Argentiina ja Tšiili… See on nagu Euroopa… Ei, siiski mitte!
Motomatkajate Kariina Tšursini ja Margus Sootla mullu sügisel alanud ümbermaailmareisist on nüüdseks ajaliselt peaaegu kuuendik läbi. Kariina Tšursin kirjutab, millega matka avariigid neid üllatasid.
Kui viis kuud tagasi mootorrattal Lõuna-Ameerika mandrile saabusime, rabas meid siinne tsiviliseeritus. Argentina, Brasiilia ja Tšiili pakuvad Euroopast tulnule rohkelt äratundmisrõõmu. Neid, kes kardavad eest leida kolmanda maailma, kus kaardimaksetest ei teata midagi ning kus transport käib hobuse või eesli jõul, tabab siin positiivne ehmatus – suurlinnades on pangakontor pea igal tänavanurgal ning metropolides vurab ringi moodne ja efektiivne metroo. Mitte asjata ei kortsuta kohalikud kulmu, kui nende riigist rääkides lipsab kogemata sisse sõna “arengumaa“ – väga paljudes aspektides sarnane- vad need enam Euroopa riikidele kui vaesematele naabritele Lõuna-Ameerikas.
Euroopa mõju on siin tuntav igal sammul. Ehkki koloniaalaeg on jäänud kaugesse minevikku, on üks esimestest asjadest, mis kohale jõudes silma torkab, kuulus koloniaalstiil – eri variatsioonides leiab seda igalt poolt, idarannikust läänerannikuni.
Huvitav on jälgida, mismoodi koloniaalstiili kauneimad palad on koondunud sinna, kust on omal ajal liikunud rahavood. Brasiilias on üheks selliseks piirkonnaks Minas Gerais’ osariik, kus asub palju veel tänapäevalgi aktiivseid kulla- ja teemandikaevandusi. Tohutud kullavarud avastati seal 17. sajandil, kui kulla vedamiseks Euroopasse ehitati läbi Ouro Preto ja Tiradentese linnakeste nn kullatee, mis ühendas kaevandustest ühte kaugeimat, Diamantinat, sadamalinn Paratyga, kus kallis last laaditi kõigepealt Rio de Janeirosse ja seejärel Portugali seilavatele laevadele.
Suurepäraseid koloniaalarhitektuuri näiteid leiab igal sammul ka Tšiili kultuuripealinnaks peetavas Valparaísos. Kui Panama kanalit veel ei olnud, oli Valparaíso Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani sõitvate laevade peatuspaigana väga tähtis sadamalinn. Panama kanali avamisega linna hiilgeaeg lõppes, kuid siiani on see jäänud boheemlaslikult mõnusa atmosfääriga kohaks, kus on hea mööda künkanõlvasid turnides ning siit- sealt avanevat ookeanivaadet nautides aega surnuks lüüa.
Sadamalinnade lummuses
Sadamalinnadel tundub meie jaoks üldse olevat eriline aura. Ehk tuleb see sellest, et eestlastena on meri meile ikka hingelähedane. Või hoopis sellest, et sadam kui selline sümboliseerib kusagile kaugele, veel avastamata maadele reisimist. Igal juhul avaldasid meile lisaks Valparaísole erilisel kombel Argentinas muljet põhjamaiselt karge Ushuaia, mida nimetatakse maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks, ning Brasiilias troopiline, mustanahalise temperamendiga Salvador – kõik täiesti isemoodi kohad.
Eredaimad emotsioonid on aga meie jaoks seotud Rio de Janeiroga. Kohalikud küll hoiatasid meid sinna minemise eest, sest see linn pidavat kubisema kuritegevusest ning meie suur, kohalikus mõistes kallis välismaise numbrimärgiga mootorratas pidavat endale kindlasti kuritegeliku elemendi tähelepanu tõmbama.
Ehk oligi asi lõpuks selles, et olime valmis halvimaks, või hoopis milleski muus, et meid tabasid hoopis vastupidised emotsioonid. See paljude jaoks ennekõike sambakarnevaliga seostuv linn on lihtsalt nii võluv, et tasub külastamist ka väljaspool karnevalimöllu.
Juba Rio geograafiline asukoht on väga eriline – ookeanist kerkivate, kohati vihmametsaga kaetud mäeküngaste vahele mahub tohutult palju lahesoppe. Mõnus on hommikuses jahedas udus mööda Ipanema rannaäärt jalutada ning kookospähkli vedelat sisu luristada!
Pitsat ja jäätist!
Euroopa mõjutuste juurde tagasi tulles võiks ehk pisut rääkida ka toidust. Kui Brasiilia troopiline asukoht loob eeldused pisut teistmoodi “köögi” kujunemisele – on siin ju vabalt saada meie mõistes igasugu eksootilisi puu- ja aedvilju –, siis Argentinas paistab väga teravalt silma itaallaste panus. Ehkki Argentina kulinaarseks kaubamärgiks on kvaliteetne loomaliha, torkab esmalt silma kohalike pitsa- ja pastalembus. Pitsa Itaalias, selle sünnimaal, ja pitsa Argentinas on muidugi kaks eri asja – Argentinas kasutatakse pitsakatteks sageli vaid üht koostisosa. Kõige popim on puhtalt juustuga kaetud ja veidike oreganoga vürtsitatud “muzzarella”, mille nimi on petlik, sest meile tuntud mahedamaitselise mozzarella juustuga pole siin mitte vähimatki ühist – muzzarella on rasvane ja soolane ning seda pannakse pitsale enne ahju panemist korralikus koguses.
Magusasõprade suureks rõõmuks on sellele mandrile koos itaallastega tulnud ka jäätis, mida müüakse sageli kaalukaubana. Kui isegi mõne provintsilinna heladería’s ehk jäätisekohvikus saab valida paarikümne jäätisesordi vahel, siis suurlinnade peenemates kohvikutes on jäätisevalikus orienteerumine juba äärmiselt keeruline. Ainuüksi šokolaadijäätist leiab mitut sorti (šokolaad, mõrušokolaad, poolmõru šokolaad, valge šokolaad, šokolaadijäätis šokolaaditükkidega jne), rääkimata igasugu puuviljajäätistest, mis on teinekord valmistatud meile üsna võõrastest viljadest (siinkohal ei saa jätta mainimata, et üks Tšiili jäätisekohvikutest reklaamib end oliiviõli- ja basiiliku-viinajäätisega). Brasiilias on õnneks levinud iseteeninduslikud jäätisekohvikud, kus saab ise endale visuaalselt kõige atraktiivsema jäätise kausikesse mõõta, mitte ei pea otsust langetama seinatahvlil olevate, teinekord küllaltki fantaasiarohkete nimede järgi.
Maiustada saab siinkandis ka kucheni ja struudliga, sest nii Argentinas, Tšiilis kui Brasiilias elab hulganisti ka germaani juurtega inimesi.
Matelandia
Siiski on siinses toidukultuuris asju, mis on eurooplaste jaoks küllaltki võõrad. Üheks neist on mate joomine. Mate näol ei ole tegemist lihtlabase alternatiiviga kohvile ning see ei ole ka pelgalt maaelanike pärusmaa, nagu võiks ehk arvata.
Mate saadab kohalikke igal pool. Kodunt välja minnes võetakse sageli kaasa termos kuuma veega ning kogu mate valmistamiseks vajaminev atribuutika – kalebass ja metallist joogikõrs ning loomulikult tooraine, yerba mate. Ka autosõidule (isegi kui sõidetakse ainult lähimasse supermarketisse) võetakse mate kaasa, mistõttu tanklate tualettidest leiab sageli sildikesi tekstiga “Palume yerba matet kraanikaussidesse mitte valada”. Kui kogu tarbitav matepuru valataks kraanikaussidesse, oleks torud kohe umbes, sest matet tarbitakse palju, väga palju.
Samas on matet võimatu leida kohvikust – kalebass lastakse enamasti ringi käima pere või heade sõprade ringis, ning see, kui sind arvatakse selle ringi sisse, on märk usaldusest. Öeldakse, et “kui sa jood minuga ühte matet, saad teada minu saladused”. Mis meid veelgi rohkem imestama pani, oli see, kui üks mehaanik teise järel ütles ära pakku- misest talle hea töö eest pudel õlut osta – sest ainus, mida ta joob ( ja seda päev otsa), on mate. Muide, Brasiilias sõitsi- me mööda ühest Matelandia nimelisest linnakesest – loomulikult oli tee äärde püsti pandud suur kalebassikujuline skulptuur.
Kui käes on siesta aeg
Kui Lõuna-Ameerikasse saabusime, olime algul pisut nördinud siinse siestakultuuri pärast – raske oli aru saada, miks pannakse kauplused ja toidukohad keskpäeval mitmeks tunniks kinni just siis, kui päev on õige hoo sisse saanud.
Tegelikult olime selle nähtusega juba varem Hispaanias ja Portugalis kokku puutunud, nii et see ei olnud meie jaoks midagi uut, kuid siiski! Kui suurtes linnades jääb elu siesta ajal ikka vaikselt edasi tuksuma, siis väiksemates linnades ning külades seda enam tähendab siesta elu täielikku seiskumist – uksed pannakse lukku ning metallkardinad tõmmatakse akendele ette, mõne tunni jooksul ei toimu mitte midagi.
Kõige veidram on meie jaoks asja juures see, et enamasti ei loe kusagilt välja ka äride lahtiolekuaegu (või kui need on ka toodud, siis on liig mis liig loota, et need tõele vastavad), nii et kui mingi asi vajab ajamist või ostmist, tuleb teinekord mitu korda edasi-tagasi käia, lootuses, et “ehk on nüüd avatud”.
Tegelikult on nii, et võime seda siesta- kultuuri küll kiruda, aga kui ikka kusagil pikemaks ajaks peatuma oleme jäänud, oleme ise ka pärast lõunat hea meelega silma looja lasknud. Nii ei jäägi üle tõdeda muud, kui et asi ei ole mitte niivõrd inimestes ja nende mentaliteedis (meile kui põhjamaalastele võib siesta pidamine ju näida puhta laiskusena), kuivõrd klimaatilistes oludes. Keskpäevane palavus on lihtsalt nii intensiivne, et töövõimekus langeb kolinal ja pole mõtet end piinata – parem teha üks väike lõunauinak ja seejärel jälle uue hooga alustada.
Kui troopilistel ning nendega piirnevatel aladel valitseb päeval leitsak ning tänavad on peaaegu inimtühjad, siis päikeseloojangu saabudes läheb elu käima – argentiinlase ja tšiillase leiab siis restoranis endale steiki tellimas või koduõues grillsütt ette valmistamas – eks ikka selleks, et perele ja sõpradele üks mahlane lihakäntsakas või chorizo-vorst küpsetada. Et Brasiilia on tohutu suur, on sealsed tavad varieeruvad, kuid grillimisest ning hilisõhtusest caipirinha’st ei öelda Brasiiliaski ära, vähemalt jõukamates ringkondades.
Inspireeriv loodus
Kui miski on Euroopast täiesti erinev, siis on see loodus – selliseid äärmuslikke nähtusi ja maastikke kui siin, ei leia Euroopas vist kusagil. Vägevaima elamuse pakkus meile Perito Moreno nimeline liustik Argentinas, mis on niivõrd hiiglaslik, et enne ei usu, kui pole seda oma silmaga näinud. Isegi turistide hordid, mida see ligi meelitab, ei suuda kahvatama panna kogu seda maagilisena näivat sinistes toonides jääd.
Samuti võttis meil hinge kinni Valle de la Luna kaitseala Tšiilis, kus äärmuslikud kliimatingimused ning maakoore liikumine on välja voolinud tõsimeeli ulmelisena näivad pinnavormid ning kus soolakristallidega kaetud maapind näeb välja nagu pärlsuhkruga üleriputatud sai.
Kindlasti ei saa mainimata jätta ka vihmametsa, mida me endale üllatuseks lisaks Brasiiliale leidsime ka Tšiilis, ning mis on tõesti nii tihe, et selles vaevu meetri kaugusele näeb. Ning loomulikult looduse halastamatut palet näitav, maailma kõige kuivemaks piirkonnaks peetav Atacama kõrb.
Argentina, Brasiilia ja Tšiili võivad olla küll väga Euroopa moodi, ent nii mõneski põhimõttelises aspektis jälle täiesti erinevad. Kodust kaasa võetud kommetele on põlvkondade vahetudes lisandunud uued, ainult siinsele maailmaosale iseloomulikud kombed, mis ühest küljest tulenevad teistsugusest kliimast, teisalt aga kultuuride segune- misest siin juba varem eksisteerinud või hiljem sisse toodud kultuuridega.
Millest saab söönuks motomatkaja?
Kodunt lahkudes sai kaasa pakitud juba mitmeid kordi äraproovitud, töö- ja lollikindel piiritusepõleti koos Rootsi sõjaväe katelokiga. Et matkame nagu paljud, piiratud ressurssidega, oli plaanis sööki enamasti ise valmistada. Brasiilias muutusime väga palavates tingimustes laisaks – kes see viitsib elusal tulel süüa keeta, kui päike paistab lagipähe ning temperatuur väga palju alla 30 kraadi ei lange. Nii vedasime hotellihommikusöökide (mis Brasiilias on eriti rikkalikud, sisaldades muuhulgas valikut kooke, puuvilju, värskelt pressitud mahla, teinekord aga lausa viinereid ja keedukartulit) toel pärastlõunani välja, et siis mõnes teeäärses kohas hiline lõuna maha pidada. Stambiks on, nagu siinsetes maades ikka, loomalihasteik, lisaks spagetid, friikartul, riis ja salat. Et portsjonid paistsid olevat standardselt hiiglaslikud, ei olnud kõht teinekord õhtukski tühi – palju sa palavuses ikka sööd! Argentinasse jõudes tõmbasime rahakotirauad otsustavalt koomale ning viisime end kurssi supermarketites pakutavaga. Õnneks on Argentinas ja Tšiilis suured poed hästi varustatud, nagu meilgi, ning saada on peaaegu samu asju, mis näiteks Eestiski. Esimese asjana rändasid ostukorvi konserveeritud valmistoit (kohalik Salvest) – igasugu aedviljad lihaga – priimusega ei viitsiks ealeski kartulite või riisi pehmekskeemist oodata.
Siis loomulikult makaronid, kartulihelbed (kartulipudru valmistamiseks), pasteedidja tomatikaste – asjad, mida saab korraga rohkem osta, kuna need ei rikne. Hommikusöögiks varusime maisihelbeid või müslit – samuti säilib kaua. Lisaks kiirelt näksimiseks ja magusaisu rahuldamiseks šokolaadi, küpsiseid, pähkleid. Kui on teada olnud, et õhtuks maandume kämpingus (kus enamasti on olemas grillimiseks vajalik infrastruktuur), oleme ostnud värsket liha või vorstikesi, mille valik on Tšiilis ja Argentinas segadusseajavalt suur). Reeglina on meil toidukraami kaasas niipalju, et sellega majandab ära umbes kolm päeva. Igapäevaselt ostame juurde vett, iga paari päeva järel kiiresti riknevaid toiduaineid, nagu saiatooteid, puuvilju, juustu, sinki, võid, piima, jogurtit. Nii võib supermarketipäeval või pärast seda meie menüü olla väga korralik – hommikuks tee või kohv saiakeste ja võileibadega, maisihelbed või müsli piima või jogurtiga, puuviljad; lõunaks kartulipuder viineritega, õhtuks grill-liha värske salatiga, kõrvale vein või õlu. Kehvematel päevadel, st kui pole sisseoste teinud, on hommikuks tee või kohv pasteedisaiaga, lõunaks makaronid tomatikastmes ja õhtuks pakisupp või toekam konserv. Oleme kohanud ka selliseid matkaselle, kes toituvad igapäevaselt ainult kõige oda- vamast pakisupist, kuid kolm aastat (umbes nii kaua kavat- seme teel olla) on väga pikk aeg, et organismi vajadusi unarusse jätta – menüü tuleb hoida võimalikult rikkalik, sest muidu tulevad haigused kergesti kallale.
PLAAN: 1000 Päevaga ümber maakera
Öeldakse, et plaanid on selleks, et neid muuta. Oma üleüldist plaani – teha tuhande päevaga mootorrattal planeedile tiir peale – ei kavatse me muuta. Samuti kontinentide järjekorda oma trajektooril. Kuid kõik, mis jääb suurusskaalal kontinentidest allapoole, näiteks külastatavate riikide järjekord, on juba muutunud.
Kui esialgu oli plaan põrutada Buenos Airesest otse mandri lõunatippu, Ushuaiasse, siis üsna varsti sai see plaan ümber mõeldud ning mindud hoopis Brasiiliasse. Kas oli asi oktoobrikuiselt kevadise Argentina jaheduses, et kihk varbaid soojendada meid hoopis ekvaatori suunas viis, või oli põhjuseks hoopis mõni muu kummitama hakanud uitmõte – kes seda enam täpselt mäletab. Igal juhul avastasime end ühel päeval juba Brasiiliast, Salvadorist, kuhu muidu polnud plaaniski minna.
Teine katse Buenos Airesest Ushuaiasse jõuda sai tehtud jaanuari alguses, kui suvi oli lõpuks ka maailma lõunapoolseimasse linna jõudnud. Vahepeal sundis siinne mañana- ja siestakultuur meid nädalaid tehniliste problee- midega tegelema. Ei saa öelda, et see oleks olnud mahavisatud aeg, sest see on andnud meile võimaluse kohalikega lähemat tutvust teha. Samas oleme seetõttu viimasel ajal pidanud ning peame veel lähikuudelgi senisest täpsemalt ja ratsionaa- lsemalt oma aega ja trajektoori planeerima, et näiteks Kanada külastamine sügisesse ei jääks. Õhutemperatuur langeb seal sügisel tsiklisõiduks liiga madalale.
Kujutasime ka ette, et varem või hiljem peab kätte jõudma aeg, kus oleme matkamisest ja uutest elamustest nii väsinud, et otsime mõne kena koha ja lihtsalt puhkame. Seni pole seda juhtunud. Võib-olla on põhjuseks remondile kulunud nädalad, mil me teel ei olnud, või äkki on asi hoopis selles, et Brasiilia, Argentina ja Tšiili (eriti need kaks viimast) on meie jaoks nii sarnases kultuuriruumis, et meile pole osaks saanud põhjalikku kultuurišokki. Ehk annavad planeeritud puhkuseks rohkem põhjust Lõuna-Ameerika vaesemad riigid, mille läbimine meil nüüd ees seisab...
Selles numbris
- Tuleviku Tiibeti seemned
- 2008. aasta parimad reisiraamatud
- Siiditee maade olevik ja möödanik
- Eesti etnoloogide jälgedes
- Arunachal Pradeshi puntras piirid
- Päikese-kuujumala kaitse all Arunachalis
- Väike Tiibet, India pärl
- Tema kõrgus Himaalaja
- Kas minna otse, kui ringi saab?
- Defitsiitsed ööbimiskohad Ameerika rahvusparkides
- Kaljudele kaotatud süda
- Meenutus Vilsandi talvest
- Suveks Norra katusele
- Jalgrattal Londonit avastamas
- Horvaatia on tsiklimeeste paradiis
- Argentiina ja Tšiili... See on nagu Euroopa... Ei, siiski mitte!
- Go Reisiajakiri nr 17 – Aprill 2009
