Kaljudele kaotatud süda

Kaja Pino ja Leivo Sepp jutustavad puhkusest kaljuronijate ja matkajate paradiisis Devils Toweril ja Yosemite Valleys.

DEVILS TOWER, MÜSTILISE AURAGA MÄGI

USA Wyomingu osariigis asuv Devils Tower (1558 m) on iidsest vulkaanipurskest sündinud kummituslik torn keset tasandikku. Meie esimene vaade talle avanes hämarduvas õhtus, mil torni ülemine ots kadus tupruvatesse pilvedesse ja sihvakas monoliit tundus ulatuvat otse taevasse. See oli äärmiselt müstiline ja peaaegu õudne vaatepilt, kui püüda tekkinud emotsiooni abitute omadussõnadega edasi anda.

Devils Toweri eripäraks on mäekülge pidi alla nõrgunud laava hangumisel moodustunud sümmeetrilised tahukad. Mäe tekkeloo kohta räägib indiaanlaste legend, et maa oli aidanud hiigelsuure karu eest põgenevaid lapsi ning nad oma turjal kõrgustesse kergitanud. Tahukad on selle legendi järgi tekkinud vihase karu küünejälgedest, kui ta mööda mäekülge üles ronides aina alla tagasi libises.

Indiaani hõimude jaoks on Devils Tower püha mägi. Juunikuus käivad nad seal palvetamas ning vältimaks põlisameeriklaste (nii kõlab poliitiliselt korrektne väljend indiaanlaste kohta) konflikti kaljuronijatega, on sel ajal Devils Toweril ronimine keelatud. Fototuristide, mootorratturite ja New Age’i kummardajate voolu ei peata aga miski – ehkki igal pool on väljas kirjad, et palvetajaid ei segataks, tundvat mõlemad pooled end sel ajal häirituna.

Meie viibisime Devils Toweril augustis, mis palavusest kuumavate kaljuseinte tõttu ronijate jaoks enam tippaeg ei ole, kuid muud rahvast vooris jätkuvalt hordide kaupa. Loomulikult olid nad kõik ameerikalikult avatud ja uudishimulikud. Kaljuronimisvarustuses inimesed on neile püsiv huviobjekt. Koos nendega tahetakse pildistada ning loomulikult peab igaüks oma kohustuseks küsida, kas te tõesti ronite seda seina mööda üles. Võib ainult kujutleda mediteerida püüdvate indiaanlaste nördimust, kui nendega samamoodi käitutakse ...

Devils Toweril ronijad peavad end rahvuspargi keskuses registreerima, märkides ära valitud marsruudi, alusta- mise kellaaja, oma autonumbri ja kon- taktisiku, kellele õnnetusjuhtumi korral teatada. Marsruudilt tagasi jõudes tuleb samal moel oma naasmisest teada anda – lihtne ja loogiline turvasüsteem. Autonumber on vajalik aga selleks, et kaljuronijate autodel lubatakse kauem parkida kui tavaturistide omadel.

Devils Tower on pikkade marsruutide harjutamiseks ideaalne kalju. Pealtnäha siledad tahukad on parajalt karedad, mõnusate nukkide ja toetuspunktidega. Samuti saab tahukate vahel ronida sel moel, et toetada üks jalg ühe, teine teise tahuka vastu – osavamad kuni spagaadiasendini välja – ja kordamööda jalgu liigutades üles nihkuda. Sekka muidugi erinevas laiuses pragusid, siledat kaljupinda, kaminaid – kõike, mida üks suurepärane kalju peab ronijatele pakkuma.

Algaja ronija jaoks on Devils Toweril psühholoogiliselt hea ka see, et pidevalt ei pea rippuma köie otsas vertikaalses maailmas, vaid iga köietäis lõpeb tahuka peal horisontaalsel platsikesel. Turvalist seismisruumi on siin kahele, üksi jul- gestusjaamas olijale jagub toetuspinda istumisekski.

Kaja: Siinsete köietäitega sain mina esimesed praktilised kogemused kogu kehaga praos ronimisest, kiilumistehnikatest ja külgkoormamisest. Järgmisel päeval olid kõik, absoluutselt kõik lihased haiged – esimene ronimine oli olnud oskamatuse tõttu liigselt jõudukulutav. Eriti valusad olid katki hõõrdunud sõrmenukid, nii et edaspidiseks sai soetatud tugevast nahast, äralõigatud sõrmeotstega kindad. Eriti on neist abi näiteks käe prakkupistmisel ja rusikasse surumisel.

YOSEMITE VALLEY, KALJURONIJATE MEKA

Yosemite Valley (California) kujunes juba 1960ndatel aastatel maailma kaljuronijate mekaks, mille poole palvetatakse andunult tänapäevalgi. Lisaks on siin suurepärased võimalused trekinguks. Kohalike legendide, El Capitani ja Half Dome’i otsa saab tõusta nii vertikaalis mööda kaljut mitmepäevaste köiemars- ruutidega kui ka matkates (ühepäevase või -öise jalgsiretkega saab tippu tõusta mäe laugemalt küljelt). Half Dome ja El Capitan paiknevad Yosemite’i oru erine- vatel külgedel nõnda hästi, et päikeseloojangul avaneb orule imeline vaade El Capitani ja koidikul Half Dome’i tipust.

Matkatõusud Half Dome’ile ja El Capitanile kulgevad mööda ettevalmistatud matkaradu. Half Dome’i rada on korrastatum, kuid tehniliselt keerukam – viimased paarsada meetrit tuleb tõusta mööda trossredelit peaaegu püstloodis kaljul. See on emotsioonirohke isegi kogenud matkameestele, saati siis nädalalõpumatkajaile.

Yosemite Valley on nii ameeriklaste kui mehhiklaste seas uskumatult populaarne. Siinsed ettebroneeritavad kohad magusaimaks turismihooajaks täituvad internetis loetud tundide jooksul alates broneerimisvõimaluse avanemisest. Ilmajäänutele jääb lootus saada öömajakoht legendaarses laagris Camp 4, kuhu kohti ette broneerida ei saa ning hommikud algavad elava järjekorraga pargivahi maja ees.

Meie esimesel katsel lõppesid Camp 4 vabad kohad enne, kui järjekord meieni jõudis. Teisel hommikul tulime kohale juba varavalges ning olime järjekorras kolmandad. Esimese positsiooni oli hõi- vanud näruse magamiskotiga liivatolmu sisse kerra tõmmanud vanakooli alpinist Venemaalt, tema kõrvale oli oma magamisvarustuse – õhkmati, sulekoti ja isegi padja – laotanud Kanada kaljuronija, kes ärgates koukis kellavaatamiseks taskust iPhone’i. Camp 4 värava ees on kõik võrdsed.

Sõna „legendaarne“ pole Camp 4 kohta kasutatud ilmaasjata. Sellel laagril pole numbri kõrval isegi nime, kuid kõik teavad seda. Piirkonna kaljumarsruu- tide algusse jõudmise juhised lähtuvad reeglina sellest, kuhupoole pöörduda ja kui kaugele minna Camp 4st. Enne reisi internetist infot otsides ja võimalikke plaane paika pannes põhjustas see meile parajat nõutust, enne kui taipasime tuvastada selle California outdoor-tegevuste A ja O asukoha.

CALIFORNIA, KARUDE KUNINGRIIK

California osariigi lipul pole karu kujutatud kaugeltki mitte ilmaasjata. Karusid jätkub seal igale poole ning Yosemite Valley on tunnistatud eriti karuohtlikuks piirkonnaks. Osariigi seadus keelab rahvusparkides lahtise toidu, näiteks jäätisega ringikõndimise, matkajate jaoks müüakse seljakotti mahtuvaid karukindlaid toidukonteinereid ning kõikjal parklate kõrval on krambiga lukustatavad raudkapid, et autodest saaks toidu välja tõsta.

Camp 4-s teavitab suur punane kiri, et pärast päikeseloojangut on rangelt keelatud hoida autodes toitu ja toiduga sarnanevaid esemeid, muuhulgas hambapastat, seepi, konservikarpe ... Pargivahi aknal on pildid autodest, kuhu mesikäpad toidulõhnade ahvatlusel sisse murdnud. Sissemurdmine käivat nii, et üks karu hüppab auto katusel, kuni see nii sisse vajub, et teine saab küüned ukse vahele ajada ja selle lahti rebida ... Selle peale kadus meil igasugune tahtmine midagi vähegi toidule sarnanevat oma rendidžiipi jätta.

Karuhoiatuste mantra kordub kõigis info- ja turismibrošüürides, rõhutades, et karud on üldiselt heasoovlikud ning soovivad ainult ränduri toitu, mitte rändurit ennast. Karuga kohtudes soovitatakse näidata end võimalikult suurena – näiteks mitme inimesega kobarasse koguneda, kätega vehkida, karjuda, kõikvõimalikul muul viisil müra teha („Ärge häbenege taguda sööginõusid vastamisi ka öösel, kui kõik teised laagris maga- vad“) ning loopida karu suunas kive ja oksi ja muid kättesattuvaid esemeid („püüdes samas mitte tabada pead ja nägu“). „Kui karu on teie toidu juba enda valdusse saanud, siis kunagi, mitte kunagi ärge püüdke seda tagasi võtta,“ lõpeb manitsuste rida ilmselt eriti rumalatele või julgetele inimestele mõeldes.

Meie kohtusime karuga kolmel korral. Esimesel korral mängis karu öösel meie telgi läheduses metallist prügikastiga jalg- või käsipalli ning suutis sellest lõpuks kätte saada paar kinnist purgisupikonservi, mille keegi oli ülejääkidena ära visanud. Karu avas need hammastega ja maiustas tühjaks. Sel korral ei tulnud meil küll pähegi toidunõusid kolkida, pigem püüdsime vaikselt hingata ja lootsime karu lahkumisele tema omal initsiatiivil.

Teine kohtumine oli metsas. Käisime El Capitani tipus päikeseloojangut pildistamas. Kuna pimedus saabub sealkandis päikese horisondi taha vajudes peaaegu silmapilkselt, jäid laskumistunnid pilkase pimeda peale. Laskusime kottpimedas läbi tiheda kuusemetsa, kui kuulsime kõrval kahtlast raginat. Viskusime teineteise kaenlasse (et ikka suurem paista), röögatasime täiest kõrist ... ja otse raja kõrval möiratas karu meile vastu ... Õnneks järgnes tema möiratusele eemalduva suunaga jooksuragin, kuid loomulikult olime pehmelt öeldes hirmunud. Järgnevad tunnid laskusime igaks juhuks kivi ühes, kuuselatt teises käes ja möirgasime profülaktiliselt iga viie või kümne minuti järel. Tagantjärgi tundub see tobe ja naljakas, tol hetkel aga üldsegi mitte.

Kolmanda kohtumise magasime maha. Olime pugenud laagris varakult puhkama, et alustada öösel tõusu Half Dome’ile ja päikesetõusuks tippu jõuda (El Capitani karukogemus ei suutnud meid öisest matkamisest võõrutada). Kuulsime alles hiljem, et suur must karu oli jalutanud läbi laagri otse meie telgi kõrvalt. Muidugi järgnes sellele jultunud intsidendile ulatuslik karuhäire: pargivahid kontrollisid autode ja telkide toiduvabadust ning õhtust õhtusse jalutasid laagri ümbruses relvastatud karupatrullid. Jah, relvastatud – kui karu muutub inimeste suhtes liiga kartmatuks, tuleb ta inimeste turvalisuse säilitamiseks maha lasta.

MAAILMA KõRGEIMAD VERTIKAALSEINAD

Yosemite Valley peamiseks ahvatluseks olid meie jaoks muidugi kaljud, mitte karud. Yosemite’i kaljuseinad jagunevad laias laastus kaheks. Esiteks on sport- likud marsruudid ühest köiepikkusest terve päevateekonnani, kus lisaks erine- vale pikkusele saab valida ka erinevaid raskusastmeid. Tuleb küll kohe öelda, et kergeid – USA skaalas alla 5.7 raskus- astme – radu siit ei leia. Toetuspunktid on väikesed ning suurt rolli mängib erinevate kaljuronimistehnikate ja/või abivahendite kasutamine.

Lühikestest marsruutidest tuntuimad on näiteks viis köietäit nõudev Central Pillar of Frenzy ning erinevad ühe-kahe köiepikkuselised tõusud Swan Slab kaljudel.

Kaljuseinte teine, ihaldatuim liik kannab nime Big Walls – lugupidamise märgiks kirjutataksegi mõlemad sõnad sageli suure tähega. Eesti keeles siis Suured Seinad – mitu ööpäeva vältavad marsruudid, kus elu kulgeb täielikult ja ainult vertikaalses maailmas. Kaljuronijate silmad löövad põlema, kui nad kuulevad nimesid El Capitan ja Half Dome, Lost Arrow Spire ja Washing- ton Column, Liberty Cap ja Leaning Tower. Igal neist on kümneid erinevaid marsruute erinevate variatsioonide ja võimalustega.

Raskuskategooriad algavad siin valdavalt 5.10a-st. Kindlat jalgealust ei ole, ainult harva leiab suurema nuki, kus kaljuseina küljes rippumise asemel saab toetada täistalla või ehk isegi ühe kannikaga istuda. El Capitani suurim eend, kus 17 (!) köietäie tõusu järel jagub esmakordselt horisontaalset pinda

ning seda lausa nelja inimese magamis- kohaks, kannab ilmselt just seepärast tänurikast nime Thanksgiving Ledge.

RONIMINE ÖÖMAJA, KÖÖGI JA TUALETIGA

Elu vertikaalis nõuab hoopis teistsuguseid ettevalmistusi ning ka teistsugust varustust kui tavaline tõus, kus kindel maapind kaob jalge alt ainult lühikesteks raskemateks lõikudeks. Isegi kaljuronimise tehnilisi abivahendeid– klemme, kamalotte, ekspresse ja muid – läheb vaja mõõtmatult suuremates kogustes, kui meil olemas. Olime Eestis laenanud tühjaks Jaan Künnapi alpinismiklubi ning kõik tuttavad kaljuronijad, kuid olulise osa tehnilist varustust ostsime ikkagi USAst juurde.

USAst ostmisel on teinegi põhjus – hinnad on siin numbriliselt samad kui Eu- roopa alpinismipoodides, kuid rahaühik on euro asemel dollar. Suvise dollari madalseisu juures muutis see hinnavahe märgatavaks.

Kolmas põhjus oli turvalisus – laenatud varustuse puhul ei saa selle peale täiesti kindel olla, samuti pole omanikul varustust tagasi saades enam täielikku ülevaadet sellega toimunu kohta. Kõigile on parem, kui kasutatakse ainult isiklikku varustust.

Suured Seinad nõuavad ka erivarustust, mida ühepäevastel ja sportlikel marsruutidel ei kasutata. Kaljuseinal rippudes tuleb näiteks süüa – kui tahta sooja sööki teha, tuleb leida priimus, mida saab kasutada seinale riputatavana. Teiseks tuleb seinal ka magada, mille jaoks on alpinismipoodides müügil spetsiaalne rippvoodi, mis maksab 7000–10 000 krooni. Kuna meil oli sisimas kahtlus, et kas me üldse seinale ööbima jääme, piirdusime odavama ja ebamugavama öömaja ehk kergmaterjalist võrkkiigega, millel on riputamisaasad keskel ja otstes. Ikka parem kui hiivamiskoti otsas magada, nagu märkis kohaliku keskuse Curry Village’i alpinismipoe asjatundlik müüja.

Hiivamiskott ehk haulbag on muidu hädavajalik ese. Viie päeva sööki, jooki ja elamisvarustust ju kaljul balansseerides selga ei võta ning nii hiivatakse kogu varustus köie otsas jaamast jaama. Kott ise näeb välja nagu paksust libedast vakstust tünn, millele saab külge kinnitada kanderihmad. Kanderihmu on vaja selleks, et kott seljas kalju juurde ja pärast ära tassida. Eemaldatavad peavad aga rihmad olema sellepärast, et koti küljes oleks võimalikult vähe ripnevaid asju, mis kaljukonaruse taha kinni jäädes probleeme põhjustavad.

Omaette teema on loomulike vajaduste rahuldamine kaljudel. Kui marsruutidel käib sadu ronijaid aastas, on mõelda- matu, et kehasaadused lastaks lihtsalt alla või kaljuprakku. Suured Seinad sarnaneksid siis varsti kuivkäimlaga – ja kes ikka tahaks kuivkäimlas ronida... Yosemite’is on ka väga vähe sademeid, mistõttu ei saa loota ka vihma kaljut- pesevale toimele. Nii kehtibki range reegel, et nii paks kui vedel tuleb tagasi alla tuua. Askeetlikumad (või osavamad) kasutavad selleks tühjakssaanud laiema suuga joogipudeleid (liitrine Gatorade’i pudel on juba üsna sobiv), kuid poes on müügil ka spetsiaalsed, haisu ja aineid siduva sisuga ühekordsed suletavad kilekotid. Täitunud kotid tuleb omakorda pakkida kas spetsiaalsesse tuubi või – odavam variant – tühjakssaanud veekanistritesse.

Kaja: Kuna nii kotid kui kanister on hiivamiskotis, saab need kätte ainult jaamas. Ja kuna jaamas ollakse valdavalt kahekesi, tähendab see oma hädade õiendamist kaaslasest mõne meetri kaugusel rippudes. Peab tunnistama, et minu jaoks on paljas mõtegi sellele pikkade kaljumarsruutide üks ebameeldivaimaid külgi.

VARITSEV HIRM JA KALJUÜKSINDUS

El Capitan seisab sirgelt ja vankumatult kui ehtne sõjaväelane ning tema sirgetel külgedel on kümneid ronimismarsruute. Teiste seas Lurking Fear – Varitsev Hirm, mida mööda tahtsime meiegi üritada tõusu sellele kaljuronijate unelmale.

Kaja: Hingepõhjas varitsev hirm muutus mul tahtmiseks paaniliselt põgeneda, kui esmakordselt avanes vaade sellele püstloodis kõrguvale hallikasvalgele monoliidile. Ma olin murtud juba enne, kui üldse ronima hakkasime. Tagantjärele võib öelda, et olin ikka väga ettevalmistamatu. Mitte niivõrd ronimistehniliselt, kui just psühholoogiliselt. Ma ei osanud ette kujutada Suure Seina vaimset pinget, ootamatut kõrgusfaktorit ega tunnet, mida võiks ehk nimetada kaljuüksinduseks. See on segu täielikust keskendumisest, hirmust, väsimusest, vaimustusest ja teadmisest, et köietäie lõpus, kuhu iga hinna eest püüdled ... on ainult uus köietäis. Kõik see on ettekujutamatult uus, kui oled seni roninud ainult üheköie- täielisi marsruute, mis lõpevad turvalise horisontaalse pinnaga või köie otsas laskumisega tagasi alla.

Jalgade all ei ole mitte midagi. Horisontaalne pind seal kusagil all on kahanenud lennukivaateks ning ühemõõtmeliselt vertikaalseks muutunud maailmaga ühendab sind ainult köis ja ahtasse kaljuprakku pistetud klemm. Juba enne keskpäeva möirgab päike otse lagipähe, kalju kuumab ning varju pole mingisugust. Sageli ei näe sa ka oma köiekaaslast, sest ta on kadunud kaljukumeruste taha. Ainult aeglaselt liikuv köis, mida aegamisi järele annad või sisse võtad, on sidemeks temaga. Sidemeks, millest sõltub elu.

Meie ronimine Lurking Feari viiepäevasel marsruudil lõppes laskumisega esimese päeva õhtul. Otsustavaks sai liigne veekulu. Meie ronimispäevade ilmaennustus oli 110 kraadi Fahrenheiti, kohalikud kaljuronijad loobusid marsruudile minekust ning jäid ootama ilmade jahenemist. Meie siiski proovisime, kuid jõime esimesel päeval ära rohkem kui kahe päeva veevaru ja teise päeva õhtuks olnuksime tõenäoliselt kuival. Nii otsustasimegi, et teeme neil tulipalavatel päevadel edaspidi ainult ühepäevaseid marsruute.

Kaja: Tuleb tunnistada, et tookord oli mul hea meel alla tagasi saada – kuid juba Yosemite’ist lahkudes oli selge, et kaljuronimine on tulnud me ellu, et jääda.

Selles numbris

• Tuleviku Tiibeti seemned
• 2008. aasta parimad reisiraamatud
• Siiditee maade olevik ja möödanik
• Eesti etnoloogide jälgedes
• Arunachal Pradeshi puntras piirid
• Päikese-kuujumala kaitse all Arunachalis
• Väike Tiibet, India pärl
• Tema kõrgus Himaalaja
• Kas minna otse, kui ringi saab?
• Defitsiitsed ööbimiskohad Ameerika rahvusparkides
• Kaljudele kaotatud süda
• Meenutus Vilsandi talvest
• Suveks Norra katusele
• Jalgrattal Londonit avastamas
• Horvaatia on tsiklimeeste paradiis
• Argentiina ja Tšiili... See on nagu Euroopa... Ei, siiski mitte!
• Go Reisiajakiri nr 17 – Aprill 2009