Arunachal Pradeshi puntras piirid
Karin Dean käis otsimas India esimest päikesetõusu.
India kirdepoolseima osariigi Arunachal Pradeshi üliagarad turismiarendajad reklaamivad võimalust nautida tohutusuure riigi esimest päikesetõusu Dongi nimelises paigas. Ent pärast tõusu Brahmaputra orust mööda ussina väänlevat mägiteed otse üles esimestele Himaalaja ahelikele ning kaheksat tundi sõitu inimtühjades kõrgetes avarustes, peatasid me auto India sõjaväelased. See oli Wallongis, 8 km enne Dongi, kust meid enam edasi ei lastud.
„Kuhu te lähete?” jõllitas siiras imestuses silmi noor india leitnant. „Kuidas te üldse nii kaugele saite?” Eespool ei ole enam ühtegi küla, varsti algab Hiina. Dongis, mööda mäenõlva üles, asuvat vaid India sõjaväepost.
Leitnant Bharat S. Panubar India armee 12. pataljonist uurib turismibrošüüri ning vangutab pead. Ei aita täiendav veenmine, blondid juuksed ega huvi, mida väljendan India esimesel päikesetõusul avaneva kindlasti kauni ja süütu kõrgmäestikulise vaatepildi vastu. Ent leitnant kutsub mind ja mu austraallasest kaaslast temaga õhtusöögile kasarmusse, lubades rääkida vaadetest, mis avanevad, kui ta helikopteril iga nädal piirkonda inspekteerib.
Wallong asub Arunachal Pradeshi kirdetipus – 20 km linnulennul India- Hiina-Birma piirikolmnurgast ning 35 km Hiina piirist, kuhu viibki tee, mida mööda olime sõitnud. Hiina on vaidlustanud valdava osa selle peaaegu kahe Eesti-suuruse, veidi üle miljonilise elanikkonnaga mägise osariigi kuuluvuse Indiale, kutsudes piirkonda Lõuna- Tiibetiks. 1962. aastal vallutaski Hiina nädalapäevadega suurema osa Arunachal Pradeshist. Veriseimad lahingud peeti just Wallongis.
Nagu valdavas osas maailmas, on ka selle piirkonna riigi- ja administratiivpiiride määramises osalenud Lääne koloniaalvõimud – 20. sajandi alguseks ulatusid brittide annekteeritud alad Hiina ja Tiibetini. Piiride määratlemise vajadus erinevate võimude vahel tõigi 1913. aastal Simlas kokku Tiibeti, Briti India ja Hiina esindajad. Kuna hiinlased ei tunnistanud Tiibeti pädevust võrdväärse lepingupartnerina ja keeldusid lepingust, sõlmisid britid Tiibetiga kahepoolse lepingu. 1360 km pikkuse piiri, mis hiljem lisas Indiale 129 000 km2 territooriumi, pakkus välja tollane Briti India valitsuse välisminister Henry McMahon.
Mõnekskümneks aastaks unustusse vajunud, hakkas McMahoni piir 1930. aastate lõpus ilmuma inglaste kaartidele ning iseseisvunud India tunnistas seda seadusliku riigipiirina. Hiina mitte.
Ajaloolane Willem van Schendel on nimeliselt välja toonud neli teineteisest umbes 50 km kaugusel paiknevat küla – Gohaling, Sakongdan, Dong and Zayü –, mis pealesurutud piiritlemise tulemusena asuvad nüüd kolmes suveräänses riigis ( ja neljas erinevas maailmaregioonis). Gohaling asub Hiina Yunnani provintsis (Ida-Aasia), Sakongdan Birmas (Kagu-Aasia), Dong Indias (Lõuna-Aasia) ja Zayü Tiibetis (Kesk-Aasia). Van Schendel peab naiivseks oletust, et nende paikade elanike sidemed uute riiklike keskustega tuhandete kilomeetrite kaugusel oleks tähendusrikkamad kui nende omavahelised sajanditepikkused suhted. Ometi on niimoodi hakanud ette kujutama ka India ja Hiina valitsused: piir, milleni viib Tezust 220-kilomeetrine ussina vooklev asfalteeritud mägimaantee, on suletud. Kohalikel elanikel seda ületada ei lubata (rääkimata võõrastest!).
„Inimesed on siin väga vaesed. Hiinlased maksavad neile sada ruupiat ja nemad annavad informatsiooni meie vägede asukoha ja arvu kohta,” kommenteeris leitnant Bharat põhjust, miks kohalikest kogukondadest läbi jooksev piir on suletud.
Leitnant Bharat tunnistas, et seda maanteed hoitakse aastaläbi korras vaid militaarsetel eesmärkidel. 2012. aastaks plaanib India Arunachal Pradeshis ehitada veel 27 maanteed vastusena kiirele militariseerimisele Hiina Tiibeti autonoomses piirkonnas.
Leitnant Bharat teab, et kohalikud leiavad ikkagi võimaluse, kuidas oma kogukondadega teisel pool piiri suhelda. Nad rändavad India ja Hiina vahet ringiga läbi Birma, ületades selleks India-Birma piiril asuva mäekuru. „Neil on Hiinas sugulasi – nad on suguluses tiibetlastega,” mõistab Bharat vägagi hästi.
Minu reisi eesmärk, singphode manau festival Miao külas 80 km Birmast, räägib ilmekalt väikerahvaste saatusest imperialistlike suurriikide võimumängude küüsis. Indias on singphod küll üks Arunachal Pradeshi ametlikest hõimudest, ent valdav osa sellest umbes miljonilisest rahvast elab Birmas (kus neid teatakse kachinitena) ja Hiina Yunnani provintsis (kus nad on ametlikult kirjas jingpo vähemusrahvusena).
Manau on suurte trummide saatel toimuv tantsuetendus, kus hõimuriietes kachinid liiguvad esitantsijate järel hanereas erinevaid kujundeid luues ümber kirevaks võõbatud manau postide. Olen näinud kachineid tantsimas nii Hiina, Birma kui Tai lipu all.
India on aga demokraatliku süsteemi tõttu ainus riik, kus kachinid (singphod siis) saavad tantsida oma rahvuslipu all – mille heiskamist austas oma kohalolekuga ka Arunachal Pradeshi asepeaminister.
Kui Birmast festivalile tulnud kachinid suhtlesid India singphodega jinghpaw (singpho) keeles, siis Arunachal Predeshi 26 põhihõimu vaheliseks suhtluskeeleks on sageli kas assami või hindi keel.
Piduliste hulgas, kellega ma vestlesin, oli Miaost pärit 26-aastane Awng Aw, singpho, kes kodus suhtleb singpho ja assami keeles, küla turul aga assami ja hindi keeles. Oma tai rahvusest sõbraga – taid Assamis ja Arunachal Pradeshis on Birmast saabunud shanide järeltulijad – räägib ta assami keeles. Samas tai külast Chomkhamist festivalile tulnud teine singpho noormees räägib soravalt tai keelt, sest elab valdavalt taide kogukonnas.
Mu juhuslike vestluspartnerite hulgas olid lisaks kristlasest tangsa mees (nagadega suguluses olev hõim), kes tuli Miaosse töö asjus, aga uudistas ka festivalil; lisu mees isoleeritud Vijayanagari külast India-Birma piiril, kust tal jalgsi Miaosse tulekuks kulus 6 päeva (räägib lisu ja jinghpaw keelt); Miaost pärit abielupaar, kus mees on tangsa (kristlane) ja naine khampti (theravaada budist).
Valdav osa etteasteid, laule, nalju ja kõnesid olid jinghpaw (singpho) keeles, mida mõistavad vaid singphod. Ent kirevat seltskonda ühendas võimalus uudistada teisi inimesi ja lahutada meelt massiüritusel koos söögi- ja joogipoolisega. Seda iga päev juba ei juhtu, sest Miao asub mässuliste piirkonnas.
Arunachal Pradeshi aladel, mis piirnevad Birmaga ning India osariikide Assami ja Nagalandiga, tegutsevad assamlaste ja nagade äärmusrühmitused, kel on hulgaliselt tõsiseid pretensioone India valitsusele. Viimases nähakse brittide koloniaalpoliitika edasiviijat. Seetõttu turvas üritusel India armee ning relvastatud mehi oli festivali algustundidel rohkem kui külalisi. Asepeaminister saabus sõjaväehelikopteril hulgaliste erikomandode seltsis ning singphode rituaalset tantsu tantsides liikus ta kõrval automaatpüssiga ihukaitsja, küll mitte tantsusammudega.
2008. aasta oktoobris teatas Suurbritannia välisminister David Miliband, et sajandi alguses Tiibeti suveräänsust tunnistanud Suurbritannia taoline seisukoht on anakronistlik koloniaalpärand. Sellega peaks tühistuma aga ka Simla leping – ajalooline tõend, millega India põhjendab oma õigusjärgsust valdavale osa Arunachal Pradeshile.
Kus ikkagi oleks võimalik nautida India esimest päikesetõusu?
Selles numbris
- Tuleviku Tiibeti seemned
- 2008. aasta parimad reisiraamatud
- Siiditee maade olevik ja möödanik
- Eesti etnoloogide jälgedes
- Arunachal Pradeshi puntras piirid
- Päikese-kuujumala kaitse all Arunachalis
- Väike Tiibet, India pärl
- Tema kõrgus Himaalaja
- Kas minna otse, kui ringi saab?
- Defitsiitsed ööbimiskohad Ameerika rahvusparkides
- Kaljudele kaotatud süda
- Meenutus Vilsandi talvest
- Suveks Norra katusele
- Jalgrattal Londonit avastamas
- Horvaatia on tsiklimeeste paradiis
- Argentiina ja Tšiili... See on nagu Euroopa... Ei, siiski mitte!
- Go Reisiajakiri nr 17 – Aprill 2009
