime toredal mäenõlval, kus nägin oma toaaknast Korea mägesid.

Kui palju nõukogude poliit-tobedused, sissekirjutused jm selline teadlaseteed segasid?

Minu sissekirjutuse saaga lõppes alles 1970. aastal. Soovitati minna abi paluma Ivan Papanini juurde. Papanin oli teatavasti suur nõukogude polaaruurija, kahe- või kol- mekordne NSVLi kangelane, keda isegi Stalin isiklikult vastu võttis. Muidu üsna muhe ja abivalmis rahvamees, ainult ta kõnepruugis oli nii tihedalt venekeelset „matti”, et raadiointervjuudega tuli vahel raskusi.

Papanin helistas mu juuresolekul kuhugi. „Jah, sama Papanin ... (mat). Tarvis üks poljarnik sisse kirjutada ... (mat)”, umbes nii kõlas telefonitorusse. Raske uskuda, aga tema (Stalini soosiku) sõnad mõjusid nõukogude bürokraatidele isegi 20 aastat pärast türanni surma.

Palju rängemalt mõjusid mulle kaks pikka välismaasõitude keeldu. Minu alal on välisekspeditsioonid peaaegu vältimatud, aga mul polnud neid võimalik sooritada...

Esmalt olin 1958-1965 ligi kaheksa aastat „karantiinis“. Nagu hiljem selgus, oli põhjuseks järgmine lugu.

Kui olime 1958. a Uus-Meremaal, tuli laevale keegi väliseestlane, jäägu ta nimi mainimata. Ütles, et tahaks tagasi Eestisse tulla ja küsis, kas seal tööd saaks, et ta on külmutusseadmete spetsialist. Ei jõudnudki temaga pikalt rääkida, kui meie laeva teadaolev KGB-mees käskis ta laevalt ära saata. Unustasin loo. Läks paar aastat mööda ja järsku kohtasin sama eestlast Tallinn-Moskva rongis. Ütles, et tal olevat Inglise saatkonnast mingit dokumenti tarvis. Siis hakkas mulle rääkima, et nõukogude võim on ikka nii kole ja ta tahab tagasi välismaale. Andsin küll mõista, et parem on mitte nii rääkida. Kupeekaaslased ilmselt jälgisid teda ja seega tol hetkel ka mind.

Järgmisele ekspeditsioonile mind enam ei lubatud. Alles 1965 pääsesin jälle välisreisile. Enne pidin küll avalikult parteilaste ees „pattu kahetsema”, et polnud küllalt „valvas”.

Kaheksakümnendate algul pandi mul teine kord viisa kinni. Siiani ei tea, mille pärast. Arvata võis, et mu telefonikõnesid kuulati pealt. Kaudselt vihjati, et liiga palju räägin telefoniga võõras keeles. Üheksa aastat olin ilma välisreisideta.

Viimase löögi sain 1988. aastal, Gorbatšovi perestroika lõpus, kui mind ei lastud minu enda organiseeritud ekspeditsioonile Vaikse ookeani idaosas. „Tahame teile veel õpetust anda,” ütles KGB-mees, pannes mu reisiks valmis olevad dokumendid demonstratiivselt kappi luku taha.

Alles 1990. aastal pääsesin taas välja – Atlandi ookean, Vahemeri, Punane meri, India ookean. Ekspeditsioon toimus uurimislaeval Mstistalv Keldõš. Mind pandi koos maailmamainega leedulasest meregeoloogi Kazimeras Šimkusega, kes oli 18 aastat ilma välisviisata olnud, ühte kajutisse. Ta veel naeris, et nüüd kuulavad kindlasti pealt, aga hoiavad aparatuuri arvel kokku, saavad kaks meest ühe korraga kätte.

Ainuke positiivne külg kogu väljasõidukeelul oli see, et tegin neil aastail ära oma doktoritöö. Teemaks oli „Ookeani faatsiesed“ ja töö on avaldatud raamatuna.

Mis asjad need faatsiesed või facies õigupoolest on?

Geoloogias tähistab see mõiste ühevanuselise kihi erinevaid ilminguid. Facies on ladina keeles nägu, ilme, ka ilming. Karl Orviku pakkus välja eestikeelse vaste „näht”, mida siiski laialdaselt ei kasutata.

Tegelikult on mõiste sisu sügavam. Kunagi nimetasin faatsiest nalja pärast sette hingeks, kuna see ei kattu analüüsi tulemuste formaalse summaga, vaid sisaldab kujutlust sette päritolust, settimise looduslikest tingimustest.

Faatsieste muutlikkuse kaudu püüab geoloog endale ette kujutada kauge mineviku looduspilte, lugedes settekivimeis salvestatud salakirja. Salakirja võti on setete tunnustes ning setetes sisalduvais loomade ja taimede jäänustes (fossiilides). Ookeanide osas polnud keegi fatsiaalanalüüsi enne mind otseselt käsitlenud.

Kaitsesin 1982. aastal. Kaitsmise ajal esitatud küsimusele, kuidas ma ookeani faatsiesi eristan, vastasin, et intuitiivselt. Mu saalis viibinud geoloogist tütar ehmatas: „Mida isa ometi suust välja ajab, ta kukub ju läbi!” Ent usun tänagi, et ilma geoloogilise kujutlusvõimeta ehk intuitsioonita ei tule faatsieste uurimisel kuidagi toime. Teadusnõukogu hääletas üksmeelselt poolt.

Kas oled veealust maailma uurides ka ise vee all viibinud?

1995. aastal käisime väikese uurimislaevaga Rift sukeldumas Gibraltari lävel, 200-300 meetri sügavusel. Meilt telliti seal uurimistöid seoses plaaniga rajada tunnel Aafrika ja Euroopa vahele, kuni 500 meetri sügavusele merepinnast. Tunneli pikkus oleks umbes 20 kilomeetrit.

Kasutasime meie instituudi töökojas ehitatud allveepaati Argus, kus on peal kolm inimest – piloot, tüürimees ja vaatleja. Ülesanne oli teha selgeks, millest koosneb too lävi, kuhu pidi tulema tunnel. Pidime vaatama, kas põhjas paistab vanu urbseid koralliriffe, mis oleks tunneli rajamise palju kallimaks teinud.

Venemaa teaduses oli tol ajal, pärast 1991. aasta demokraatlikku revolutsiooni, raha hirmus vähe, püüdsime ennast siis välismaale müüa. Tasud olid naeruväärsed – vaatleja sai ühe sukeldumise eest 25 dollarit, piloot 50. Midagi teenis küll ka instituut, kuid kõik kokku ei kompenseerinud reaalset riski.

Väinas voolavad muutliku suunaga hoovused, pinna- reljeef on hirmus keeruline. Kord jäime oma allveepaadiga põhjalähedaste hoovuste kätte, veealused lained hakkasid meid 45 kraadise kaldeni kõigutama. Tõusime oma allveepaadiga põhjast natuke kõrgemale, et ära minna, aga selgus, et parempoolne mootor ei tööta. Ühe mootoriga hoovuse vastu ei jaksanud, piloot lasi meie sõiduki pärivoolu. Karta oli, et pinnale tõustes võime mõne mööduva laeva põhja vastu põrgata, aga kõik läks õnneks korda.

Uurimiste käigus selgus, et koralliriffi paksus on vaid meeter-poolteist ja selle all on kõva liivakivi. Tookord jäi tunneli tegemine soiku, aga kuulsin hiljuti raadiost, et asja aetakse Maroko ja Hispaania valitsuste poolt edasi.

Gibraltari ekspeditsioonist avaldasin väikese loo Eesti Looduses (1/1996).

Mis tööd praegu käsil on?

1997. aastal käisin esimest korda Arktikat uurimas. Töötasime koos hüdrofüüsikutega Barentsi merel. Pärast seda olen teinud veel kuus reisi Barentsi ja Norra merre. Tegeleme seal paleookeanoloogiaga ehk siis ookeanide kliima ja hoovuste ajalooga.

Novaja Zemljalt Russkaja Gavani fjordist saime kliima ajaloo kroonika kümnete aastate täpsusega. Selgus, et 15. sajandi alguses läksid ilmad külmaks ja jääliustik tungis fjordi sisse. Väikse jääaja kulminatsioon oli aasta 1600 paiku, just sel ajal, mil hollandi meresõitja Willem Barents (ca. 1550-1597) seal suri. Uurimistöid teeme koos norra- lastega Bergeni ülikooli kliima uurimise keskusest.

Praegu tegelen ühe põneva projektiga, mis seotud Musta merega. Uurime Musta mere ja Vahemere vahelist „koridori” – mis on seal viimase 30 000 aasta jooksul toimunud. Merepinna kõikumised ja inimsoo kohane- mine sellega. Arheoloogia ja meregeoloogia on projektis omavahel ühendatud, osa võtavad 22 maa teadlased.

Ja eks ma ole hakanud mõtlema ka mälestuste kirjutamise peale.

Kas on maailmas veel paiku, kuhu sa sattunud ei ole, aga tahaksid minna?

Lõuna-Ameerikas olen muidu mitmes riigis olnud, aga Brasiilias pole ma käinud, kuid tahaks. Teine koht, kuhu loodan käimasoleva Musta mere projektiga seoses jõuda, on Kreeka. Indoneesia saarestikus olen olnud mitu korda, aga maale pole veel saanud.

Käidud kohtadest on olnud kõige põnevamad vahest Lihavõttesaar, või õigemini kogu Polüneesia (Havai, Uus-Meremaa, Cooki saared, Tahiti jne), ka Saalomoni Saared ja Tšiili.

Viimasel ajal ma enam eksootikat nii ei otsi. Norra fjordid (sealhulgas ka Spitsbergenil) on olnud viimaste aastate lemmikpaiku. Ning muidugi Prantsusmaa, kus olen koostöö korras viibinud kokku mitu kuud.

Kas oled kokku arvutanud, kui palju aega oma pikast elust oled mere-ekspeditsioonidel või muudel reisidel viibinud?

Kunagi isegi püüdsin sellist arvutust teha, aga sassi läks. Üle viie aasta kindlasti.

Ivar Murdmaa eestikeelsed populaarteaduslikud ja reisikirjutised

Sealpool Kaljukitse pöörijoont. Tallinn, 1962. Ookean tulerõngas. Tallinn, 1980. Mitmekihiline maakera. Maa Universumis. Tallinn, 2004. Lk 27-32

Ookeaniplaneet. Maa Universumis. Tallinn, 2004. Lk 79-91. Ookean ja kliima. Universum valguses ja vihmas. Tallinn, 2005. Lk 290-306 (kaasautor I. Ivanova).

Kümmekond artiklit ajakirjades Noorus, Horisont, Eesti Loodus, näiteks: Kliima soojenemises on süüdi päike ja ookean. Horisont, 5/2004. Barentsi meri enne ja pärast suurt veeuputust ehk hiljuti avastatud loodusnähtuste jälil. Horisont, 2/1998. Mitmekihiline maakera. Horisont, 7-8/1999.

Murdmaa on väljapaistev teadlane-geoloog

Professor Aleksander Zhivago:

Ivar Murdmaa on väljapaistev teadlane-geoloog, ookeanide ja merede põhja settekihi uurija. Mul oli õnn töötada koos temaga diisel-elektrilaeval Ob aastail 1957-1958 Antarktikas. Tol Obi kolmandal reisil, mis kujunes teekonnaks ümber maailma ning kestis 11 kuud, tõime jäisele mandrile järjekordse teadlaste rühma ning seejärel uurisime koos noore aspirandi Ivar Murdmaa ja teiste geoloogidega Antarktist ümbritsevate India, Vaikse ja Atlandi ookeanide põhja ehitust. Ivar on mu hea sõber tänaseni. Tema sulest on ilmunud üle 200 teadusliku töö, sealhulgas 4 monograafiat. Ta on ka Antarktika atlase kaasautor, mille kallal olen aastaid töötanud.

Aleksander Zhivago on 94-aastane, ikka aktiivselt töötav geo- graafiadoktor, Venemaa Loodusteaduste akadeemia auliige.

Selles numbris

• Surfari sõbrad on rannas ja rand on ka sõber
• Ainukesena Araratil
• Müstilisel Koola südamaal
• Isegi Pärnus on võimalik puhata
• 2000 kilomeetrit mööda Lätit ja Leedut
• Tasuta telkimine – kus ja kuidas?
• Kuhu Eestis hobusega matkama minna?
• Kabjad löövad mulle punast pori näkku...
• „Ajaloo-sõda“ Austraalias
• Mina olen siin. Kus, pagan, sina oled?
• Heyerdahli jälgedes Prantsuse Polüneesias
• Maailmamerede eestlane
• Taaskohtumine meresügavuses
• Rulal ümber poole maakera
• Go Reisiajakiri nr 12 – Juuni 2008